Eesti Noorte Mereklubi
Eesti Noorte Mereklubi on Eestis NSV Liidu okupatsiooni ajal asutatud ja peamiselt Tallinnas tegutsenud merendushuvilistele noortele mõeldud riiklik huvikool, kus sügisest kevadeni toimus õppetöö ja suviti toimusid merelaagrid rannas ning sõidud õppelaevadel.
Pärast Eesti taasiseseisvumist klubi tegevus lõppes rahastamise lõppemise tõttu. Klubi baasil moodustati siiski mittetulundusühing Noorte Mereklubi, mis on jätkanud suviseid merelaagreid.
Ajalugu muuda
Nõukogude aeg muuda
Asutamine ja ülesehitamine 1956 - 1970 muuda
1956. aastal alustas Tallinna Pioneeride Palee juures tööd noorte meremeeste ring, mille asutas purjesportlane Olev Eensalu, kes valiti hiljem ka klubi ülemaks. Külalisteks olid asutamisel Tallinna Merekooli õppejõud Hermann Tõnissoo, purjejahtide konstruktor Paul Budde, purjesportlane Enn Metsar ja kapten Harri Liidemann. Samuti olid kohal luuletaja Manivald Kesamaa ja helilooja Boris Kõrver, kelle koostööna valmis hiljem Noorte Meremeeste Klubile laul "Ehkki kutsutakse juba pootsmaniks mind". Talvel õpiti meretarkusi ja ehitati laevamudeleid, suvel tehti õppesõite purjejahtidel "Aurora" (kapten Olev Eensalu) ja "Aegna" (kapten Uno Seiler). Täienes ka klubi oma laevastik, kui meremehed andsid klubile üle tõelise merekaatri. Tehti pikemaid mereretki Prangli saarele, Haapsallu, Hiiumaale ja mujale. Suursündmuseks kujunes purjeretk Tallinnast Moskvasse ja tagasi. Ühtlasi töötati välja klubi põhikiri, klubi sai oma lipu, rinnamärgi ja embleemi ning hakati välja andma klubi liikmepileteid. 1959. aastal moodustati kuus õppegruppi, kuhu kuulusid 90 poissi-tüdrukut. Õppegruppide tööd hakkas juhendama Tõnu Meltsas.
1961. aastal moodustati ametlikult Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee Noorte Meremeeste Klubi.
1963. aastal moodustati lisaks paadijuhtide erialaringidele veel motoristide ja signalistide erialaringid ja koliti Tallinna Pioneeride Palee keldrikorruselt Pirita jõel asuvasse baaslaeva. Klubi sai baaslaevaks 15-meetri pikkuse puidust kerega kaatri SBR 107 (oli klubi valduses kuni 1971. aastani).
1964. a. augustis anti klubile mereväelaste poolt üle 1953. aastal Soomes ehitatud endine hülgepüügikuunar "Bakan", mis ristiti "Jungaks". Meresõidud ulatusid nüüd juba Pärnuni (laev sõitis klubi õppelaevana, hiljem baaslaevana 1972. aastani). Järgnevatel aastakümnetel lisandus klubi laevastikku veel mitmeid laevu. Poisse tüdrukuid tegutses klubis juba ligi 200.
1965. a. suvel said noored meremehed tõelise merepraktika õppe-reisilaeval "Junga" (Hilisema nimega "Laine"). Juulis toimus telklaager Pärnu rajoonis Reiu jõe ääres. Sama aasta sügisel sai klubi õppe-baaslaevaks 1921. aastal Eestis ehitatud endine mootorpurjekas "Läänemaa". Laevale ehitati õppeklassid ja tööruumid.
Tegevuse kõrgperiood 1970 - 1990 muuda
1970-ndate algul viidi klubi baas Tallinnas praeguse Lahesuu sadama läänesoppi aadressile Paljassaare tee 6. Baaslaevaks sai endine auru-kaubalaev Verhojansk, järgneva nimega Koit, mis vormiliselt kuulus vetelpäästeühingule ja mis oli praktiliselt ka meremuuseumi mitteametlik filiaal.
1971. aastast hakkasid toimuma regulaarsed suvised merelaagrid, esmalt Pärnu rajoonis Paatsalu lähedal, aasta pärast aga juba oma kindlas asukohas Muhu saarel Simiste külas.
1972. aastal moodustati klubist Vabariiklik Noorte Meremeeste Keskklubi. Täiustati ja remonditi laagripaika Simistes. Erialaringid olid madrus-roolimees, masinist-motorist, laeva radist, laeva elektrik, raadiotehnik, laevamudelite ehitaja, veemootorisport ja allveesport. Hiljem lisandusid veel film ja foto, purjetamine, merebioloogia ning meresõiduajalugu. 1970-ndate lõpul oli klubis üle 400 õpilase. Merendusringe loodi ka majavalitsuste, koolide ja kolhooside juurde.
1980. aasta olümpiamängudeks toodi Tallinna–Helsingi liinile uus reisilaev Georg Ots. Senine liinilaev Tallinn anti üle klubile, kus see sai pärast mõningast kohandamist (näiteks kõrvuti reisijakajuteid ühendati klassideks) klubi uueks baaslaevaks. Laevas oli nüüd piisavalt ruumi ringidele ja seal oli isegi väike lasketiir. Baaslaeva parda ääres seisid väiksemad õppelaevad. Tegevustes osales juba kuni 700 noort ja kuni 40 juhendajat. Ringid olid näiteks laevajuhtimine, laevamehaanika, veemotosport, fotoring, bioloogia, raadioside, laevamudelism, allveesport, purjetamine. Suviti toimusid kolmes vahetuses 1-2-nädalased laagrid Simistes ja laevasõidud väikeste õppelaevadega Eesti rannikul. Laagris oli ühes vahetuses 70–90, laevadel korraga umbes 35 õpilast. Laevadega külastati mõnikord ka kaugemaid sihtsadamaid Läänemere ääres Nõukogude Liidus ja välismaal. Viimasena saadi klubile veel üks PTS-tüüpi kalalaev, mis plaaniti ümber ehitada õppelaevaks, kuid tööde valmimiseni ei jõutud.
Klubi nimeks sai lõpuks Eesti Noorte Mereklubi. Viimane klubi direktor nõukogude aja lõpul ja ka iseseisvusaja algusaastail oli Tõnu Meltsas. Õppelaevade kaptenid olid pikemalt Vello Näkk (Junga), Viktor Ude (Juku) ja Ago Laak (Suurlaid).
Taasiseseisvumise järgne aeg muuda
Asukoha ja alluvuse muudatused 1991 - 2001 muuda
Suurte ühiskondlik-poliitiliste muudatuste tuultes ja riikliku rahastamise vähenemise surve tingimustes oli klubil järjest raskem oma kohta leida ja hoida. Simistes lõpetas 1992. a töö merelaager, mille taristu oli kas maareformiga tagastatav või vallavalitsuse otsusel teise kasutusse minev valdus.
Eesti Noorte Mereklubi oli seni allunud otse Haridusministeeriumile. 1994. a allutati klubi (koos teiste Eesti mereharidusasutustega) aga Eesti Mereakadeemiale. Klubi väikesi õppelaevu kasutati edaspidi osaliselt ka merehariduse õppetöös. Väidetavalt polnud aga Mereakadeemia juhtkond eriti rahul klubi töökorraldusega. Klubist ei sirgunud ka enam eriti järelkasvu merendusõppeasutustele. Samuti nägi Mereakadeemia mereklubis (eriti suures ja vanas baaslaevas) suurt eelarvelist kulu ja soovis seda optimeerida.
.jpg)
Seoses eraettevõtluse arenguga nägid Lahesuu sadama omanikud klubi senist asukohta Paljassaares oma plaanides teise funktsiooniga. Klubile tuli hakata otsima uut asukohta. Kaaluti ka kolimist ruumidesse maismaal ja kuluka ning vananenud baaslaeva maha kandmist. Klubi juhtkond seisis sellele vastu, pakkudes ise uueks asukohaks Linnahalli juures ja soovides alluvust Tallinna linnale. 1998. a viidi klubi laevastik Lahesuu sadamast ära Miinisadamasse, kus samal territooriumil asus ühtlasi Eesti merevägi. Riiklikust asutusest sai mittetulundusühing Noorte Mereklubi. Veebruaris 2000 andis Haridusministeerium Eesti Mereakadeemia struktuuriüksuse Eesti Noorte Mereklubi üle Tallinnale. Üleantava vara hulgas oli ka reisilaev Tallinn ning selle ülalpidamiskulud 2000. ja 2001. aastaks.[1] 2000. aastaks oli klubil neli laeva: Tallinn, Suurlaht, Juku ja Junga.
Aastatuhande vahetuse paiku otsustati klubi laevastik kolida tolleks ajaks laevadest tühjenenud ja lagunenud vanasse Kalasadamasse Linnahalli kõrval, mis teostati 2000. aasta suveks. Reisilaeva Tallinn asukohana oli samas näidatud koht Kalasadamas, kus puudus kai.[2] Samas leppis Tallinna linnapea Jüri Mõis kokku Kalasadama ja Ilmarise kvartali omaniku esindaja Ernesto Preatoniga, et laev Tallinn saab Kalasadamas alalise kaikoha.[3]
Tegevuse lõpetamine ja muutumine suviseks laagriks 2001 - 2005 muuda
_vanarauaks_03_(1).jpg)
.jpg)
2001. aastal otsustati 30 aasta vanust baaslaeva Tallinn remontida ja kohandada üldiselt noorsootööks sobivamaks, milleks oli plaanitud ka raha. Klubile ootamatult otsustati baaslaev koos õppelaevaga Junga hoopis vanarauaks lõigata. Tallinna Linnavalitsus müüski laeva Tallinn 2001. aastal vanarauaks ja see lammutati samas Kalasadamas 2003. aastal. Junga jõudis siiski eravaldusse Soome. Õppelaevad Suurlaht ja Juku jäid Tallinna linna omandusse ja viidi Pirita sadamasse. Jukut ja Suurlahte hakkas linn sümboolse tasu eest rentima Merekoolile. Praktiliselt jäi Suurlaht aga seisma.
2001. aastal koliti klubi tegevus üle 38 aasta täiesti kuivale maale aadressil Uus-Kalamaja tänav 6 asunud endisse lasteaeda. Klubis tegutsesid edasi laevamudelismi ring, meremeeste ring, jungade meisterdamisring ja veemotoring. Samuti tegutsesid klubi juures merenoorkotkad. Mõningaid tegevusi viidi läbi taastamisjärgus muuseumlaeval Suur Tõll. Uueks suviseks laagripaigaks kujunes Paldiski lähedal asuv Laoküla.
2004. aastal ostis MTÜ Noorte Mereklubi Tallinna linnalt 13 000 krooni eest laeva Suurlaht, mis oli aga juba üsna viletsas seisus ja sõidukõlbmatu.
2005. aastal lõpetas Tallinna linn praktiliselt Noorte Mereklubi rahastamise.[4]. Tallinna linnaametnike arvates oli mereklubi meretegevus liiga kulukas ja rahastamisolukord ebavõrdne teiste linna poolt toetatavate noorsoo-asutustega. Viimane linna poolne rahaeraldus oli 170 000 krooni 2005. a märtsis (võrdlusena 2004. a eraldati veel 800 000 krooni), millega lõpetati hädapäraselt ja suuresti entusiasmist jooksev õppeaasta. Klubis oli selleks ajaks kehtestatud ka õppetasu 50 krooni kuus, mis oli paljudele lastevanematele toona oluline summa. 2005. aastaks oli klubis kirjas veel vaid 80 õpilast. Klubi oli sunnitud tegevuse lõpetama.
Pärast klubi põhitegevuse sulgemist 2005. aastal jäi Harku sõudebaasis tegutsema veemotoring ja jätkuvalt on korraldatud suviti merelaagreid Laokülas, mis on osutunud merendushuviliste laste seas väga populaarseiks.
Laevastik muuda
Baaslaevad
- kaater SBR 107 (1963–1971)
- mootorpurjekas Läänemaa (1965–1971)
- aurik-kaubalaev Verhojansk, ristiti ümber Koiduks (1971–1980)
- reisilaev Tallinn (1980–2001)
Õppepraktika laevad
- ALMAVÜ purjejahid Aurora ja Aegna (1956-19??)
- kuunar Bakan, ristiti ümber Jungaks (1964–1972)
- vetelpäästeseltsi reisilaev Sulak, ristiti ümber Jungaks; hilisem Laine (1968–1972)
- lootsilaev Junga (19??-19??)
- STB tüüpi kalalaev Suurlaid, ristiti 1991 ümber Suurlaheks (1972–2000, 2004–)
- STšS tüüpi kalalaev Junga (1972–2000)
- STB tüüpi kalalaevast ümber ehitaud Juku (1976–2000, kasutusel alates 1981)
Õppepraktika laevade nimekiri ei pruugi olla täielik, kuid ära on toodud märkimisväärsemad.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Haridusministeeriumi ja Tallinna Linnavalitsuse ühise tegutsemise leping, 8. veebruar 2000
- ↑ Tallinna Noortelaevastiku asukoha leping. 13. juuni 2000
- ↑ Deklaratsioon Tallinna Linnavalitsuse ja Kalaranna AS koostöö põhimõtete kohta. 13. juuni 2000
- ↑ Katrin Mellis. Noorte Mereklubi ringitöö jääb rahapuudusel seisma. Meremees 2005, nr 2