Vikipeedia

Räni mõis

Räni mõis (varem Seamõisa) (saksa keeles Renningshof, varem Zeamoise) oli rüütlimõis Tartumaal Tartu-Maarja kihelkonnas. Nüüdisajal jääb mõis Tartu maakonna Kambja valla Räni aleviku territooriumile.

Ajalugu muuda

Varasem ajalugu muuda

Räni mõis (tollal Seamõisa) rajati XVI sajandi keskpaiku.[1] See kuulus nimekale Ungerni vasalliperekonnale. Poola võimuperioodil doneeris Poola kuningas selle poolakas Jan Karowskile (suri pärast 1618), kes täiesti tühja mõisa 1618. aastal ära müüs.[2]

Mõis Renni suguvõsa ajal muuda

Uueks mõisaomanikuks sai Tartu raehärra Hans Renni (ka Ranie) (suri pärast 1641).[2] Tal õnnestus mõisa enda käes hoida ka võimu vahetudes. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinnitas tema valdusõigust 1626. aastal.[3] 1627. aasta revisjoni andmetel kuulus talle kaheksa saksa adramaa suurune maavaldus. Selle hulka arvestati ka mõisa kolm talu, mis olid tühjaks jäänud.[4] Lisaks sellele kinnitas kuningas Gustav II Adolf 1626. aastal tema valdusõigust Nüpli mõisale, mis oli tema omanduses veel 1641. aastal.[5] Pärast raehärra surma päris Räni mõisa tõlgi ametit pidanud Jakob Renni (suri enne 1682), kes oli ilmselt tema poeg; mõisa valdaja oli ta 1651. aastal.[2] Rootsi kuningas Karl XI kinnitas tema valdusõigust 1663. aastal.[6] Temalt päris mõisa leskproua Anna Renni (sündinud Rogge) (suri pärast 1682), kes on mõisaomanikuna nimetatud 1682. aastal.[2] Reduktsiooni ajal langes mõis riigile.[6]

Räni riigimõis muuda

Riigile kuuluv Räni mõis jäeti siiski esialgu soodsatel tingimustel Rennide käsutusse.[2] Jakob Renni pärijate valduses oli see revisjoni andmetel 1687. aastal.[7] 1699. aastal esineb mõis tertsiaalmõisate loendis.[8] XVIII sajandi alguses oli mõis rendil Jakob Renni tütre Sophie (suri pärast 1714) käes, kes oli abielus Tartu maakohtunik kapten Gustav Johann Leyoniga.[6]

Räni eramõis XVIII sajandil muuda

 
Sieversi suguvõsa vapp

1712. aastal mõis restitueeriti, kuid kuna see oli võlgadega koormatud, anti see immissioonina võlausaldajate käsutusse.[6] 1721. aastal valdas seda maakohtu assessor Johann Daniel von Spalchhaber (suri 1748).[9] Tema omanduses oli see pandimõis veel 1744. aastal.[10] Lisaks Ränile oli tema käes rendil Ropka riigimõis.[11] Pärast tema surma päris mõisa tema teine abikaasa Sophie Elisabeth von Spalchhaber (sündinud von Igelström) (1700−1768), kes selle enne 1756. aastat ära müüs. Selle omandanud salanõunik vabahärra Otto Hermann von Vietinghoff (1709−1792) seda aga kaua oma valduses ei hoidnud ja müüs selle koos Tähtverega Ropka mõisnikule õuemarssal vabahärra (a-st 1760 krahv) Karl Sieversile (1710−1774). Edaspidi olid Ränil ja Ropkal ühised omanikud.[2] Õuemarssali valduses oli Räni mõis 1758. aastal.[12] Temalt päris selle poeg polkovnik krahv Johann Karl Sievers (1749−1805), kes mõlemad mõisad 1790. aastal Liivimaa maanõunikule vabahärra Johann Gustav von Löwenwoldele (1733−1791) müüs. Viimase pärijad pantisid mõisa 1800. aastal Braschidele.[13]

Braschide suguvõsa 1800−1919 muuda

 
Braschi suguvõsa aadlivapp

Räni ja Ropka mõisa võttis 90 aastaks pandile Liivimaa õuekohtu assessor õuenõunik Gottlob Siegmund von Brasch (1752−1803), kes oli Liivimaale saabunud mõned aastakümned varem; mõlemad mõisad jäid tema järeltulijate kätte rohkem kui sajaks aastaks. Ta suri aga peagi ning Räni ja Ropka mõisa päris 1803. aastal koostatud testamendi alusel tema vanem poeg Liivimaa õuekohtu assessor Konrad Siegmund von Brasch (1779−1835), kelle ajal 1806. aastal muudeti pandileping ostumüügilepinguks. Pärast tema surma pärisid mõisa lesk Alexandrine Katharina Elisabeth von Brasch (sündinud krahvinna Dücker) (1786−1846) ja lapsed, kes 1845. aastal pärandi omavahel ära jagasid. Mõisa omandas vanem poeg sillakohtunik Karl Gustav Leonhard von Brasch (1811−1867), kelle nimele see kinnistati 1860. aastal. Tema surma järel kinnistati mõis 1868. aastal tema lese Anna Ida Sophie von Braschi (1818−1902) ja laste ühisomandiks. 1875. aastal sõlmitud pärandijagamislepinguga sai mõisa omanikuks noorem poeg filosoofiadoktor Viktor Ernst August von Brasch (1850−1877).[13] Viimane suri varakult ja tema valdused läksid tema vendadele sillakohtu-adjunkt Konrad Eduard Amadeus von Braschile (1844−1882) ja kreisisaadik Arved Konrad Magnus von Braschile (1847−1899), kelle ühisomandiks see kirjutati 1879. aastal.[3] Viimane sai pärast oma venna surma ainuomanikuks; mõis oli tema nimel 1892. aastal.[14] Temalt pärisid mõisa 1900. aastal lesk Eva Marie Luise Alexandrine von Brasch (sündinud vabapreili von Stackelberg) (1859−1939) ja kolm last. 1913. aastal sai mõisa viimaseks omanikuks vabaproua Margarethe Mary Elisabeth von Grotthuss (sündinud von Brasch) (1881−1959), kellelt see 1919. aastal võõrandati.[15]

Mõisa suurus muuda

Räni mõis oli kogu oma ajaloo jooksul võrdlemisi väike maavaldus. 1699. aastal oli selle suurus 1 1/4 adramaad, millega see oli üks kihelkonna pisemaid (sellest väiksemad olid veel vaid Ülenurme ja Kirjutajamõisa mõis).[8] XVIII sajandi algul kõneldi sellest kui pisimõisast (Gütchen).[6] 1909. aastal hinnati selle suuruseks 450 tiinu (492 hektarit); talumaad mõisal siis enam ei olnud. Varem oli mõisa kogusuurus (koos müümata mõisa-, talu- ja kvoodimaaga) olnud küll 820 tiinu (896 hektarit), kuid liigitus kummatigi väikeste mõisate (kuni 1000 tiinu) hulka.[16]

Mõisamajandus 1909. aastal muuda

Mõisas asus piimatööstus (Molkerei), mille toodangut käideldi siiski Ropka mõisas. Ühe versta kaugusel mõisasüdamest asus tuuleveski. Mõisas kasvatati ka lina. Aastast 1889 oli mõisavalitsejaks E. Mercklin, kes elas Ropkas.[17]

Mõisa nimest muuda

Varasemal ajal tunti mõisa Seamõisa nime all.[18] 1627. aastal esineb see allikas nimega Szoeha.[4] Veel XVIII sajandi keskpaiku oli see nimekuju käibel (Zeamoise oder Renningshof).[12] Hilisema saksa- ja eestikeelse nime sai XVII sajandil mõisa omanud Tartu raehärra Hans Renni järgi.[19]

Mõisaansambel muuda

Ansambel oli vabakujuline. Selle tuumikuks oli ristpalkidest pikk häärber (praegu varemeis), mille ümber paiknesid laut, tall (tänapäeval kasutuses küünina) ja moonakamaja (praegu elumaja). Ka veidi eemal oli väiksemaid mõisahooneid. Park on tänaseks hävinud. Kaugemal maantee ääres paiknes mõisa kõrts.[20]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Ligi, Herbert. Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul 1558−1561. Tallinn: 1961, lk 362.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Stryk 1877, lk 41
  3. ↑ 3,0 3,1 Stryk 1885, lk 440
  4. ↑ 4,0 4,1 Rev. 1627. Nr 115.
  5. ↑ Stryk 1877, lk 113 [1].
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 56.
  7. ↑ SRA, f. 1, n. 1, s. 4, L 161.
  8. ↑ 8,0 8,1 EAA, f. 278, n. 2, s. 252, L 4.
  9. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 171/2, L 782.
  10. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 211/8, L 691.
  11. ↑ RGADA, f. 274, n. 1, s. 171/2, L 236.
  12. ↑ 12,0 12,1 RGADA, f. 274, n. 1, s. 239/7, L 824.
  13. ↑ 13,0 13,1 Stryk 1877, lk 40 [2].
  14. ↑ Kröger, A. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892, lk 65.
  15. ↑ Kinnistute register. Nr 132. Räni mõis [3].
  16. ↑ Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 571.
  17. ↑ Richter 1909, veerg 571-2.
  18. ↑ Postimees. Nr 83. 11. juuni 1918, lk 1.
  19. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. 1985, lk 495.
  20. ↑ Maiste, Nutt. 2005, lk 75.

Kirjandus muuda

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 495.
  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 75.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 41 [4].
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 440. [5].
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 442 [6].

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Räni_mõis&oldid=6296245"