Roman Kuul

Roman Kuul VR II/3 (26. veebruar 1897 Tallinn – 30. juuni 1962 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (major).

Elukäik

Roman Kuul sündis Tallinnas mereväe üleajateenija peres. Tema isa töötas Russalka mälestussamba valvurina. Ta ise töötas Tallinna Laevaühisuses mehaaniku ja elektrijaamas montöörina. Lõpetas Tallinna Peetri reaalkooli.

Astus 19. märtsil 1916 vabatahtlikuna Vene sõjaväkke, teenis algul tagavara ratsaväepolgus, siis määrati 20. Soome tragunipolku. Võttis osa lahinguist Saksa vägede vastu Riia rindel, sai haavata. 1917. aastal komandeeriti Gattšina asunud Põhjarinde lipnikekooli õppima, kuid ei jõudnud seda lõpetada. Ta kuulus 1917. aasta novembris Talvepalee kaitsemeeskonda. Peale veebruarirevolutsiooni tuli Eestisse ning asus teenima Eesti ratsapolgu II eskadronis vahtmeistrina.

15. novembrist 1918 asus uuesti teenima Eesti Rahvaväe ratsapolgus, Vabadussõja puhkedes läks üle soomusrongile nr. 1. Osales lahinguis Punaarmee vastu Viru rindel ja Lõuna-Eestis ning Bermondt-Avalovi vägede vastu Lätimaal. Sai 1918. aastal Lehtse all haavata. 1919. aasta aprillist oli ohvitseri asetäitja, sama aasta mais läkitati ta õppima sõjakooli. 1919. aasta augustis lõpetas sõjakooli esimese sõjaaegse jalaväeohvitseride kursuse ning ülendati lipnikuks. Teenis mitmel pool Eesti sõjaväes, olles lõpuks vaheldumisi soomusautode Pisuhänd ja Tasuja ülem. 1921. aasta märtsis vabastati tegevteenistusest.

28. jaanuaril 1919 Sangaste lahingus soomusrongi Kapten Irv ohvitseri asetäitjana üles näidatud vapruse eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Sellega koos sai ta Harjumaal Saue vallas Koidu talu, mille 1926. aastal ära müüs.

Töötas demobiliseerumise järel Tallinna Laevaühisuses mehaanikuna. 29. augustil 1924 astus uuesti tegevteenistusse ja asus õppima Lennuväerügemendi õppejaoskonnas lendurite kursusel. Lõpetas kursuse 20. juulil 1925 ning kinnitati sõjaväelenduriks.

10. septembril 1925 sai ta eskadrilli nr. 2 pommituslennukite salga ülemaks. Teenis lennuväes mitmel teenistuskohal. 1930. aastal määrati Üksiku lennuväedivisjoni nr. 2 II salga ülemaks. 1939. aasta veebruarist oli Lennukoolis, kus täitis lennuväljaõppe jaoskonna ülema kohustusi.

Kui Eesti 1940. aastal alanud Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eesti sõjavägi likvideeriti, siis mingi osa sellest siiski reorganiseeriti Punaarmee koosseisusu, moodustati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus. Roman Kuul määrati teenima Punaarmee 180. Eesti Laskurdiviisi 21. laskurpolku. Samal ajal määrati ta Eesti lennukooli likvideerimiskomisjoni. Punaarmee laskurpolgus määrati ta varustuslao ülemaks.

1941. aasta suvel evakueerus väeosa, kus ta teenis, Venemaale. Territoriaalse korpuse likvideerimise järel NSV Liidu tagalas, teenis ta Punaarmee 7. Eesti Laskurdiviisis, kus oli algul 27. laskurpolgu sõjalis-tehnilise osakonna ülem, hiljem 396. Punaarmee Kaardiväe laskurpolgu ülema abi. Osales polgu kõigis lahinguis Saksa vägede vastu.

1946. aasta veebruarist oli ta mehhaniseerimisvalitsuse vaneminsener Tallinnas. Seejärel Eesti NSV põllumajandusministeeriumi varustuskontori juhataja. 1950.–1951. aastani töötas Paide masinatraktorijaama juhatajana.

Roman Kuul oli aastail 1946–1951 NLKP liige, 1951. aastal aga vallandati ta töölt ning heideti ka kommunistlikust parteist välja. Süüdistati partei petmises, kuna ta olevat varjanud oma nõukogudevastast tegevust minevikus.

Auastmed

• Ohvitseri asetäitja – 1919
• Lipnik – 1919
• Alamleitnant – 1920
• Leitnant – 1927
• Kapten – 1931
• Major – 1938

Tunnustus

• Vabadusrist, II liigi 3. järk – 1920
• Tasuta maa normaaltalu suuruses – 1921
• Vabadussõja mälestusmedal – 1922
• Läti lennuväerügemendi rinnamärk – 1931

Kirjandus

• Ain Krillo, Jaak Pihlak, Mati Strauss. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi, 2016.
• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu