Vikipeedia

Must pässik

seeneliik

Must pässik (Inonotus obliquus) on seeneliik pässiku perekonnast. Must pässik on taimepatogeen.

Must pässik
Must pässik Inonotus obliquus
Must pässik Inonotus obliquus
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Alamhõimkond Agaricomycotina
Klass Agaricomycetes
Selts Taelikulaadsed Hymenochaetales
Sugukond Taelikulised Hymenochaetaceae
Perekond Pässik Inonotus
Liik Must pässik
Binaarne nimetus
Inonotus obliquus
(Ach. ex Pers.) Pilát (1942)
Sünonüümid

Boletus obliquus Ach. ex Pers. (1801)
Polyporus obliquus (Ach. ex Pers.) Fr. (1821)
Physisporus obliquus (Ach. ex Pers.) Chevall. (1826)
Poria obliqua (Ach. ex Pers.) P.Karst. (1881)
Fomes obliquus (Ach. ex Pers.) Cooke (1885)
Phaeoporus obliquus (Ach. ex Pers.) J.Schröt. (1888)
Mucronoporus obliqua (Ach. ex Pers.) Ellis & Everh. (1889)
Scindalma obliquum (Ach. ex Pers.) Kuntze (1898)
Phellinus obliquus (Ach. ex Pers.) Pat. (1900)
Xanthochrous obliquus (Ach. ex Pers.) Bourdot & Galzin (1928)
Fuscoporia obliqua (Ach. ex Pers.) Aoshima (1951)

Nimi muuda

Musta pässiku viljatut mügarlikku moodustist nimetatakse ka kasekäsnaks[1] (mitte segi ajada teise puuseeneliigiga, mille liiginimi on kasekäsn).

Eesti pärimustekstides teatakse teda kui vähirohtu.[viide?] Musta pässiku rahvakeelsed nimetused on kasekäbakas, kasekäsn, must kõbjas ja must torik. Samuti kasekreeps, kõokäsn,[2] XXI sajandi algul ka tšaaga (chaga).

Elukäik muuda

Musta pässiku basidiospoorid levivad õhu kaudu ja langevad kahjustada saanud elavate lehtpuude tüvedele.[3] Spoorid tungivad vigastatud koore kaudu tüvesse ja neist areneb peremeespuu mahlast toituv mütseel. Kase või mitut muud liiki lehtpuude tüve külge kasvab ebakorrapärase kuju, krobelise ja kergesti puruneva välispinnaga must mügar. Nende steriilsete mügarate all paiknevad musta pässiku õhukesed ja liibuvad viljakehad (pässikukühm ise on steriilne). Mitmete allikate kohaselt loob must pässik viljakeha üksnes ühe korra elus ja toimub see pärast peremeespuu surma. Musta pässiku eosed on suutelised nakatama vaid vigastatud ning nõrgestatud immuunsüsteemiga puid.[viide?]

Niidid sisenevad puitu ja põhjustavad valgemädanikkku[4], kuid haigus kulgeb elavas peremeespuus aeglaselt – 10–80 aasta või isegi pikema aja jooksul.

Must pässik kasvab looduses kaua. Pärast 10–15 aastat parasitismi võivad need mügarikud (mida kutsutakse ka tšaagaks) kasvada 0,5 kuni 1,5 meetri suuruseks ja 10–15 cm jämeduseks ning kaaluda kuni 5 kg või rohkem.[5] Must pässik kasvab pärast "lõikust" (teda pole võimalik päriselt puid kahjustamata kasekoorelt noa või kirveta eemaldada) tagasi.

Must pässik parasiteerib lisaks kasele (Betula sp) ka lepal (Alnus sp), pöögil (Fagus sp), harilikul tammel ja teistel lehtpuudel, kes kasvavad Venemaal, Soomes, Põhja-Ameerikas, Ida-Euroopas ja Jaapanis laiuskraadidel 45°N-50°N.

Musta pässiku peremeespuud Euraasias on lamedalehine kask (Betula platyphylla), arukask (Betula pendula), dauuria kask (Betula davurica), Põhja-Ameerikas aga paberikask (Betula papyrifera) ja kollane kask (Betula alleghaniensis).[6]

Ta on haruldane seen, ühel musta pässiku kasvualal on tema esinemissageduseks 1:15 000[7] teise allika kohaselt üks must pässik 20 000 puu kohta.[8] Eestis on ta metsas, parkides ja puisniitudel väga sage.[9][10] Üldiselt võib öelda, et konservatiivne hinnang chaga esinemisele kasel on 1–5% (Kuz’michev et al. 2001[11], Brydon-Williams 2019[12]). Kuigi on teatatud ka kõrgematest esinemissagedustest, pole need tavalised, ning näitajaid on raske hinnata, kuna Venemaa ja Euroopa metsade inventuuriandmetesse pole enamasti chagat lisatud (Pilz 2004[13]). Mitmed uuringud on näidanud, et chagat on tõenäolisem leida küpsetes puistutes (Balandaykin et al, 2015[14], Brydon-Williams 2019[15]).

Sarnased liigid muuda

  Pikemalt artiklis Jalakapässik

Must pässik ja tema lähisugulane jalakapässik (Inonotus ulmicola Corfixen) sarnanevad nii välisilmelt kui ka ehituselt. Mõlemad moodustavad õhukesed (0,5–1 cm) punakaspruunid viljakehad suvel puukoore alla ja suruvad selle siis tüve küljest lahti.[viide?]

Jalakapässik erineb mustast pässikust mitme tunnuse poolest: 

Musta pässiku seeneniidistik muuda

Musta pässiku seeneniidistiku all võidakse mõelda nii seene niidistikku, mis paikneb melaniinirohke musta värvi koore all ja kasvab looduslikult sisenedes peremeespuusse kui ka kultuuris kasvatatud kultuurseeneniidistikku.[viide?]

Looduslik musta pässiku seeneniidistik loob toitainetevõrgustiku ja aeglaselt (10–80 või rohkem aastat) toitudes põhjustab valgemädanikkku[17]. Must pässik kasvab looduses kaua ja on haruldane seen, 20 000 puu kohta leiab ühe seene poolt "ülevõetava" lehtpuu.[8]

Tänapäeval on hakatud selle haruldase seene asemel teadusuuringutes kasutama tema kultuuris "kasvatatud" seeneniidistikku.[viide?]

Arvatakse, et metsiku tšaaga seeneniidistiku ja tema inimeste kaasabil kasvatatud seeneniidistiku toimed, siin kirjutatakse peamiselt põletiku-, vähi- ja valuvastastest ning immunomodulaarsetest ja anitoksüdantsetest toimetest, inimorganismis võivad mõneti sarnaneda, kuid on siiski ka erinevusi, nii evivad Mizuno jt (1999) kohaselt sklerootsiumi polüsahhariidid vähivastast toimet, kuid kultuurseeneniidistiku omad mitte.[viide?]

Mõju puudele muuda

Kuigi musta pässikut peetakse parasiidiks, on vähe tõendeid selle kohta, et see põhjustab puude märkimisväärset suremust. On oletatud, et must pässik võib põhjustada puude suremuse kasvu[18], kuid samas on mitmeid uuringuid, mis ei ole leidnud selget seost kaskede suremuse ja chaga esinemise vahel.[19][15]. Kaskede eluiga on tavaliselt 90–100 aastat[20], ning on leitud, et must pässik põhjustab elava puu lagunemist 10–80 või enama aasta jooksul[21][22][23]. Arvestades, et musta pässiku nakkuse esimene märk on viljatute moodustiste teke 5–10 aastat pärast esmast nakatumist, tähendab see, et must pääsik ei põhjusta puude maksimaalse eluea olulist vähenemist. Tänapäeval on hakatud tegelema musta pässiku viljakehade kunstliku kasvatamisega kasemetsades. Metsa tervist laiemalt käsitledes loob selline tegevus elurikkuse toetamiseks puudele mikroelupaiku[24].

On leitud,[25] et musta pässiku olemasolu ei mõjutanud kaskede iga-aastast juurdekasvu. Arvestades, et must pässik nakatab pigem küpsemaid kahjustatud puid, on tõenäoliselt ohutu eeldada, et must pässik kujutab minimaalset ohtu istikutele või noortele puistutele[26].

Kultiveeritud musta pässiku seeneniidistikulaadse massi teadusuuringud muuda

Teadusuuringutes kasutatakse musta pässiku mitmeid eri tüvesid, nagu Inonotus obliquus BELYU1102, BELYU1103, BELYU1105, BELYU1106, ja BELYU1107 (need tüved on eraldatud Venemaal ja Jaapanis kasvanud lamedalehise kase (Betula platyphylla) steriilsetest mügaratest (sklerootsium); DSMZ8659, MAFF420279, MAFF420102 jmt.

Huvi on pälvinud mitmete seeneliikide polüsahhariidid, millel on tuvastatud osade imetajade rakutüüpidele tervistav toime, sh vähirakkude kasvu inhibeeriv toime, nagu näiteks šiitake (Lentinula edodes (Berk.) Pegler, 1976) viljakehas leiduv polüsahhariid lentinaan ja libliktageli (Trametes versicolor (L.) Lloyd, 1921) viljakehas leiduv polüsahhariid-K, lõhislehiku (Schizophyllum commune Fr., 1815) schizophyllan jmt. Vähirakkudele inhibeerivaid ja immunomodulleerivaid toimeid avaldavad ka mitmed musta pässiku keemilised ühendid, nende hulgas polüsahhariidid.[viide?]

Kim jt (2005) valisid musta pässiku polüsahhariidide immunoodulatoorsete toimete uurimiseks rakutasandil seenetüve Inonotus obliquus BELYU1102 fermentatsioonisaaduse. Takashi jt (1999) uuringu kohaselt evivad pässiku sklerootsiumi polüsahhariidid otsest ja seeneniidistiku omad kaudset vähivastast toimet. [viide?]

Kim jt (2005) uuringus kasutati SPF-loomadena 4–6 nädala vanuseid emashiiri (BDF1, C3H/HeJ ja C3H/HeN), neil eraldati põrna B- ja T-rakud ja kõhuõõne makrofaagid (Han jt, 2001) ja toimeid uuriti RAW 264,7 rakuliiniga (hiire makrofaagid) võrrelduna. Katses kasutatud aktiivne endopolüsahhariid suurendas küll B-rakkude IgM antikehade paljunemist, IL-1h, IL-6, TNF-a, ja iNOS ekspressiooni makrofaagides, kuid ei avaldanud toimeid T-rakkude, nagu Th1-rakkude IL-2 ekspressioon või Th2-rakkude IL-4 ekspressioon, paljunemisele.[27]

Kim jt (2006) eraldasid kultuuris kasvatatud (fermenteeritud) musta pässiku seeneniidistikust endopolüsahhariidi ja uurisid selle vähivastaseid toimeid in vitro ja in vivo katsetes.[28]

Metsiku musta pässiku seeneniidistiku endopolüsahhariid on spetsiifiline B-rakkude ja makrofaagide aktivaator, sarnaselt (humoraalse immuunsuse aktivaatorina) toimib ka kultuuris aretatud seeneniidistiku sünteesitud endopolüsahhariid[27]. Uurimaks viimati mainitud aine inhibeerivaid toimeid hiire melanoomirakkudesse[29] kasutati ühes uuringus musta pässiku seenetüve BELYU1102[27], mis eraldatud lamedalehise kase sklerootsiumit Hokkaidō saarel (Jaapan), sellest fermenteerimise teel eraldatud endopolüsahhariid, SPF-loomi (specific pathogen-free (SPF)) BDF1 emashiirte näol ja mitut tüüpi vähirakuliine.[30]

Enne seda uuringut puudus paljuski informatsioon kultiveeritud musta pässiku seeneniidistiku endopolüsahhariidi koostise kohta. Uuringu kohaselt on aine erinevate fraktsioonide suhkrute sisaldus (mannoos, glükoos, fukoos, galaktoos, glükosamiin, galaktoosamiin) varieeruv.[viide?]

Katsehiirtele implanteeriti kõhuõõnesiseselt melanoomirakud[31] ja edasi uuriti hiirte, kellele manustati endo-polysaccharide kui ka kontrollhiirte, elumusnäitajaid. Polüsahhariidi immunomodulatoorseid ja farmakoloogilisi toimeid hinnati in vivo; tulemused indikeerivad kõnealuse polüsahhariidi inhibeerivaid toimeid BDF1 hiirte melanoomirakkude kasvule hiire kõhuõõnes.[viide?]

Aga melanoomirakkude kasvades makrofaagide tsütostaatilisus ja tsütotoksilisus alanes või kadus, seega makrofaagidest ei piisa melanoomirakkude paljunemise piiramiseks ja nimetatud rakkudest ei piisa arvukate vähirakkude kontrollimiseks. Enamikku vähirakke ei mõjutanud ka suurtes doosides (200 μg/ml) manustatud polüsahhariidi ravi otse vaid arvatavasti läbi kõhuõõne makrofaagide aktivatsiooni – indutseerides lämmastikoksiidi ja tsütokiinide (nagu proinflammatoorsed tsütokiinid IL-1β, IL-6, iNOS ja TNF-α) ekspressiooni. Uurimistulemused on kooskõlas Kim jt (2005) uuringu tulemustega.[28]

Gao jt (2009) määrasid kõrgsurvevedelikkromatograafia (HPLC) meetodil kultuuris kasvatatud tšaaga viljakehade seeneniidistiku steroidide sisalduse, leidus betuliini, ergo-, kole-, lano-, stigma- ja sitosterooli.[32]

Veterinaar- ja toidulaboratooriumi uuring 2022. aastal muuda

Riikliku veterinaar- ja toidulaboratooriumi (VTL) riskihindamise osakonnas uuriti 2022. aastal musta pässikut ja leidis, et see sisaldab mineraale ja väga väikses koguses kasulikke vitamiine, aga need võivad pässikus sisalduvate oksalaadidega koostoimes C-vitamiiniga tekitada neerukive. Leiti, et pässik sisaldab palju oksalaadi, aga vähe vitamiine, alla 5% soovitavast päevasest annusest. Neerukivide oht tekib sellega, et musta pässikut tootena müües lisatakse sellele sageli C-vitamiini sisaldavaid lisandeid. VTLi aruande kohaselt pole musta pässiku raviomadused tõestatud, kuna meditsiinilistes andmebaasides on küll palju publikatsioone musta pässiku tõmmiste vähivastase toime kohta katseklaasis (in vitro), kuid loomadega tehtud uuringuid napib ning puuduvad inimestega (in vivo) tehtud usaldusväärsed uuringud. Laboratoorium soovitab selle tarbimisest hoiduda rasedatel ja imetavatel emadel, veritsushäirete põdejatel, kirurgilisele operatsioonile minejatel, neerukivide tekke soodumusega inimestel.[33]

Maaülikooli uuring 2022. aastal muuda

Inopure OÜ tellimusel tehtud in vitro uuringus leiti esiteks, et hallil lepal kasvav must pässik on sarnaste omadustega, mis arukasel kasvav ja teiseks, et pässik sisaldab ühendeid, millel on teada vähivastane ravitoime (leukeemia, kopsu ja käärsoole adenokartsinoomi rakkude paljunemise vastu, maksa hepatotsellulaarse adenokartsinoomi, suu epidermoidse kartsinoomi ja eesnäärmevähi rakkude vähivormide vastu). Need ühendid, eriti betuliin, betuliinhape ja inotodiool pärsivad vähirakkude arengut.[2]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Eesti nõukogude entsüklopeedia", Kirjastus Valgus, köide III (HERN-KIRU), lk 449, Tallinn, 1971
  2. ↑ 2,0 2,1 "Värske uuring: ka lepal kasvav must pässik sisaldab potentsiaalseid raviomadusi sisaldavaid bioaktiivseid ühendeid". Eesti Maaülikool. 7. november 2022. Vaadatud 2. detsembril 2022.
  3. ↑ M. Ya. Shashkina, P. N. Shashkin, A. V. Sergeev, Chemical and medicobiological properties of chaga (review), Pharmaceutical Chemistry Journal, oktoober 2006, 40. väljaanne, nr 10, lk 560–568, osaline veebiversioon (vaadatud 22. juulil 2017) (inglise keeles)
  4. ↑ Raal, 464:2010
  5. ↑ Shashkina jt, 560:2006
  6. ↑ Arthur Haines, Review of Medicinal Uses of Chaga (Inonotus obliquus)
  7. ↑ Ron Spinosa, The Chaga Story, 47:1. väljaanne, Jaanuar-veebruar 2006, veebiversioon (vaadatud 3. augustil 2017) inglise keeles
  8. ↑ 8,0 8,1 Song jt, 2013
  9. ↑ Raal lk 142;2010b
  10. ↑ Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile.", Taimejoonistused Franz Eugen Köhler, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 142, 2010, ISBN 978 9949 19 412 4
  11. ↑ Kuz'michev L, Evgeny P.; Sokolova, Ella S.; Kulikova, Elena G. (2001). “Common fungal diseases of Russian forests”. U.S Department of Agriculture, Forest Service, Northeastern Research Station. General technical report NE-279. pp 1-10.
  12. ↑ Brydon-Williams, Rhys Thomas, “Distribution, Presence, Ecology, and Harvest dynamics of the chaga fungus (Inonotus obliquus) in the White Mountain national forest” (2019). Master’s Theses and Capstones. 1269.
  13. ↑ Pilz D. (2004) “Chaga and other fungal resources: assessment of sustainable commercial harvesting in Khabarovsk and Primorsky Krais, Russia”. Report prepared for Winrock International, Morrilton, Arkansas and the FOREST Project, Khabarovsk, Russia.
  14. ↑ Balandaykin, Mikhail E., & Zmitrovich, Ivan V. (2015). “Review on Chaga Medicinal Mushroom, Inonotus obliquus (Higher Basidiomycetes): Realm of Medicinal Applications and Approaches on Estimating its Resource Potential”. International Journal of Medicinal Mushrooms, 17(2): 95–104
  15. ↑ 15,0 15,1 Brydon-Williams, Rhys Thomas, “Distribution, Presence, Ecology, and Harvest dynamics of the chaga fungus (Inonotus obliquus) in the White Mountain national forest” (2019). Master’s Theses and Capstones. 1269.
  16. ↑ Järve, 2005
  17. ↑ Raal, 464:2010
  18. ↑ Drenkhan, R., Adamson, K., Hanso M. (2020). “Majanduslikku tulu tõotav must pässik“. EESTI METS 3/2020 pp 34-41
  19. ↑ Niemelä Tuomo, Pertti Renvall and Reijo Penttilä. (1995). “Interactions of fungi at late stages of wood decomposition”. Annales Botanici Fennici. 32(3): 141-152
  20. ↑ Beck, P., Caudullo, G., de Rigo, D., Tinner, W., (2016). “Betula pendula, Betula pubescens and other birches in Europe: distribution, habitat, usage and threats”. In: San-Miguel-Ayanz, J., de Rigo, D., Caudullo, G., Houston Durrant, T., Mauri, A. (Eds.), European Atlas of Forest Tree Species. Publ. Off. EU, Luxembourg, pp. e010226+
  21. ↑ Shigo, A. L. (1965). The Pattern of Decays and Discolorations in Northern Hardwoods. Phytopathology, 55: 648-652
  22. ↑ Lee Min-Woong, Hyeon Hur, Kwang-Choon Chang, Tae-Soo Lee, Kang-Hyeon Ka, L Jankovsky. (2008). “Introduction to Distribution and Ecology of Sterile Conks of Inonotus obliquus”. Mycobiology. 36(4):199-202.
  23. ↑ Brydon-Williams, Rhys Thomas, “Distribution, Presence, Ecology, and Harvest dynamics of the chaga fungus (Inonotus obliquus) in the White Mountain national forest” (2019). Master’s Theses and Capstones. 1269.
  24. ↑ Kõrkjas, Remm, Lõhmus (15. veebruar 2021). "Development rates and persistence of the microhabitats initiated by disease and injuries in live trees".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  25. ↑ Brydon-Williams, Rhys Thomas, “Distribution, Presence, Ecology, and Harvest dynamics of the chaga fungus (Inonotus obliquus) in the White Mountain national forest” (2019). Master’s Theses and Capstones. 1269.
  26. ↑ Balandaykin, Mikhail E., & Zmitrovich, Ivan V. (2015). “Review on Chaga Medicinal Mushroom, Inonotus obliquus (Higher Basidiomycetes): Realm of Medicinal Applications and Approaches on Estimating its Resource Potential”. International Journal of Medicinal Mushrooms, 17(2): 95–104
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 Yong Ook Kim, Sang Bae Han, Hong Woen Lee, Hyo Jung Ahn, Yeo Dae Yoon,Joon Ki Jung, Hwan Mook Kim, Chul Soo Shin, Immuno-stimulating effect of the endo-polysaccharide produced by submerged culture of Inonotus obliquus, Life Sciences 77 (2005) 2438–2456, veebiversioon (vaadatud 2. augustil 2017) inglise keeles
  28. ↑ 28,0 28,1 Yong Ook Kim, Hae Woong Park, Jong Hoon Kim, Jae Young LeeSeong Hoon Moon, Chul Soo Shin, Anti-cancer effect and structural characterization of endo-polysaccharide from cultivated mycelia of Inonotus obliquus, Life Sciences 79 (2006) 72–80, veebiversioon (vaadatud 1. augustil 2017) inglise keeles
  29. ↑ Vähi DNA-mutatsiooniteooria
  30. ↑ Hur7 (inimese hepatoom), HEC-1B (inimese endomeetriumi rakke), B16F10 (hiire melanoomi rakuliin), A549 (inimese kartsinoom[küsitav]), KATO-III (inimese maokartsinoom), SW156 (neeru adenokartsinoom), MCF-7 (inimese rinna adenokartsinoom) ja SK-OV3 (inimese munasarjavähk) ja RAW 264,7 normaalrakuliine (hiire makrofaagid) jt
  31. ↑ (B16F10 hiire melanoomirakuliin on melanotsüütide metastaatilise pahaloomulise kasvaja rakuliin)
  32. ↑ Seema Patel, Emerging Bioresources with Nutraceutical and Pharmaceutical Prospects, Springer, lk 122, 2015, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 23. juulil 2017) (inglise keeles)
  33. ↑ Lättemäe, Silja (2. detsember 2022). "Musta pässiku mõistatus: riigilabor väidab, et sel imerohul pole suurt mõju, seenekasvatajad vaidlevad kirglikult vastu". Maaleht. Vaadatud 2. detsembril 2022.

Välislingid muuda

Süstemaatika
Entsüklopeedias
Farmakognoosia
Musta pässiku seeneniidistik
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Must_pässik&oldid=6550746"