Vikipeedia

Tõlketeadus

tõlkimist uuriv teadus

Tõlketeadus on mitme teadusharuga seotud akadeemiline valdkond, milles tegeletakse kirjaliku tõlkimise, suulise tõlkimise ja lokaliseerimise teooria, kirjeldamise ja rakendamise uurimisega. Tõlketeaduses laenatakse palju teistelt, tõlkimisega seotud teadusharudest, milleks on muu hulgas võrdlev kirjandusteadus, arvutiteadus, ajalugu, lingvistika, filoloogia, filosoofia, semiootika ja terminoloogia.

Termini "tõlketeadus" võttis kasutusele Amsterdamis elav ameerika teadlane James S. Holmes artiklis "The name and nature of translation studies"[1], mida peetakse tõlketeaduse kui teadusharule aluse panemise alguseks[2].

Ajalugu

muuda
 
Cicerot peetakse üheks tõlkeuurimise alusepanijaks

Varased uuringud

muuda

Ajalooliselt on tõlketeadus olnud pikka aega preskriptiivne (öeldes tõlkijatele, kuidas tõlkida), kuni selleni, et neid arutelusid tõlkimise üle, mis polnud preskriptiivsed, ei peetud üldse tõlkimist käsitlevateks. Kui tõlketeaduse ajaloolased otsivad läänemaailmast varaseid märke tõlkimise kohta, siis peavad nad enamasti selle alguseks Cicero märkusi selle kohta, kuidas ta kasutas tõlkimist kreeka keelest ladina keelde, et parandada oma kõnepidamisoskust – Hieronymus nimetas seda hiljem tähendust ülekandvaks (sense-for-sense) tõlkimiseks. Herodotose mitu sajandit varem kirjutatud egiptuse tõlkide kirjeldavat ajalugu ei peeta harilikult tõlketeaduse osaks – ilmselt seetõttu, et teoses ei öelda tõlkijatele, kuidas tõlkida. Hiinas tekkis arutelu selle üle, kuidas tõlkida, Hani dünastia ajal seoses budistlike suutrate tõlkimisega.

Akadeemilise distsipliini loomine

muuda

1958. aastal teisel slavistide kongressil Moskvas jõudis arutelu tõlkimise lingvistilise ja kirjandusliku käsitluse üle niisugusesse seisu, et tehti ettepanek luua eraldi teadusharu, mis uuriks kõiki tõlkimise vorme, ilma et need oleksid seotud ainult lingvistika või kirjandusteadusega.[3] 1960. aastatel edendati osas Ameerika Ühendriikide ülikoolides, nagu Iowa ja Princeton, võrdleva kirjandusteaduse osakondades tõlkimise töötubasid.[4] 1950. ja 1960. aastatel hakkasid ilmuma lingvistikakesksed tõlkeuurimused. 1958. aastal avaldasid prantsuse lingvistid Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet prantsuse ja inglise keele võrdleva uurimuse[5]. 1964. aastal avaldas Eugene Nida piibli tõlkimise käsiraamatu "Towards a Science of Translating", milles oli Zellig S. Harrise transformatsioonigrammatika mõjutusi.[6] 1965. aastal käsitles John C. Catford tõlkimise teooriaid lingvistika vaatenurgast.[7] 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses tegelesid tšehhi uurija Jiří Levý ja slovaki teadlased Anton Popovič ja František Miko kirjandusliku stiili tõlkimisega.[8]

James S. Holmes kogus need esimesed sammud kirjandusliku tõlkimise uurimises kokku ettekandes kolmandal rahvusvahelisel rakenduslingvistika konverentsil, mis toimus 1972. aastal Kopenhaagenis. Ettekandes "The name and nature of translation studies" tegi Holmes ettepaneku uue ja eraldi distsipliini loomiseks ning esitas eriala klassifitseerimiseks jaotuse. 1995. aastal kasutas Gideon Toury Holmesi visuaalset kaarti oma teoses "Descriptive Translation Studies and beyond".[9]

Enne 1990. aastaid kaldusid tõlketeadlased looma eri koolkondi, eriti preskriptiivse ehk normatiivse, deskriptiivse ehk kirjeldava ja skopos-teooria raames. Alates 1990. aastate n-ö kultuuripöördest on distsipliin jagunenud eri uurimissuundadeks, milles korraga töötatakse mitme uurimisprojektiga, milles laenatakse metodoloogiaid üksteiselt ja teistest akadeemilistest distsipliinidest.

Koolkonnad

muuda

Peamised uurimiskoolkonnad on keskendunud põhilistele teoreetilistele käsitlustele, millest enamiku suhtes pole jõutud konsensusele.

Ekvivalentsus

muuda

1950. ja 1960. aastate tõlketeaduse aruteludes keskenduti sellele, kuidas kõige paremini saavutada ekvivalentsust. Sõltuvalt koolkonnast oli terminil "ekvivalentsus" kaks eri tähendust. Vene koolkonnas tähendas "ekvivalentsus" tavaliselt lingvistiliste vormide või lubatud tehniliste terminite või fraaside üks ühele vastavust – ekvivalentsust vastandati mitmesugustele asendustele. Jean-Paul Vinay ja Jean Darbelnet' prantsuse koolkonnas, milles toetuti Charles Ballyle, tähendas "ekvivalentsus" võrdväärse funktsionaalsuse saavutamist, mis enamasti hõlmas muudatusi vormis. 1965. aastal kasutas Ian Catford terminit "ekvivalentsus" samas tähenduses kui prantsuse koolkond. 1970. aastatel võtsid vene teoreetikud üle "ekvivalentsuse" laiema tähenduse kui miski, mis on lingvistiliste muudatuste tulemus.

Umbes samal ajal tõi interpreteeriva tõlkimise teooria (interpretive theory of translation)[10] tõlketeadusse arusaama mitteverbaalsest tähendusest – sellega eristati sõnade vastavus tähenduse ekvivalentsusest ja näidati, et sõnade ja fraaside sõnaraamatu definitsioon (sõnade vastavus) erineb teksti või selle osade tähendusest mingis kindlas kontekstis (tähenduse ekvivalentsusest).

Arutelusid ekvivalentsuse üle saatsid tõlkelahenduste tüpoloogiad (ka "protseduurid", "tehnikad" või "strateegiad"), nagu neid on käsitlenud Andrei Fjodorov (1953) ning Vinay ja Darbelnet (1958). Loh Dianyangi 1958. aasta "Translation: Its Principles and Techniques" (英汉翻译理论与技巧) tugines Fjodorovile ja inglise keele lingvistikale, et esitada hiina ja inglise keele tõlkelahenduste tüpoloogia.

Neis koolkondades on arutelud selle üle, kuidas saavutada ekvivalentsust, olnud enamasti preskriptiivsed ning seotud tõlkekoolitusega.

 
Gideon Toury

Kirjeldav tõlketeadus

muuda

Kirjeldav tõlketeadus, ka deskriptiivne tõlketeadus (termin võeti kasutusele pärast Gideon Toury 1995. aastal ilmunud teost "Descriptive Translation Studies and Beyond"), püüab luua empiirilist kirjeldavat distsipliini, et täita üks osa Holmesi kaardil. 20. sajandi alguses olid vene formalistid arendanud ideed, et teaduslikku metodoloogiat saab rakendada kultuuri uurimiseks. Sellest ideest olid kinni haaranud mitmed võrdleva kirjandusteaduse uurijad, kes hakkasid seda rakendama ilukirjanduse tõlkimisele. Selle üheks osaks kujunes polüsüsteemide teooria (Even-Zohar 1990[11]), mille järgi tõlkekirjandust peetakse siht- ehk vastuvõtva kirjandussüsteemi allsüsteemiks. Gideon Toury rajas oma teooria vajadusele käsitleda tõlkeid teadusuuringute eesmärgil kui sihtkultuuri osa. Kirjanduslike tõlgetega seoses võeti kasutusele terminid "manipulatsioon"[12] ja "patronaaž"[13].

Skopos-teooria

muuda
  Pikemalt artiklis Skopos-teooria

Tõlketeooria paradigma üks olulisemaid muutusi toimus 1984. aastal Euroopas, kus ilmus kaks saksakeelset teost: Katharina Reissi ja Hans Vermeeri "Grundlegung einer allgemeinen Translationstheorie"[14] ja Justa Holz-Mänttäri "Translatorisches Handeln"[15]. Nende kahe teose põhjal loodi skopos-teooria, mille järgi on tõlke eesmärk olulisem kui ekvivalentsus.

Kultuuri tõlkimine

muuda

N-ö kultuuripööre arendas distsipliini veelgi. Sellele panid aluse Susan Bassnett ja André Lefevere teosega "Translation-History-Culture". Seda ilmestas sümbioos ja vahetus tõlketeaduse ja teiste erialade ja suundade vahel, nagu näiteks soouuringud, kannibalism, postkolonialism[16] ja kultuuriuuringud.

Termin "kultuuri tõlkimine" tuleb suures osas Homi Bhabha teosest "The Location of Culture", milles ta käsitles Salman Rushdie sulest ilmunut.[17] "Kultuuri tõlkimine" on termin, mida kasutatakse kultuuriuuringutes, et tähistada kas lingvistilist või muud muutumisprotsessi mingis kultuuris. Selle arusaama järgi kasutatakse lingvistilist tõlget kui vahendit või metafoori, et analüüsida eri kultuuride vaheliste muutuste olemust ja kultuuride vastastikust vahetust.

Ökotõlkeloogia

muuda

Ökotõlkeloogia (eco-translatology) on teadusuuringute suund, mida on arendanud Hu Gengshen Macau polütehnilisest instituudist. Selle järgi hõlmab tõlkimine adaptatsiooni ja kultuuridevahelist valikut – keskendutakse tõlkimise ökosüsteemide terviklikkusele ja tõlkija kesksele rollile. Selle põhitermid on "tõlkijakesksus", "ökotasakaal" ja "tekstiline siirdamine". Rahvusvaheline Ökotõlkeloogia Uurimise Ühing (The International Association for Eco-translatology Research) on korraldanud viis ökotõlkeloogia sümpoosioni ja avaldanud alates 2011. aastast ajakirja Journal of Eco-Translatology.[18]

Uurimisvaldkonnad

muuda

Tõlkelugu

muuda

Tõlkelugu käsitleb tõlkijate kui ühe eriala- ja sotsiaalse rühma ajalugu, samuti tõlgete ajalugu, kuna need näitavad, kuidas kultuurid arenevad, suhtlevad ja võivad ka surra. Lieven D'Hulst[19] ja Anthony Pym[20] on esitanud tõlkeajaloo uurimise peamisi põhimõtteid. Tõlkeajaloo suurprojektid on olnud näiteks Oxford History of Literary Translation in English ja Histoire des Traductions en Langue française.

Tõlkesotsiolooga

muuda

Tõlkesotsioloogia uurib, kes on tõlkijad, mis on nende töövormid (töökohauuringud) ja mida saavad andmed tõlgete kohta öelda ideede keeltevahelise liikumise kohta.

Postkoloniaalne tõlge

muuda

Postkoloniaalsed uuringud käsitlevad tõlkeid emamaa ja endiste kolooniate vahel või endiste kolooniate vahel.[21] Need uuringud seavad kahtluse alla eelduse, et täiesti lahus kultuuride ja keelte vahel toimub tõlkimine.

Soouuringud

muuda

Soouuringud käsitlevad tõlgitavate tekstide soolist olemust[22][23], tõlkijate seksuaalsust[24], võimalikke kasutatud sookeskseid tõlkeprotsesse ning tõlke kirjeldamiseks kasutatud sookeskseid metafoore. Teedrajavaid uuringuid on teinud Luise von Flotow, Sherry Simon ja Keith Harvey.[25]

Eetika

muuda

Eetika valdkonnas on suurima panuse andnud Antoine Bermani ja Lawrence Venuti esseed, mis küll osalt erinevad, kuid rõhutavad ühtviisi lähtekeele ja sihtkeele ning lähte- ja sihtkultuuri erinevusi tõlkimisel. Mõlemad on huvitatud sellest, kuidas "kultuurilt teine [...] saab kõige paremini säilitada [...] seda teistsugusust".[26] Viimastes uuringutes on teadlased kasutanud Emmanuel Levinase filosoofilisi töid eetika ja selle subjektiivsuse kohta.[27] Kuna tema teoseid on tõlgendatud erinevalt, on ka tema eetilise vastutuse käsitlusest tehtud eri järeldusi. Osa uurijaid eeldab, et tõlge ise võib olla eetiliselt küsitav, samas kui teised võtavad seda kui üleskutset käsitleda teksti autori ja tõlkija vahelist suhet vähem isikuliselt, muutes selle nõnda võrdseks ja vastastikuseks protsessiks.

Lisaks neile uuringutele on kasvanud üldine tõlkija vastutuse tunnustamine. Üha enam nähakse tõlkijaid ja tõlke aktiivsete osalejatena geopoliitilistes konfliktides – see tõstatab küsimuse, kuidas nad saavad jääda eetiliselt sõltumatuks omaenese isiklikust identiteedist ja arvamusest. See omakorda viib järeldusele, et kirjalikku ja suulist tõlkimist ei saa pidada üksnes keeleülekande protsessiks, vaid ka sotsiaalseks ja poliitiliseks tegevuseks.[28]

Järjest rohkem nähakse vajadust eetikakoodeksi järele. Eesti Tõlkemagistrite Liidus kirja pannud eetikakoodeks annab suuniseid, millest tõlk/tõlkija oma kutsetegevuses võiks juhinduda. Liidu loodud eetikakoodeks käsitleb pädevust, kutsealast ausust, konfidentsiaalsust, huvide konflikti lahendamist, kollegiaalsust, kõlvatust konkurentsist hoidumist ja kutsealast enesearendamist.[29]

Audiovisuaalne tõlge

muuda

Audiovisuaalse tõlke uurimine tegeleb tõlkimisega, mis toimub heli- ja/või visuaalses keskkonnas ja hõlmab näiteks kino, televisiooni, videomänge, aga ka osa elava esitusega üritusi, nagu ooperietendused.[30] Selle valdkonna uuringute ühine nimetaja on see, et tõlkimine toimub mitmes semiootilises süsteemis, sest tõlgitud tekstid (ka polüsemiootilised tekstid[31]) vahendavad sõnumeid, mida esitatakse vähemalt kahe semiootilise kanali vahendusel, st mitte ainult kirjaliku või suulise teksti abil, vaid ka heli ja/või piltide kaudu.[32] Peamiselt uuritakse subtitreerimist, dubleerimist ja pealelugemist (voice-over), aga ka elava esituse tõlget (surtitling) ooperis ja teatris.[33]

Sageli peetakse meedia kättesaadavuse uuringuid osaks sellest valdkonnast[34] – peamised uurimisobjektid on audiokirjeldus pimedatele ja vaegnägijatele ning subtiitrid kurtidele ja kuulmispuudega inimestele. Audiovisuaalse tõlke uuringutest nähtub, et mitmesugused tingimused ja piirangud, mis tulenevad eri meedia- ja tõlkevormidest, mõjutavad, kuidas tõlkimine toimub. Sageli ongi see audiovisuaalse tõlke ja tõlkimisprotsessi uurimise keskmes. Rahvusvaheliselt on paljud audiovisuaalset tõlkimist uurivad teadlased ja selle eriala tõlkijad ühinenud Euroopa Ekraanitõlke Uuringute Ühinguga (European Association for Studies in Screen Translation)[35].

Harrastustõlkimine

muuda

Harrastus- ehk mitteprofessionaalse tegelevad inimesed, kes ei tööta tõlkijana, harilikult Interneti pakutavate võimaluste abil. Selline tegevus levib üha rohkem tänu tehnoloogia demokratiseerumisele ja Interneti kättesaadavuse suurenemisele. Kogu maailmas on tekkinud vabatahtliku tõlke projekte, mis tegelevad mitmesuguse kirjaliku ja multimeedia tõlkega. Tavaliselt ei pea vabatahtlikud olema koolitatud tõlkijad, kuid hariduselt ja ametilt tõlkijad võivad samuti projektides osaleda, nagu seda teevad Piirideta Tõlkijad.[36]

Sõltuvalt tunnustest, mida iga teadlane peab oluliseks, on harrastustõlkimise nimetamiseks kasutatud eri termineid. Minako O'Hagan on kasutanud termineid "kasutaja loodud tõlge" (user-generated translation), "fännitõlge" (fan translation)[37] ja "kogukonnatõlge" (community translation)[38]. Alberto Fernández-Costales ja Miguel Ángel Jiménez-Crespo eelistavad terminit "koostöötõlge" (collaborative translation)[39][40], samas kui Luis Pérez-González kasutab terminit "amatöörsubtitreerimine" (amateur subtitling)[41]. Anthony Pymi arvates seisneb seesuguse ja professionaalse tõlke oluline erinevus tõsiasjas, et elukutselised tõlkijad tõlgivad tasu eest, mistõttu soovitab ta harrastustõlke kohta kasutada terminit "vabatahtlike tõlge" (volunteer translation).[42]

Mõned kõige populaarsemad fännide loodud harrastustõlke tüübid on järgmised: fännisubtiitrid (fansub) – fännide tõlgitud mitteametlikud subtiitrid; fännidublaaž (fandub) – fännide loodud mitteametlik dublaaž; püsimäluhäkk (ROM hack) – harilikult videomängu püsimälu häkkimisel saadud videomängu uus versioon; ja skannitõlge (scanlation) – fännide skannitud, teise keelde tõlgitud ja toimetatud koomiks. Enamasti toetab nende tõlgete tegemist tugev ja koondunud fännibaas, kuigi suuremates harrastustõlkeprojektides kasutatakse harilikult rahvahankemudeleid ning neid juhivad ettevõtted või organisatsioonid. Facebook on alates 2008. aastast kasutanud rahvahanget, et kasutajad ise tõlgiksid selle kasutajaliidest, TED-i konverentsid on üles seadnud Open Translation Projecti[43], milles vabatahtlikud kasutavad Amara[44] platvormi, et luua TEDi ettekannetele subtiitreid.

Lokaliseerimine

muuda

Lokaliseerimisega seotud uuringud käsitlevad seda, kuidas tänapäeva keeletööstuses tõlgitakse ja adapteeritakse eri keelte vahel tehnikatekste, kohandades neid mingi kultuuri ja/või keelega. Harilikult lokaliseeritakse tarkvara, kasutusjuhendeid, veebilehti ja videomänge, milles tehnoloogial on oluline roll. Lokaliseerimise üks põhitermineid on "internatsionaliseerimine" (internationalization), mis tähendab, et algtootest eemaldatakse kõik ühe kultuuri kesksed tunnused nõnda, et seda saab samal ajal lokaliseerida mitmesse keelde.

Tõlkeharidus Eestis

muuda

Eestis saab suulist ja kirjalikku tõlkimist õppida mitmes kõrgkoolis. Bakalaureusetasemel õpetab tõlkimist Euroakadeemia[45], magistritasemel saab suulist ja kirjalikku tõlkimist õppida Tallinna Ülikoolis[46] ja Tartu Ülikoolis[47].

Viited

muuda
  1. ↑ Holmes, James S. [1972] 1988. The Name and Nature of Translation Studies. – James S. Holmes. Translated! Papers on Literary Translation and Translation Studies. Amsterdam: Rodopi, 67–80.
  2. ↑ Munday, Jeremy 2008. Introducing Translation Studies. London, New York: Routledge, 4.
  3. ↑ Cary, Edmond 1959. Andréi Fédorov. Introduction à la théorie de la traduction. – Babel 5, 19.
  4. ↑ Munday, Jeremy 2008. Introducing Translation Studies. London, New York: Routledge, 8.
  5. ↑ Vinay, Jean-Paul; Darbelnet, Jean [1958] 1995. Comparative Stylistics of French and English: A Methodology for Translation. Amsterdam, Philadelphia: John Benjamins.
  6. ↑ Nida, Eugene 1964. Toward a Science of Translating. Leiden: EJ Brill.
  7. ↑ Catford, J.C. 1965. A Linguistic Theory of Translation. London: Longman.
  8. ↑ Levý, Jiří 1967. Translation as a Decision Process in To Honor Roman Jakobson. The Hague: Mouton, 2, 1171–1182.
  9. ↑ Toury, Gideon 1995. Descriptive Translation Studies and beyond. Amsterdam, Philadelphia: John Benjamins.
  10. ↑ Lederer, Marianne 2003. Translation – The Interpretive Model. Manchester: St. Jerome.
  11. ↑ Even-Zohar, I. 1990. Polysystem theory. – Poetics Today 11(1), 9–26.
  12. ↑ Hermans, T. (ed.) 1985. The Manipulation of Literature: Studies in Literary Translation. London, Sydney: Croom Helm.
  13. ↑ Lefevere, A. 1992. Translation, Rewriting, and the Manipulation of Literary Fame. London, New York: Routledge.
  14. ↑ Reiss, Katharina 1989. Text Types, Translation Types and Translation Assessment. – Andrew Chesterman (ed.). Readings in Translation Theory. Helsinki: Finn Lectura.
  15. ↑ Pym, Anthony 2008. Exploring Translation Theories. London, New York: Routledge, 47.
  16. ↑ Robinson, Douglas 1997. Translation and Empire: Postcolonial Theories Explained. Manchester: St. Jerome.
  17. ↑ Bhabha, Homi 1994. The Location of Culture. London, New York: Routledge.
  18. ↑ House, Juliane 2015. Translation as Communication across Languages and Cultures. London, New York: Routledge, 30.
  19. ↑ D'Hulst, L. 2014. Essais d'histoire de la traduction. Avatars de Janus. Paris: Classiques Garnier.
  20. ↑ Pym, Anthony [1998] 2014. Method in Translation History. London, New York: Routledge.
  21. ↑ Robinson, Douglas 1997. Translation and Empire: Postcolonial Approaches Explained. Manchester: St. Jerome.
  22. ↑ Simon, Sherry 1996. Gender in translation. London, New York: Routledge.
  23. ↑ Von Flotow, Luise 1997. Translation and gender: translating in the "era of feminism". Manchester: St. Jerome.
  24. ↑ von Flotow, Luise 2011. Translating women. Ottawa: University of Ottawa Press.
  25. ↑ Harvey, Keith 1998. Translating Camp Talk. – Lawrence Venuti (ed.), Translation and Minority. Manchester: St. Jerome, 295–320.
  26. ↑ Venuti, Lawrence 1995. The Translator's Invisibility: A History of Translation. London, New York: Routledge, 306.
  27. ↑ Larkosh, Christopher 2004. Levinas, Latin American Thought and the Futures of Translational Ethics. – TTR: traduction, terminologie, rédaction, vol. 17, 2, 27–44.
  28. ↑ Inghilleri, Moira; Maier, Carol 2001. Ethics. – Routledge Encyclopedia of Translation Studies. New York, London: Routledge.
  29. ↑ Eesti Tõlkemagistrite Liit. Vaadatud 18.11.2016.
  30. ↑ Pedersen, Jan. 2010. Audiovisual Translation – In General and in Scandinavia. – Perspectives: Studies in Translatology, vol. 18,1, 1–22.
  31. ↑ Gottlieb, Henrik 2001. Screen Translation: Six studies in subtitling, dubbing and voice-over. Copenhagen: Centre for Translation Studies, Department of English, University of Copenhagen
  32. ↑ Pérez-González. Luis 2014. Audiovisual Translation – Theories, Methods and Issues. London, New York: Routledge.
  33. ↑ Vervecken, Anika 2012. Surtitling for the Stage and Directors’ Attitude: Room for Change.
  34. ↑ Remael, Aline; Orero, Pilar; Carroll, Mary 2012. Audiovisual Translation and Media Accessibility at the Crossroads: Media for All 3. Amsterdam, New York: Rodopi.
  35. ↑ European Association for Studies in Screen Translation. Vaadatud 20.11.2016.
  36. ↑ Translators without Borders. Vaadatud 18.11.2016.
  37. ↑ O'Hagan, Minako 2008. Fan Translation Networks: An Accidental Training Environment?. – John Kearns (ed.), Translator and Interpreter Training: Methods and Debates. London: Continuum, 158–183.
  38. ↑ O'Hagan, Minako 2011. Community Translation: Translation as a social activity and its possible consequences in the advent of Web 2.0 and beyond. Linguistica Antverpiensia, 10.
  39. ↑ Fernández-Costales, Alberto 2012. Collaborative Translation Revisited: Exploring the Rationale and the Motivation for Volunteer Translation. – Forum – International Journal of Translation, vol 1, 10, 115–142.
  40. ↑ Jiménez-Crespo, Miguel Ángel 2015. Collaborative and volunteer translation and interpreting. – Claudia Angelelli, Brian James Baer (eds.), Researching Translation and Interpreting. Routledge: 58–70.
  41. ↑ Pérez-González, Luis 2013. Amateur subtitling as immaterial labour in digital media culture: An emerging paradigm of civic engagement. – Convergence: The International Journal of Research into New Media Technologies, vol. 19, 2, 157–175.
  42. ↑ Pym, Anthony 2011. Translation research terms: a tentative glossary for moments of perplexity and dispute. Translation Research Projects 3. 75–110.
  43. ↑ TED Open Translation Project. Vaadatud 20.11.2016.
  44. ↑ Amara. Vaadatud 20.11.2016.
  45. ↑ Euroakadeemia. Vaadatud 19.11.2016.
  46. ↑ Tallinna Ülikool. Vaadatud 18.11.2016.
  47. ↑ Tartu Ülikool. Vaadatud 18.11.2016.

Kirjandus

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tõlketeadus&oldid=6494723"