Pelasgideks (vanakreeka keeles Πελασγοί Pelasgoí) nimetati antiikajal üht müütilist muistset rahvast Vana-Kreekas. Hilisemates antiikallikates ja teaduskirjanduses on pelasgideks mõnikord nimetatud kogu mittekreekakeelset esiaegset elanikkonda Kreekas.[1]

Nime päritolu

muuda

Pelasgide etnonüümi etümoloogia on väga ebaselge. Michel Sakellariou on kogunud 15 etümoloogiat, mis filoloogid ja keeleteadlased on viimase kahesaja aasta jooksul pakkunud (enamik neist on fantastilised).[2]

Strabon seostab sõna pelasgos sarnase kõla põhjal sõnaga pelargos ('toonekurg') ning postuleerib, et pelasgid rändasid nagu toonekured, võib-olla Egiptusest, kus nad pesitsevad.[3] Aristophanes kasutab seda etümoloogiat komöödias "Linnud". Satiiriliselt kujutatud Pilvekägulas on seadus, mis vihjab ateenlaste uskumusele, et nad olid algselt pelasgid, nimelt et oma vanemate toetamiseks peavad täiskasvanud toonekured rändama mujale ja sõda pidama.[4]

Gilbert Murray mainib päritolu sõnadest pelas gē ('naabermaa'):[5] "Kui Pelasgoi on seotud sõnaga πέλας 'lähedane', siis see sõna tähendaks 'naaber' ja tähistaks sissetungivatele kreeklastele kõige lähemat võõrast rahvast..."

Julius Pokorny tuletab nime Pelasgoi algkujust *pelag-skoi ('tasase maa elanikud', konkreetselt 'Tessaalia tasandiku elanikud').[6] See etümoloogia esineb üldjoontes juba William Ewart Gladstone'i raamatus "Studies on Homer and the Homeric Age" (1858).[7] Kui pelasgid ei olnud indoeurooplased, pidid selle nime andma hellenid.

Vanakreeka sõna pelagos ('meri') tuleb samast juurest (*plāk-) nagu dooria sõnal plagos ('külg'; mis on tasane), ja see juur on ka sõnas *pelag-skoi. Ernest Klein tõlgendab sellepärast sama rekonstruktsiooni kui 'mere mehi', sest meri on tasane.[8] Kleini tõlgendus ei nõua, et indoeurooplastel oleks olnud mere kohta sõna (väga võimalik, et neil polnud seda, kui nad elasid sisemaa tasandikel). Merd võisid nad nimetada tasandikuks, siis võiks sama sõna tähendada nii 'tasase maa mehi' kui ka 'mere mehi'. Kui hilispronksiaja muinasegiptlased kohtasid sellenimelisi merelt tulnud rüüstajaid, võisid nad selle sõna tõlkida "mererahvasteks".

Mainimine antiikallikates

muuda

Pelasge mainis juba Homeros. Tema järgi elasid pelasgid Tessaalia Argoses ehk Pelasgi Argoses[9], Larissas,[10], mille all mõeldakse tõenäoliselt Tessaalia Larissat, aga võib-olla ka samanimelist kohta Troases[11], Dodonas[12] (Epeiroses) ja Kreetal[13].

Dodona on ka Hesiodose järgi pelasgide elupaik (fragment 212). Peale selle omistab ta pelasgide esivanemale Pelasgosele pärismaise päritolu (fragment 43). Raskusi valmistab nii tänapäeva uurijatele kui ka juba antiikautoritele Hesiodose märkus, et Pelasgos oli Lykaoni isa (fragment 44), sest Lykaon elas Arkaadias, mis ei sobi nende kohtadega, kuhu Homeros pelasgid paigutab.[14]

Herodotos kirjutab, et Kreeka esimene nimi oli Pelasgia (Πελασγία (Pelasgía))[15], ja nimetab pelasge Hellespontose-äärsete Plakia ja Sykale[16], Samothrake[17], Dodona[18], Arkaadia, Argose, Lesbose[19] ning Lemnose ja Imbrose[20] elanikeks. Peale selle mainib Herodotos (seoses Plaka ja Sykalega) pelasge türseenide naabritena Krestonis. Krestoni asukoht pole teada, enamik uurijaid paigutab selle Chalkidike poolsaare piirkonda. Veel väidab Herodotos, et Atika elanikud on pelasgi päritolu. Otsustades Herodotose kaasaegsete pelasgide järgi olevat pelasgid kõnelnud mittekreeka keelt.[16]

Uurijate arvates ajas juba Herodotos pelasgid segi türseenidega. Hilisemate autorite puhul on (kui nad just ei korda varasemate autorite ütlusi) veel raskem otsustada, kas nad peavad silmas Homerose, Hesiodose ja Herodotose pelasge või mõnd varasemat rahvarühma. Pelasgide nime hakati üha enam kasutama lihtsalt seoses millegi väga vanaga. Rooma autorid mõnikord isegi samastasid pelasge kreeklastega. Alates 4. sajandist eKr nimetavad allikad pelasgide kunagiste asualadena veel Boiootiat, mõnesid Argolise osi, Sikyoni, Väike-Aasia lääneosa asulaid ning paljusid Itaalia piirkondi ja linnu Po jõe äärsest tasandikust kuni Lõuna-Itaaliani.

Pelasgide eluviis antiikallikate järgi

muuda

Antiikallikate järgi olid pelasgid paiksed ning harisid põldu, raadasid metsa, tasandasid kaljusid, kuivendasid soid, rajasid viljakaile orutasandikele linnustega linnu, mille nimi oli enamasti Larissa, ning hilisemate allikate järgi rajasid vanimad ehitised – kükloopilised müürid. Egeuse mere läänerannikul Pagasai lahe ääres elas hõim Minyai, kes olevat esimesena üritanud seda, mille argonaudid korda saatsid.

Palju hilisemate kreeka allikate järgi austasid nad kõrgeima jumalana Zeusi, Aitheri, säravat taevast, ilma kuju ja templita kõrgetel mäetippudel, sarnaselt Minose kultuuri mägipühamutega. Nende nime tõrjusid välja helleniteks ühinenud joonlased, ahhailased, aioollased ja doorlased. Pelasgid sulandusid hellenite hulka.

Tõlgendus

muuda

Ammusest ajast on vaieldud, kui suur tõepõhi on antiikaegsetel teadetel pelasgide kohta. Arvukad mainimised antiikautoritel annavad võib-olla tunnistust sellest, et varajaste allikate tekkeajal arhailisel ajajärgul ning võib-olla ka veel klassikalisel ajajärgul olid mittekreekakeelsed elanikud mõnes piirkonnas veel alles. Et pelasgide kohta muid allikaid, näiteks arheoloogilisi, ei ole (kükloopide müürid ei pärine neilt, vaid pronksiaegsetelt Mükeene kultuuri kreeklastelt), siis ei ole tänapäeva uurijad pelasgide kohta peaaegu midagi lähemat teada saanud.

Pelasgideks ei nimeta uurijad mõnd konkreetset või homogeenset, ühte kindlat keelt kõnelevat rahvarühma, vaid indoeurooplaste sisserännu eelse Kreeka elanikkonna jäänuseid, kes klassikalise antiikaja alguseks polnud veel täielikult assimileerunud ning olid seetõttu näiteks keele poolest ülejäänud elanikkonnast eristatavad.

Pelasgide indoeuroopaeelne päritolu ei ole siiski vaieldamatu. Kreeka allikate järgi olid pelasgid enamasti omapärane väga vana rahvas, kellel on siiski hellenitega ühine päritolu. Näiteks Atikas ja Joonias omistasid paljud suguvõsad endale pelasgi päritolu.

Katsed seostada pelasge Ramses III aegses Vana-Egiptuse tekstis mainitud rahvaga Peleset (plst), mis kuulus mererahvaste hulka ning oli tõenäoliselt samane vilistidega, on vaieldavad ja etümoloogiliselt kaheldavad. Eriti g muutumine t-ks on raskesti seletatav.[21]

Pelasgid kõnelesid üht või mitut Egeuse keelt või ka mõnd muud keelt. Et pole kindlalt teada, kes pelasgid olid, on ka nende keele kohta erinevaid oletusi. Et vanakreeka keel on indoeuroopa keel, siis on vaidluse all ka, kas pelasgid kõnelesid mõnd indoeuroopa keelt.

Indoeuroopaeelne keel

muuda

Teadmata päritolu

muuda

Üks põhilisi hüpoteese nimetab pelasgideks neid, kes elasid Egeuse mere äärsetel maadel enne kreeka algkeele kõnelejate saabumist, ning nende järeltulijate enklaave klassikalises Kreekas. Sellele teooriale pani aluse 19. sajandi lõpus aluse filoloog Paul Kretschmer, see oli 20. sajandi esimesel poolel valitsev teooria ning see pole ka tänapäeval tõsiseltvõetavust kaotanud. Kretschmer uskus, et pelasgi keel on kreeka keele substraat ning kuulub võib-olla anatoolia keelte hulka.[22] Kretschmer taasaelustas klassikalise idee jäänukkeele saartest kreeka keelealal (Arkaadia mägistes maakohtades ja kauglõuna ligipääsmatutel randadel. See seisukoht jättis Karl Otfried Mülleri protokreeklased kodumaast ilma. Ta paigutas kõige varasemad kreeklased teele Aasia tasandikelt, kus indoeuroopa keeleühtsus tema arvates umbes 2500 eKr katkes. Kreeka hõimude algkodu pidi olema kuskil Aasia ja Kreeka vahel. "Väliskreeklased" jõudsid Kreekasse kolme pronksiaegse lainena: protojoonlased umbes 2000 eKr, protoahhailased umbes 1600 eKr ja doorlased umbes 1200 eKr.[23] Kretschmer oli kindel, et arheoloogia leiab kreeklaste algkodu üles. Sestsaadik hakkasid Kreeka ajaloo käsiraamatud rääkima kreeklaste Kreekasse tulekust. Veel 1956 rääkis J. B. Bury "History of Greece" (3. trükk) "sissetungist, mis tõi Kreekasse kreeka keele." Poole sajandi jooksul püüdsid Kreeka ja Balkani arheoloogia leida üles doorlased Kreekast põhja pool. "Mererahvaid" peeti osaks sellestsamast põhja-lõunasuunalisest rändest.

James Mellaarti ja Fritz Schachermeyri arheoloogilised väljakaevamised Çatalhöyükis viisid nad järeldusele, et pelasgid rändasid Väike-Aasiast Egeuse mere äärsetele maadele 4. aastatuhandel eKr.[24] See teooria omistab pelasgidele hulga mitteindoeuroopa päritolu keele- ja kultuuriseiku:

Kretschmeri teooria nõrkus[25] seisneb selles, et selle järgi pidid eksisteerima nii kreeklastega asustatud Kreeka kui ka piirkond väljaspool Kreekat, kus Kreeka keele murded kujunesid samal ajal Kreekaga. Ent kuigi Kreeka kohta oli tõendeid küllaga, puudusid tõendid kodumaa kohta väljaspool Kreekat. Ka mererahvaste kodumaad Kreekas ei leitud. Loobumata Mülleri kolmest lainest ja Kretschmeri pelasgi keelesaartest, otsiti doorlasi mujalt. 1950. aastaks oli kõrvale jäetud Mülleri postuleeritud kreeka ja ladina keele ühine eellane ja 1960. aastaks oli hakanud kaduma usk kreeka murrete kujunemisse väljaspool Kreekat.[26]

Mütoloogia

muuda

Pelasgi mütoloogiast ei ole palju teada. Paistab, et päikesejumalus oli algselt Ares. Tema austamise jäljed on säilinud Elises austatud Zeus Areioses ja Ateena Areopaagi (Areios Pagos 'Arese Kalju') nimes.[27]

Robert Gravesi rekonstrueeritud ja fantaseeritud pelasgi loomismüüdi järgi oli alguses suur jumalanna Euronyme ('lai rändav'), kes ilmus alasti Chaosest ja lahutas veed taevast, et lainetel üksi tantsida. Tantsides lõi ta tuule. Ta püüdis kinni põhjatuule (Borease) ja hõõrus seda käte vahel ja soojendas pneumat, ning sellest sai isetärkamise teel madu Ophion. Ophion ühtis tantsiva jumalannaga, kes jäi rasedaks. Tuvi kujul munes Euronyme ilmamuna ning käskis Ophionil seda haududa, kes keerdus seitsmekordselt selle ümber, kuni see lõhenes ja sellest koorusid päike, kuu, planeedid, tähed ja maa koos mägede ja jõgede ning loomade ja taimedega. Eurynome ja Ophion elasid Olümposel, kuni Ophion läks ennast täis, kiideldes, et tema on kõik asjad loonud. Tema pea löödi laiaks ja hambad löödi sisse ning ta pagendati maa alla pimedusse. Hiljem pani Euronyme igale planeedile valitsejaks titaanitari ja titaani: Päikesele Theia ja Hyperioni, Kuule Phoibe ja Atlase, Merkuurile Metise ja Koiose, Veenusele Tethyse ja Okeanose, Marsile Dione ja Kreiose, Jupiterile Themise ja Eurymedoni ning Saturnile Rhea ja Kronose. Lõpuks valmistas ta esimese inimese Pelasgose. Arkaadia mullas võrsusid pelasgid Ophioni hammastest, mis Euronyme kanna all olid laiali paisatud.[28][29]

Viited

muuda
  1. Heinz F. Wendt. Fischer Lexikon Sprachen, Fischer Taschenbuch Verlag 1961, ISBN 3-596-24561-3, S. 135
  2. Michael B. Sakellariou. Peuples préhelléniques d'origine indo-européenne, Ateena, Ekdotike Athenon 1977, lk 101–104.
  3. Strabon. Geograafia, 5.2.4.
  4. Aristophanes. Linnud, 1355jj.
  5. Gilbert Murray. The Rise of the Greek Epic, New York, Oxford: Oxford University Press 1960, lk 43.
  6. Julius Pokorny. Indogermanisches etymologisches Wörterbuch, New York: French and European Publications, Incorporated 1969, lk 831–832, ISBN 0-8288-6602-3.
  7. Ptk 2, alajaotus 3, Derivation of the Pelasgian Name, lk 211–215.
  8. Klein 1966, "Pelasgian and Pelagic".
  9. Homeros. Ilias 2, 681.
  10. Ilias, 2, 840jjf.
  11. F. Lochner-Hüttenbach. Die Pelasger, 1960, lk 98j (kirjandusviidetega diskussiooni kohta).
  12. Homeros. Ilias 16, 233.
  13. Homeros. Odüsseia, 19, 177jj.
  14. Lochner-Huttenbach, samas, lk 101j.
  15. Herodotos. Ajalugu II, 56.
  16. 16,0 16,1 Ajalugu, I, 57.
  17. Ajalugu, II, 51.
  18. Ajalugu, II, 51jj.
  19. Ajalugu, IV, 145.
  20. Ajalugu, V, 26.
  21. Lochner Hüttenbach 1960:141jj.
  22. Jonathan M. Hall. Between Ethnicity and Culture, University of Chicago Press, Chicago 2002, lk 40, 0-226-31329-8. "Paul Kretschmer ... oli osutanud kreeka keele sõnavara elementidele, mis paistsid olevat mittehelleni päritolu ning seetõttu hellenieelsed ... näiteks järelliide -nth- nimes Tirynthos, mis Kretschmeri arvates oli Kreekasse kandunud Anatooliast.
  23. Robert Drews. The Coming of the Greeks: Indo-European Conquests in the Aegean and the Near East, Princeton: Princeton University Press 1988, lk 8, ISBN 0-691-02951-2.
  24. Fritz Schachermeyr. Forschungsbericht über die Ausgrabungen im letzten Jahrzehnt und über ihre Ergebnisse für unser Geschichtsbild, kd I. Die Vormykenischen Perioden des Griechischen Festlandes und der Kykladen, Wien: Verlag der Österreichischen Akademie der Wissenschaften [[[1976]]; James Mellaart. Catal Hüyük, A Neolithic City in Anatolia. – Proceedings of the British Academy, 1965–1966, 51, lk 206–208; James Mellaart. The Neolithic of the Near East, New York: Charles Scribner's Sons 1975, ISBN 0-684-14483-2, Southeastern Europe: The Aegean and the Southern Balkans.
  25. Ülevaate "doorlaste sissetungi" ajaloolisusega seotud probleemidest annab raamat: J. M. Hall. A History of the Archaic Greek World ca. 1200–479 BCE, Malden: Blackwell Publishing, 2007, ptk 3.
  26. Robert Drews. The End of the Bronze Age: Changes in Warfare and the Catastrophe CA. 1200 B.C., Princeton: Princeton University Press 1993, lk 63. "Vana seisukohta, et doorlased tungisid sisse Balkani poolsaare keskosast umbes 1200, pooldavad praegu vaid vähesed arheoloogid, ja seda kasvava vastupidist tõendava materjali kiuste."
  27. William Tyler Olcott. Sun Lore of All Ages, New York and London: G. P. Putnam's Sons 1914, ptk IV. Veebiversioon.
  28. Robert Graves. The Greek Myths, kd I, 1955.
  29. Pelasgian Creation. – David Adams Leeming, Margaret Adams Leeming. A Dictionary of Creation Myths, 1994.

Kirjandus

muuda