Semjon Uritski

Semjon Uritski (vene keeles Семен Петрович Урицкий) (1895 Tšerkassõ, Kiievi kubermang, Venemaa keisririik – 1. august 1938 Moskva) oli Nõukogude sõjaväelane (korpusekomandör 1935) ja riigiametnik, NSV Liidu sõjaväeluure ülem.

Noorus

Uritskite pere kolis 1900. aastal Odessasse, kus Semjon lõpetas neli klassi ja läks tööle. Aastail 1910–1915 töötas apteegilaos.

1912. aasta juunis astus Uritski 17-aastaselt VSDT(b)P-sse. Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal ta mobiliseeriti ja teenis 12. Starodubski tragunipolgus. Suvel pärast veebruarirevolutsiooni 1917. aastal valiti praporštšik eskadroni soldatite komitee komandöriks.

Revolutsioonikeerises

Pärast Vene keisririigi sõjaväe lagunemist suundus kodulinna Odessasse, kus organiseeris Sotsialistliku töölisnoorsoo liitu ja tema võitlussalga ning Odessa Punakaarti. 1917. aasta detsembrist kuni 1918. aasta jaanuarini oli Odessa Punakaardi komandör, 1918. aasta jaanuarist kuni märtsini oli Uritski Odessa sõjaväeringkonna ratsaväe inspektori abi.

1918. aasta märtsis okupeeriti Ukraina ja Odessa Austria-Ungari-Saksa vägede poolt. 1918. aasta juulist oli Uritski Venemaa SFNV peakonsulaadi juures sõjalise esindajana. Hetman Pavlo Skoropadski valitsuse poolt saadeti Venemaa SFNV peakonsulaadi peakonsul ja sõjaline esindaja Uritski süüdistatuna sõjaväelaste värbamises Nõukogude Punaarmeesse ning saadeti välja Venemaa Nõukogude Vabariiki. Pärast väljasaatmist Moskvasse suunati Uritski VK(b)P poolt Nõukogude vägede poolel Ukraina rindele, kus ta 1918. aasta märtsist oktoobrini oli lahingulõigu ülem, misjärel 1919. aasta juunist juulini – armee staabi operatiivosakonna ülem, 1919. aasta juulist augustini – staabiülema vanemabi, 1919. aasta augustist kuni novembrini – 58. kütidiviisi staabiülem.

Punaarmee Luurevalitsuses

Pärast sõjaväeteenistust viidi Uritski üle edasist teenistust jätkama Tööliste ja talupoegade Punaarmee Luurevalitsuse operatiivjaoskonda ja pärast seda Tööliste ja talupoegade Punaarmee Välistaabi Luurevalitsuse Operatiivosakonna ülemaks, tegutsedes samaaegselt ka Tööliste ja talupoegade Punaarmee Sõjaväeakadeemias lektorina.

1920. aasta augustist kuni detsembrini oli Uritski 2. ratsaarmee eriotstarbelise ratsabrigaadi komandör;

1921. aasta märtsist aprillini oli 2. ratsaarmee eriotstarbelise ratsabrigaadi staabiülem;

1921. maist juunini oli Odessa kindlustatud rajooni ülem (eelmine ülem oli Pavel Dõbenko);

Aastatel 1922–1924 viibis Uritski Luurevalitsuse lähetusel illegaalselt Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal ja Saksamaal.

Pärast väliskomandeeringut töötas Moskva Internatsionaalse jalaväekooli ülema asetäitja ja ülemana;

Ajavahemikul aprill 1927 kuni 1928 läbis armeeohvitserile kohustusliku armeeteenistuse etapid – oli 20. kütidiviisi komandör, 1928. aastast kuni 1930. aasta maini Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülema asetäitja. 1930. aasta maist kuni novembrini 8. armee, 1930. aasta novembrist kuni 1931. aasta juulini 6. laskurkorpuse komandör. 1931. aasta juulist 1932. aasta augustini – Leningradi sõjaväeringkonna staabiülem. 1932. aasta augustist 1934. aasta jaanuarini oli fiktiivselt 13. laskurkorpuse komandör, viibides ise samaaegselt luurevalituse ülesandel Saksamaal.

Aastal 1932 määrati NSV Liidust Saksamaale saadetud sõjaväedelegatsiooni koosseisu, pidas läbirääkimisi Saksa tankivägede ja sõjaõhujõudude ettevalmistamise kohta NSV Liidus, 1933. aastal õppis koos Nõukogude väejuhtidega Saksamaal Sõjaväeakadeemias Stuttgardis koos Levandovski, Primakovi ja Levitševskiga.

1934. aasta jaanuarist oli Tööliste ja talupoegade Punaarmee Automototranspordivalitsuse ülema asetäitja.

1935. aasta 15. aprillil määrati Tööliste ja talupoegade Punaarmee Kindralstaabi IV valitsuse ülemaks, 20. novembril 1935, ülendati korpusekomandöriks.

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus

Kindralstaabi IV valitsuse ülemana viis ta läbi Nõukogude sõjaväeluure juhtkonnas muudatusi, vahetades jaanuaris 1937 välja temale isiklikult sobimatud luurejuhid (Artur Artuzov, Otto Steinbrück (Штейнбрюк, Отто)).

1937. aasta juunis määrati Uritski Moskva sõjaväeringkonna ülemjuhataja asetäitjaks.

1. novembril 1937 vahistati Uritski süüdistatuna "nõukogudevastases sõjalises vandenõus osalemises ja spionaažis". Teda süüdistati ülestõusu ja Moskvas võimuhaaramise plaani ettevalmistamises, spionaažis Ameerika Ühendriikide kasuks jne.

1. augustil 1938 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium ta süüdi Vene SFNV KrK § 58-16, 58-8 ja 58-11 süüdistustes ja mõistis talle kõrgeima karistusmäära.

7. märtsil 1956 Semjon Uritski rehabiliteeriti postuumselt NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium otsusega.

Isiklikku

Semjon Uritski väikeametnikust isa töötas 1918. aastal Odessa Tšekaas, onu Mihhail Uritski oli Petrogradi Erakorralise Komisjoni esimees, kes tapeti augustis 1918. aastal Petrogradis.