Valgemädanik

Valgemädanik on taimede seenhaigus, mida tekitab peamiselt valge mügarliudik (Sclerotinia sclerotiorum). Valgemädanik kahjustab enam kui 220 liiki taimi. Kahjustatud koht muutub pehmeks ja kattub valge koheva seeneniidistikuga. Haigustekitajad säilivad mullas aastaid.[1] Puudel kasvavatest seentest tekitavad valgemädanikku tuletael, lepa-antrodiell, poolliibuv antrodiell, harilik suitsik, must pässik, pruun suitsik, põhjatorik, pajukakk, valge korgik ja paljud teised.

Tuletael (Fomes monetarius)

Paljud seened suudavad lagundada tselluloosi ja hemitselluloosi, kuid vaid mõned seenerühmad on võimelised lagundama samal ajal ka ligniini. Ligniini lagundamise tulemusena tekib puidus valgemädanik – puit värvub heledaks ja selle struktuur muutub, tekivad painduvad pikikiud. Kuigi valgemädanik areneb suhteliselt kiiresti, püsib puit alguses kaua tugevana, lõpuks muutub aga pehmeks ja kiuliseks heledat värvi massiks. Mitmed seened moodustavad mädanenud puidu sisse iseloomulikke musti kilejaid piirjooni – need on vaheseinad, mis eraldavad eri seene isendeid või erineva niiskusesisalduse ja kõdunemise astmega puiduosi.[2]

Valgemädanikku esineb sagedamini lehtpuudel; tihti tekivad neil mädanemise lõppfaasis tüveõõnsused.[2]

EsinemineRedigeeri

Peamiselt esineb valgemädanikku lehtpuudel, harvemi ka ilupuudel, tavaliselt puu noorematel kudedel. Valgemädanik võib mõjutada taime igal kasvuperioodil ja kasvada ka raiutud puidul. Sageli leidub seda niisketes kudedes, mis asuvad pinnase lähedal.[3]

SümptomidRedigeeri

Esimene sümptom on puidule tekkiv valge kohev moodustis. Sellele eelneb tumepruun muutus puu maapinna lähedasel osal. Kui maltspuit on kahjustatud, siis tekivad teised sümptomid ka taime kõrgemates osades, näiteks lehtede langemine, millele võib järgneda taime surm.[4]

 
Kännupessi tekitatud mädanik harilikul kuusel

Levik ja keskkondRedigeeri

Valgemädanik on levinud Põhja-Ameerikas ja Euroopas ning Iraanis. Seda leidub niisketel aladel. Valgemädanikku tekitavad seened on suutelised taime täielikult seeneniidistikuga vallutama. Optimaalseks kasvutemperatuuriks on ligikaudu 15–21 °C. Märgadel aladel moodustab seen rohkelt seeneniidistikke ja sklerootiat. Seen säilib mullas peamiselt eelmise aasta taimejäänuste varal. Lisaks eelistab valgemädanik pimedamaid ja varjulisi tingimusi.[4]

KasutusRedigeeri

Valgemädanikku tekitavaid liike kasutatakse mulla puhastamiseks ja tervendamiseks.[5][3]

Mõnda valgemädanikku tekitavat seent kasvatatakse toiduks, nagu näiteks šiitake seent.[6]

ViitedRedigeeri