Ava peamenüü

Kultuuriuuringud (cultural studies) on sotsiaal- ja humanitaarteaduste interdistsiplinaarne lähenemine, mis ühendab muu hulgas kultuuriantropoloogia, sotsioloogia, kommunikatsiooniteaduse, kirjandusteooria ja filmiteooria meetodeid.

USA ja Kanada ülikoolides on kultuuriuuringute magistri- ja doktoriõppekavad, mis hõlmavad tavaliselt antropoloogiat, psühholoogiat, kommunikatsiooniteooriat, sotsioloogiat ja meditsiiniajalugu.

Kultuuriuuringud uurivad ka kultuuri kui argipraktika tähendust. Neid tähendusi mõistetakse sotsiaalselt konstrueeritutena: need ei ole loomulikud, vaid tekivad kultuuri ajaloos. Eitatakse popkultuuri ja kõrgkultuuri vastandust. Püütakse kultuurile vaadata ilma ideoloogilise eelarvamuseta. Kultuuriuuringud uurivad kultuurinähtuste seost sotsiaalstruktuuriliste tunnustega (etnos, klass, kiht, sugupool, seksuaalne sättumus).

AjaluguRedigeeri

Kultuuriuuringud said alguse Richard Hoggarti ja Raymond Williamsi töödest. Hoggart väärtustas töölisklassi popkultuuri. Williams rõhutas kultuuri ja ühiskonna seoseid.

Kultuuriuuringuid viljelesid 1960. aastatel Briti täiskasvanuõppe enamasti töölistele orienteeritud esindajad ja kirjandusteadlased, keda huvitas argikultuur, sealhulgas seoses tekkiva popkultuuriga. Nad rõhutasid sealhulgas Frankfurdi koolkonnale toetudes kultuurihüvede ning Louis Althusseri ja Antonio Gramsci marksismile toetudes seega ka hegemoniaalsete tähendusmustrite tootmistingimusi.

Uurimistöö koondus eelkõige Birminghami Ülikooli juures tegutsenud keskusse Centre for Contemporary Cultural Studies, kus seda juhtis Stuart Hall. Teised juhtfiguurid on Edward P. Thompson, Raymond Williams, Paul Willis ning hiljem Dick Hebdige ja Angela McRobbie. Keskuse uurimisvaldkonnad ulatusid keele- ja meediauuringutest rassi ja sugupoole analüüsini. Rõhutati etnograafilist meetodit (üksikasjalikku kvalitatiivset välitööd) ja uurimistöö kollektiivsust.

Pierre Bourdieu ja John Fiske uurimustega ning uurimistöö kandumisega USA-sse ja Kanadasse hakati 1980. aastatel käsitama kultuuri tootmist ja tarbimist teoreetiliselt samaväärsetena. 1980. ja 1990. aastatel olid ülekaalus tööd, mis keskendusid kultuuritoodete omastamise praktikatele. Erinevalt Frankfurdi koolkonna kultuurikriitikast, milles tarbijaid käsitati kultuuritööstuse poolt petetud ja manipuleeritud massina, rõhutavad kultuuriuuringud rohkem tarbijate loovat ümberkäimist kultuuriliste objektidega. 1990. aastatel hakati rõhutama erinevust. McGilli Ülikoolis hakati uurima sugupoolemeditsiini.

Juba varakult mõjutasid kultuuriuuringuid Frantz Fanoni tööd.

Uuemad lähenemised püüavad muu hulgas mõista kultuuri afektide kaudu. Kultuuri uuritakse kui tootmist, mobiliseerimist ja afekti. Sellega kaasneb poliitika hegemoniaalse käsituse kriitika. Tegeldakse Michel Foucault' eeskujul sellega, kuidas biopoliitika toodab argielu. Siia kuulub ka sport, sest spordiajakirjandus toodab pseudomaailma, mis aidab domineerivatel ühiskonnakihtidel toota hegemooniat. See seostub Tom Holerti ja Mark Terkessidise uurimustega nähtavusest ja subjektiivsusest neoliberalismis.

Kriminoloogias on CCCS-i klassikalise noorsookultuuri uurimise raames kujunenud kultuuriline kriminoloogia, mille keskmes on Jock Youngi sõnul transgressioon ja kättemaksuhimu. Kuritegevust mõistetakse argikultuurina.