Russalka (monument)

(Ümber suunatud leheküljelt Russalka mälestussammas)
Russalka mälestussammas Kadriorus

Russalka mälestussammas on Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele pühendatud mälestusmärk Kadriorus Tallinnas. Selle autorid on skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Thamm noorem.[1] See on esimene eesti skulptori loodud monument Tallinnas ja Eestis.[2]

Tallinna sadamast väljunud soomuslaev Russalka läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril (ukj 19. septembril) 1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest[3], nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaalt: ohvitser Gerhard Maier, madrus Juhan Anton Saugast (sünd. 1869), puusepp Mihkel Salong[4][5] Saaremaalt Kärlalt, kokk Jüri Malm Harju-Jaani kihelkonnast Kehrast (sünd. 1869), masinist Ernst Wolf (sünd. 1871) ja Peter Raus (sünd. 1865) Riia kreisist[6]. Ellujäänuid ei olnud.

Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, 2003. aasta juulis Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

Korjandus mälestussamba rajamiseksRedigeeri

19. septembril (vkj 7. septembril) 1899 tekkis Siimeoni kirikus meremeeste hingepalvest osavõtjatel mõte püstitada hukkunud meremeestele mälestussammas. Tallinna sadama ülem, kontradmiral P. Wulff rääkis sellest mõttest Peterburis mereministeeriumi juhatajale, kes kiitis selle heaks. Ta esitas keiser Nikolai II-le palve, et see lubaks korraldada samba püstitamiseks üleriigilise korjanduse. 1900. aasta jaanuaris sai Wulff mereväe peastaabist teate, et korjanduse korraldamine on lubatud. Moodustati vastav komitee Wulffi juhtimisel. Sama aasta aprillis alustati korjandust. See osutus edukaks ka eestlaste hulgas. Üle riigi saadi kokku 61 000 rubla.

Kavand ja teostusRedigeeri

1901. aasta alguseks valmis komitee palgatud arhitektil Nikolai Thammel mälestusmärgi kavand. Kavandi elluviimine usaldati skulptor Amandus Adamsonile. Adamsonil valmis mälestussamba mudel ühe kuu jooksul. Inglikuju modelliks kasutas Adamson oma 22-aastast majapidajannat Julie-Lisette Rootsit, kellest sai hiljem Tiit Made vanaema. 11. juulil 1901 esitas kontradmiral Wulff samba kavandi keisrile, kes kiitis heaks nii kavandi kui ka samba koha: Kadrioru lossi eest algava promenaadi lõpp mere ääres. Et sammas pääseks hästi mõjule, tuli linnavalitsusel osta kaupmees Pfaffilt 1500 rubla eest juurde mereäärset maad. Adamsonile maksti kavandi elluviimise eest 10 000 rubla, arhitekt Thamm sai 2000 rubla, 9000 rubla maksti Peterburi tehasele Morand inglikuju, reljeefi ja teiste pronksdetailide valamise eest ning 20 000 rubla Soome firmale Granit raudkivide eest. Tallinna 1. gildi kaupmees Christian Rotermann võttis enda kanda kõik samba aluse valmistamisega kaasnenud kulud. Russalka mälestussamba püstitamine läks kokku maksma 67 159 rubla.

Pidulik avamineRedigeeri

 
Mälestusmärk Kadrioru pargi poolt

Samba nurgakivi pandi pidulikult 20. septembril (vkj 7. septembril) 1901.[1] Monumendi graniitosa ehitamist alustati 1901. aasta juulis ning ehituseks kulus terve aasta. 2. augustil (vkj 20. juulil) 1902 pandi kohale ingli pronkskuju ning kolm päeva hiljem vaatas samba üle keiser Nikolai II isiklikult koos suurvürstist kontradmiraliga. Mõlemad jäid väga rahule. Monument oli peaaegu valmis, kuigi tellingud olid veel eemaldamata. Tööd viidi kiiresti lõpule ning sammas avati pidulikult Russalka hukkumise üheksandal aastapäeval, 7. septembril (ukj 20. septembril) 1902.[7]

Avamispidustused algasid kell 12.30. Juba hommikul kogunes rahvast murdu. Kooliõpilased tulid klasside kaupa. Samba juurde oli üles rivistatud sõjavägi, lahel seisid sõjalaevad Mogutši, Kompass, Sekstan, Svetlana, Asja ja Artelštšik. Kohal olid vaimulikud, sadamaülem kontradmiral Wulff, Eestimaa kuberner kammerhärra Bellegarde, Eestimaa rüütelkonna peamees parun von Dellingshausen, Tallinna linnapea von Hueck, mälestussamba komitee liikmed ja hukkunud meremeeste omaksed. Kell 12.30 saabusid kinnistes tõldades mereministeeriumi juhataja kindraladjutant admiral Tõrtow ja mereväe peastaabi ülem viitseadmiral Avellan Peterburist, neid saatsid Svetlana komandör Nilov ja kadunud Russalka komandöri vend, kontradmiral Jaenisch. Mereministeeriumi juhataja võttis paraadikomandörilt raporti vastu ning käis tervitusmarsi saatel tervitamas rivis sõjaväelasi. Siis asusid kõik aukandjad kooripuldi ette ja pöörasid pilgud mälestussamba poole ning oli pühalik silmapilk. Sadamaülem Wulffi suust tuli käsk: "Kate maha!" ja marsi saatel langes kate sambalt. Sõjavägi andis au, orkester mängis keiserlikku "Kolj slaven naš gospodj" ja sõjalaevad tulistasid aupauke. Sellega oli mälestussammas avatud. Järgnes palvus, mida viisid läbi Aleksander Nevski katedraali vaimulikud: ülempreestrid Siimeon Popov ja Karp Tiisik ning kuus preestrit ja kaks diakonit. Palvusele järgnes mälestussamba pühitsemine ja õnnesoovimine. Samba jalamile pandi rohkesti pärgi. Lõpuks toimus ka sõjaväeparaad ja siis läksid pidulised laiali. Kell 15.00 algas mereväe klubis pidulik einevõtmine ja sellega lõppes Russalka mälestuspäev.[7]

Mälestussamba kirjeldusRedigeeri

 
Mälestusmärk mere poolt

Sammas seisab umbes nelja meetri kõrgusel kaljusid või laineid kujutaval soklil. Samba ees on tumehallist graniidist laevanina, samba taga lai punasest graniidist trepp, mis viib platvormile. Viimase trepiastme vastas, monumendi sambal, on pronksist bareljeef, mis kujutab Russalkat tormisel merel. Bareljeefi kohal on graniiti raiutud venekeelsed sõnad: "Russalka hukkumispäeval 7. septembril 1893. aastal". Bareljeefi all on pronksist loorberipärg kahe lindiga. Platvormi ääristavatele rahnudele, mida ühendab malmivalu kett, toetuvad kümme malmist kahuritoru, laevaninas olevale rahnule kaks malmist ankrut. Ligi üheksa meetri kõrguse punasest graniidist samba tipus on umbes nelja ja poole meetri kõrgune pronksist inglikuju. Ingel osutab õigeusuristiga Soome lahele, laevahuku oletatava koha suunas. Taies on klassitsistlikus stiilis ning selle eeskuju on tõenäoliselt Samothrake Nike. Ingli modell oli kunstniku juures koduabilisena teeninud 22-aastane Paldiski neiu Juuli Rootsi (Julie-Lisette Rootsi, abielus Made; 4.01.1878 Pallaste mõis – 12.10.1947 Tallinn).[2][8] Mälestussammast ümbritsev graniidiga sillutatud ala kujutab ilmakaari näitavat kompassi. Ümber selle ala seisavad omavahel ketiga ühendatud madalad malmpostid (kokku 16), mille sise- ja väliskülgedele on kinnitatud malmplaadid 165 hukkunud madruse nimega, ketiga seotud külgedel on neil väike ankrureljeef. Nende vahel asetsevad neli kõrgel soklil malmist laternaposti, mille soklite külgedel on ketihoidjatena kõrgreljeefsed lõvipead, sise- ja välisküljel aga reljeefne tsaarikotkas, mis oli algselt osaliselt kullatud.

"Russalka" on A. Adamsoni arvuka monumendiloomingu kordaläinuim teos, milles õnnelikult ühinevad kujurile iseloomulik elav ja dünaamiline käsitluslaad ning mälestussamba kompositsiooniline lahendus suurepäraselt valitud asukohaga mere kaldal. Romantiline üldmeeleolu seostub hästi mere avarusega; ilmastiku, aasta- ja päevaaegade vaheldumine loovad sellele järjest uusi variatsioone. "Russalkal" on rida igale heale monumendile vajalikke omadusi. Õnnestunult on leitud proportsioonid tahutud graniitplokkidest aluse ja pronksist inglifiguuri vahel, kogu samba siluett on ilmekas ja väljendusrikas. Tänu oskuslikult valitud asukohale pargipuude ja merekalda piiril pääseb ta hästi mõjule maastikus ning liitub samas sellega harmooniliseks tervikuks. Monument on hästi vaadeldav nii kaugelt kui lähedalt. Jutustavad detailid: laevahukku kujutav reljeef, võitlust tormiga markeeriv sokkel jmt pakuvad pidepunkte vaatajaile, kes üldmuljele illustratiivset lisa otsivad.[9]

Mart-Ivo Eller

Monumendi juures on eriti õnnestunud graatsiline inglifiguur, millel vaatamata suurusele on kergust ja hõljuvust. Skulptor käsitleb suurepäraselt ingli õhukest, pehmetes voltides langevat rüüd, mis tagasihoidlikult toob esile kehavormid. Suure tasakaalutunde ja ilusa siluetiga on antud ingli astuv poos ja graatsiline kätehoiak.[10]

Tiina Nurk

Mälestussamba restaureerimineRedigeeri

 
Mälestusmärk küljelt

Venemaa keisririigi mereministeeriumi egiidi all rajatud Russalka mälestusmärk läks Eesti Vabariigis kohtu- ja siseministeeriumi valdusse ning võeti 1925. aastal ühe esimese mälestusmärgina riikliku kaitse alla. Ministeerium ei olnud monumendi hooldamisest eriti huvitatud ning pärast pikki vaidlusi Tallinna linnaga jäi see viimase mureks. 1930. aastate lõpul olid monumenti ümbritsevad laternad sedavõrd halvas seisukorras, et need asendati 1939. aastal vaasidega. Monument sai teises maailmasõjas tugevasti kannatada. Nõukogude ajal mälestusmärk küll taastati, kuid paljud detailid asendati odavamatega.

Laevahukku kujutav pronksbareljeef sai sõja ajal mürsukildudest vigastada. See otsustati anda sõjatööstusele ümbertöötamiseks, kuid pronksisegu ei osutunud ümbervalamiseks sobivaks.[11] Vigastatud reljeef leiti pärast sakslaste lahkumist Mäekalda tänav 16 maja hoovist.[12] Säilinud osa ja fotode järgi modelleeris skulptor Paul Horma 1945. aastal vana reljeefi täpse koopia.[2][12] Pronksivalu teostati ETKVL-i Kopli masinatehases 1946. aastal ning see kaalus 270 kilo. Bareljeef taasavati 27. juulil 1946. [12]

2005. aastal taastati mälestusmärki ümbritsenud ilmakaari tähistav ringvöö ning neli ühe tonni raskust ja üle seitsme meetri kõrgust laternat. Malmist laternapostid koos laternatega rekonstrueeriti fotode järgi A. Sildre jooniste alusel ja valmistati Peterburis.[2] Nõukogude ajast pärit terratso- ehk mosaiikbetoonplaatidest ilmakaari tähistavat lagunenud ringvööd ei hakatud parandama. Selle asemel telliti ehtsast graniidist plaadid, samasugused, nagu seal alguses olid olnud.

Kujutamine kunstisRedigeeri

2005. aastal andis Eesti Post välja Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevale pühendatud esimese päeva postkaardi (FDC), millel on kujutatud fragmenti Russalka mälestussambast.[13]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Russalka mälestusesammas Eesti Postimees, 12. september 1902, lk 454–455.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Mälestussammas «Russalka» kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.09.2013)
  3. Russalkal oli 178 meremeest, neist 12 ohvitseri. Väljaarvatud madrus Ivan Prunski, kelle surnukeha koos laevast pärit esemete, pealisehitise tükkide ja paadiga Soome randa uhuti, jäid teised meremehed kadunuks ja läksid arvatavast kõik Russalkaga põhja.
  4. Mati Õun. Laevahukud. Tallinn: Sentinel, 2003, lk 49.
  5. Postimees 20. september 1893 lk 3 annab nime kujul: Mihkel Solong.
  6. Sõnumid Tallinnast. – Russalka mehed Postimees, 20. september 1893, lk 3.
  7. 7,0 7,1 Uuemad sõnumid. Üleüldised teated. Tallinnast. Russalka mälestusesamba avamine. Eesti Postimees, 12. september 1902, lk 462–463.
  8. Soomuslaev sai mälestusmärgi üheksa aastat pärast hukku Postimees, 20.07.2005
  9. Mart-Ivo Eller. Monumente ja dekoratiivskulptuure. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 6–7.
  10. Tiina Nurk. Amandus Adamson 1855-1929. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1960.
  11. Russalka mälestusmärgi reljeef restaureeriti, Õhtuleht, 6.09.1946
  12. 12,0 12,1 12,2 Avati "Russalka" mälestustahvel, Õhtuleht, 26.08.1946
  13. Amandus Adamson 150 post.ee (vaadatud 20.09.2013)

KirjandusRedigeeri

  • Tiina Nurk. Amandus Adamson 1855–1929. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1960.

VälislingidRedigeeri