Peamine koesobivuskompleks
Peamiseks koesobivuskompleksiks[1] ehk MHC-geenideks[2] ehk koesobivusantigeenideks ehk suuremaks koesobivuskompleksiks (lühend MHC, inglise major histocompatibility complex) nimetatakse paljude selgroogsete lümfoid(-immuunsüsteemi) geenikompleksi, mis paikneb ühes kromosoomis.
Peamise koesobivuskompleksi geenide ülesandeks on lümfoid-(immuun-) süsteemi rakkude vahelise kommunikatsiooni hõlbustamine, raku pinnal olevate koesobivusantigeenide olemasolu kontrollimine ja äratundmine (organismiomaste rakkude eristamine võõrastest rakkudest) ja immuunvastuse esilekutsumine ning tõenäoliselt osalemine sugulises valikus.
Nii näiteks tunnevad T-rakkude pinnal paiknevad T-rakkude retseptorid ehk TCR-molekulid ära kehavõõraste antigeenide olemasolu viirusega nakatatud raku välispinnal koos raku enda peamise koesobivuskompleksi (inimestel HLA) antigeenidega.[3]
Klassifikatsioon
muudaMHC-geenid esitlevad MHC-taskus peptiide ja kodeerivad kolme klassi koesobivusantigeene ehk MHC valke (glükoproteiinid):
MHC klass I valgud
muuda
Pikemalt artiklis MHC klass I valgud
Klass I MHC valgud transporditakse raku seest ja need on avaldunud enamikul keharakkude membraanidel. Igal rakul võib avalduda ligi 100 000 klassi I MHC-molekuli. Klass I MHC valgud eksponeerivad raku pinnal rakuvalkude käibes tekkinud peptiidfragmente ja seonduvad harilikult tsütotoksiliste T-rakkudega ning lasevad ATC-rakul neile käsilolevat antigeeni esitleda.
Inimestel
muuda- Pikemalt artiklis HLA geenikompleks
Inimeste peamine koesobivuskompleks kannab nimetust HLA geenikompleks (ka HLA-antigeenid), kuna nad avastati leukotsüütide pinnal. HLA-lookuses paiknevad geenid on väga polümorfsed.
Inimestel on HLA-geenikompleks (ka: geenikogum) (MHC) kodeeritud 6. kromosoomis (hiirtel H-2 geenid 17. kromosoomis). HL-antigeenid paiknevad kõikide tuumaga rakkude pinnal ja neid kasutatakse koesiirdamise proovide uurimisel, garanteerimaks transplantatsioonis doonori ja haige sobivuse.[4]
HLA antigeenide ja alleelide määramine elundite siirdamisel
muudaEnne elundite ja rakkude siirdamist määratakse eelnevalt nii doonori kui ka retsipiendi HLA antigeenid/alleelid (näiteks PCR-iga).
Patogeensus
muudaMHC-geenidega seostatakse inimestel mitmeid immuunpuudulikkuse vorme ja perekondlikke haigusi, näiteks[5]:
- Addisoni tõbi (HLA-DR3) (II klass)
- anküloseeriv spondüliit (HLA-B27) (I klass)
- Hashimoto tõbi (HLA-DR5) (II klass)
- juveniilne reumatoidartriit (HLA-DR8) (II klass)
- Goodpasture'i sündroom (HLA-DR2) (II klass)
- Gravesi tõbi (HLA-DR3) (II klass)
- insuliinisõltuv suhkurtõbi (HLA-DQ2/8) (II klass)
- krooniline maksapõletik (HLA-DR3) (II klass)
- polüskleroos (HLA-DR2,DR6) (II klass)
- primaarne hüpotüreoos (HLA-DR3) (II klass)
- psoriaas (psoriasis vulgaris) (HLA-Cw6) (I klass)
- Reiteri sündroom (HLA-B27) (I klass)
- reumatoidartriit (HLA-DR4) (II klass)
- Sjögreni sündroom (HLA-DR3) (II klass)
- tsöliaakia (HLA-DR3) (II klass)
- MHC II klassi defitsiiti ehk HLA II klassi defitsiiti põhjustab II klassi molekulide transkriptsiooni vahendavate valkude defitsiit. Sellega seostatakse mitmeid geenimutatsioone ja ka rakulise immuunsuse häirumist – T-abistajarakkude vähenenud arvu tõttu muutub antikehade ja immuunglobuliinide sünteesi hulk väiksemaks.[6]
Ajaloolist
muuda- 1945. Georg D. Snell koos kaastöötajatega aretasid geneetiliselt identseid, välja arvatud üks geneetiline piirkond raku membraanil, mis kontrollis võõraste ‘histocompatibility (H) genes’- geenide hülgamist, laborihiiri[7][8]
- 1970. aastatel hakati immuunvastust seostama MHC-molekulide, täpsemalt MHC-molekulide ja T-lümfotsüütide vahelise rakulise kommunikatsiooniga.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ MEDITSIINITERMINOLOOGIA KOMISJON, Väljavõte koosoleku protokollist nr 183, 20. oktoober 2006
- ↑ Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 1034, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
- ↑ Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 729, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 473:2004.
- ↑ MHC, Sridhar Rao, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
- ↑ Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 52, 2002, ISBN 9985 829 41 7
- ↑ Dustin J Penn, Major Histocompatibility Complex (MHC), veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
- ↑ GEORGE D. SNELL Nobel lecture, 8 December, 1980, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
Välislingid
muuda- Dr Gene Mayer and Dr Jennifer Nyland,IMMUNOLOGY - CHAPTER TEN: MAJOR HISTOCOMPATIBILITY COMPLEX (MHC) AND T-CELL RECEPTORS - ROLE IN IMMUNE RESPONSES, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
- Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., The major histocompatibility complex and its functions., Immunobiology: The Immune System in Health and Disease. 5.trükk, New York: Garland Science; 2001, veebiversioon (vaadatud 6.07.2014) (inglise keeles)
- Peeter Hõrak, Parasiitide roll peremehe (elukäigu) evolutsioonis, kirjutatud 2001-2014, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014)
- S.C.L Gough ja M.J Simmonds, The HLA Region and Autoimmune Disease: Associations and Mechanisms of Action, Curr Genomics. Nov 2007; 8(7): 453–465, doi: 10.2174/138920207783591690, PMCID: PMC2647156, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
- Sissekanne Encyclopædia Britannicass