Ruja

eesti ansambel
 See artikkel on ansamblist; helikandjate kohta vaata artikleid Ruja (EP) ja Ruja (album); rokkooperi kohta vaata artiklit Ruja (ooper)

Ruja oli eesti rokkansambel, mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel.

Ansambli nimeks võeti Ilmar Sikemäe loodud uudissõna "ruja", mis tähendas fantaasiat. Sõna tutvustati 1971. aasta veebruaris ajalehes Sirp ja Vasar.[1]

1971–1975 (varane Ruja) muuda

Ansambli loomine muuda

Rein Rannapil, kes oli 1971. aastal Tallinna Muusikakeskkooli 10. klassi õpilane ja mängis klahvpille Mustamäe Mängude Majas tantsuansamblis Intervall, tekkis soov enda rokklugude mängimiseks luua uus ansambel. Ruja algne pillide koosseis oli valitud üsna tavatu: kitarr, basskitarr, trummid, klahvpillid, viiul, trompet ja tromboon. Lisaks oli kaks naislauljat (Liina Randmaa ja Eva Ojaveer) ja kaks meessolisti (Raul Sepper ja Urmas Alender). Suure ansambli koosseisu eesmärgiks oli Rannapi idee moodustada põhiansamblist vajadusel väiksemaid kooslusi vastavalt arranžeeringutele ja stiilile (pop-Ruja, kammer-Ruja, rokk-Ruja jne). Idee ei olnud siiski elujõuline ning ansamblist lahkusid naislauljad, viiuldaja-trompetist ja tromboonimängija.[2]

Ruja loomise printsiibid olid: omaloodud originaalmuusika, kirjanduslikult tugev kodumaine laulutekst, tugevad (professionaalsed) muusikud, muusika tegemine kunstilisel tasemel.[3]

Esimesed lindistused muuda

Esimest korda oli Ruja laval Aruküla kultuurimajas 1971. aasta sügisel. Esimesed Ruja lood, mis sama aasta 22. oktoobril Eesti Raadio stuudios salvestati, olid Rannapi loodud "Nii vaikseks kõik on jäänud" (solist Urmas Alender) ning "Need ei vaata tagasi" (solist Raul Sepper), mõlemad Ernst Enno sõnadele. "Need ei vaata tagasi" on ainuke lugu, mida Raul Sepper Rujaga on lindistanud.

1971. aastal ilmus Juhan Viidingu (Jüri Üdi) luulekogu "Detsember". Ilma Viidingu luuleta olnuks eestikeelset hard rocki väga raske teha. Kolmanda loona lindistatigi nüüd "Tsepeliini triumf" (sõnad J. Viiding), mis oli üks esimesi psühhedeelse suunaga kompositsioone Eestis üldse. "Õhtunägemust" peavad aga muusikaasjatundjad üheks esimeseks progressiivse roki looks Eestis.

Rannap: "Enne Rujat ei lauldud ju rocki eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Alenderi ja enda ühiseks teeneks."[3]

1972. aastal liitusid ansambliga Andres Põldroo ja Tiit Haagma. Uuenenud koosseisuga lindistati raadiostuudios "Rukkilõikus" (sõnad J. Viiding) ning selle looga avanes Rujal võimalus esineda ka Eesti Televisioonis ühes saates. Kuna Rannapil olid muusikakeskkoolis pahandused, ei olnud tal võimalik ekraanil esinemiskeelu tõttu oma nägu näidata ning selles loos ei olegi klahvpille. Samal aastal üritas Ruja end tarifitseerida tantsuansamblina rahaliste sissetulekute suurendamiseks, kuid vastav komisjon selleks luba ei andnud.

Kontserdid ja esinemiskeelud muuda

Järgnevad lood "Tütarlaps kloaagis", "Noore fotograafi uppumine" (tekstid Viidingult) jt. kujundasid ansamblist ametivõimude silmis skandaalse imidži. Esimene suurem skandaal toimus 1. juulil 1972 Kadriorus asuva kõlakoja vabaõhukontserdil, kus rahvamuusikute esinemise järel lavale tulnud Ruja viis publiku pöördesse ja kontserdikorraldajad lülitasid igaks juhuks elektritoite välja. Peale seda anti Rujale lühiaegne esinemiskeeld.[2]

1973. aastal lahkus ansamblist Andres Põldroo ning teda asendas Jaanus Nõgisto. Tallinna rokkansamblite tolleaegsed esinemiskohad olid põhiliselt Jaan Tombi nimeline kultuuripalee ehk "uus Tomp" ja Jaan Kreuksi nimeline Noorsoo Kultuuripalee (nii nimetati Mustpeade Maja) ehk "vana Tomp". Rohkem prestiižne esinemiskoht oli TPI aula, kus detsembris 1973 viibis Ruja kontserdil 1300 inimest (arvatavalt aula rekord).

1974. aasta alguses tehti ansamblile ettepanek esineda Estonia kontserdisaalis, mis oli elitaarne kontserdikoht. Kaks kontserti müüdi kiirelt välja. Kontsert toimus koos Tõnu Kaljuste kammerkooriga ning oli muusikaliselt ja isamaalistelt meeleoludelt vaimustav. Kontserdil otseselt midagi nõukogudevastast ei olnud ja sama kavaga kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esinedes poleks ilmselt suurt skandaali puhkenud. Sovetlikud kultuuriametnikud leidsid nüüd aga mitmeid nõukogude kontserdile sobimatuid asjaolusid (kahemõtteline kavaleht; koori meeslauljatel seljas frakid ning ansamblil "hilbud"; maha jäänud veinipudelid saalis; klaveri peal asus viinapudel, millest joodi vett jms) ning keelasid teise kontserdi ära, andes Rujale tähtajatu esinemiskeelu. Sellest kontserdist tekkinud suhtumine andis tunda veel oma 10 aastat nii Rannapile kui ka Kaljuste koorile.[3]

Ansamblile saabus "vaikiv ajastu", kuid tänu õnnelikele asjaoludele tekkis 1975. aastal võimalus osaleda Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastatud etendusel "Protsess" ning luua ise etendusele sobiv muusika. Lavastuse teema oli "ideoloogiliselt õige", sest käsitles Nürnbergi kohtuprotsessi. Kokku anti üle saja etenduse ning Ruja liikmed olid teatri palgal.

Kuna Rein Rannap tegutses ka akadeemilise pianistina ning valmistus rahvusvaheliseks pianistide konkursiks koos eelvoorudega Moskvas, kujunes talle etendustest osavõtt koormavaks. Asendajaks leidis ta Tallinna Riiklik Konservatooriumi klaveriüliõpilaste hulgast Margus Kappeli.[2]

Koosseis muuda

Ruja "varajase perioodi" koosseisu kuulusid

1976–1979 (proge-Ruja) muuda

Koosseis muuda

1981–1984 (pop-Ruja) muuda

Koosseis muuda

  • Urmas Alender (vokaal)
  • Jaanus Nõgisto (kitarr)
  • Tiit Haagma (basskitarr)
  • Rein Rannap (klahvpillid)
  • Jaan Karp (trummid)

1985–1988 (hilis-Ruja) muuda

Koosseis muuda

Diskograafia muuda

Albumid muuda

Kogumikud muuda

Videod muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Sõnal sabast: Ruja. opleht.ee, 7. veebruar 2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 Andres Oja. Tsepeliini triumf. Kirjastus Tänapäev. Tallinn 2016. lk 58–71. Vaadatud 24. september 2023.
  3. 3,0 3,1 3,2 Ruja. Biograafia. ruja.ee, Vaadatud 24. september 2023.

Kirjandus muuda

  • Ruja – Roostevaba raamat (tekstid : Yoko Alender, Igor Garšnek, Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Rein Rannap, Peeter Sauter). Tallinn, produtsent HyperElwood, 1999.
  • Igor Garšnek. Ruja: must ronk või valge vares. Tallinn, kirjastus Pegasus, 2010.

Välislingid muuda