Vikipeedia

Mangold v Helm

Mangold v Helm on Euroopa Kohtu 2005. aasta lahend, mis on oluline pretsedent Euroopa Liidu õiguses. Sellest tuleneb liidu kirjutamata üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi inimesi vanuse alusel diskrimineerida.[1]

Sissejuhatus muuda

1999. aastal kehtestati Euroopa Liidus direktiiviga 1999/70/EÜ tähtajalise töö raamkokkulepe. Raamkokkuleppe klausel 1 sõnastas kokkuleppe eesmärgid, milleks on tähtajalise töötamise kvaliteedi parandamine, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise. Lisaks eeltoodule ka raamistiku loomine, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamises kuritarvitusi.[2]

Järgneva aasta 27. novembril kehtestati Nõukogu direktiiviga 2000/78/EÜ Euroopa Liidu üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, et võidelda näiteks vanuse alusel diskrimineerimise vastu. Direktiivi esimene punkt sätestas teiste hulgas, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 6 on Euroopa Liit rajatud inimõiguste ja põhiõiguste austamise ning õigusriigi põhimõttele ning direktiivi neljandas punktis toodi välja, et kõikide võrdsus seaduse ees ning kaitse diskrimineerimise eest on inimõigus.[3] Ka ILO ehk Rahvusvaheline Tööorganisatsioon oli keelustanud konventsiooniga nr 111 diskrimineerimise töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonnas.[4]

Direktiivi 2000/78 artikkel 6 lõige 1 toob välja erandi. Nimelt võivad selle kohaselt liikmesriigid ette näha, et diskrimineerimiseks ei peeta erinevat kohtlemist vanuse alusel, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamiseks on taolised abinõud vajalikud ning asjakohased.[5]

2000. aasta direktiivi olid liikmesriigid kohustatud vastu võtma hiljemalt 2. detsembriks 2003. Liikmesriikidel oli lubatud saada lisaaega kolm aastat, mida Saksamaa taotles ning seega lõppes Saksamaa jaoks tähtaeg 2. detsembril 2006.[6]

Asjaolud muuda

Mangold v Helm kohtuasi C-144/04 käsitleb Saksamaa esitatud eelotsusetaotlust Euroopa Kohtule Werner Mangoldi ja Rüdiger Helmi vahelises kohtuvaidluses. Vaidluse esemeks oli nimetatud poolte vahel sõlmitud tähtajaline tööleping.[7]

W. Mangold sõlmis tähtajalise töölepingu advokaadina töötava R. Helmiga 26. juunil 2003. aastal. Leping jõustus 1. juulil 2003 ning töösuhe pidi lepingu järgi kestma 2004. aasta 28. veebruarini. Peale mitut nädalat töötamist otsustas W. Mangold R. Helmi kohtusse anda.[8]

Kuna W. Mangold oli lepingu sõlmimise ajal 56-aastane, siis lepingu punkti 5 kohaselt oli lepingu tähtaja aluseks Saksamaa osalise tööaja ja tähtajalise töö seaduse (edaspidi TzBfG) § 14 lg-st 3 tulenev säte, millega on vanemaealiste töötajatega sõlmitud tähtajalised töölepingud vabastatud piirangutest. Nimetatud sätte alusel võib tähtajalise töölepingu sõlmida ilma objektiivse aluseta, kui tööle asumise ajaks on töötaja saanud vähemalt 58-aastaseks. 1. jaanuaril 2003 jõustus aga seaduse sätte uus versioon, mille kohaselt võis 2006. aastani TzBfG § 14 lõikes 3 kohaldada 58 eluaasta asemel 52 eluaastat.[7]

W. Mangold leidis, et kuigi lepingu punkt 5 on kooskõlas siseriikliku normiga, on see vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga 2000/78 ning raamkokkuleppega, mis kehtestati direktiivis 1999/70/EÜ. R. Helm oli aga arvamusel, et objektiivne alus on olemas ning see seisneb selles, et arvestades Saksamaa tööturu tingimusi on vanematel töötajatel raske Saksamaal tööd leida.[9]

Saksamaa kohus Arbeitsgericht München (Müncheni töökohus) jäi kahtlevale seisukohale, kas TzBfG § 14 lõige 3 esimene lause on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ning esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.[10]

Eelotsusetaotluse vastuvõetavus muuda

Saksamaa Liitvabariik seadis kahtluse alla eelotsusetaotluse vastuvõetavuse. Nimelt oli R. Helm varasemas kohtuasjas avalikult kaitsnud seisukohta TzBfG § 14 lõike 3 ebaseaduslikkuse kohta ning see olevat identne W. Mangoldi poolt esitatud seisukohaga.[11] Valitsus kartis, et kohtuvaidluse pooled on tekitanud kunstliku vaidluse, mille eesmärgiks on tunnistada TzBfG § 14 lõige 3 liidu õigusega vastuolus olevaks.[12]

Kohtuasja Mangold v Helm analüüsinud kohtujurist tegi kohtule omapoolsed ettepanekud. Eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse osas oma hinnangu koostamisel toetus kohtujurist Euroopa Kohtu hilisemale praktikale, mille kohaselt vastuvõetavuse küsimuse hindamisel tuleks eelkõige keskenduda eelotsuseküsimuse tegelikule vajalikkusele põhikohtuasja lahendamisel.[13]

Euroopa Kohus tõi aga välja, et siseriiklik kohus, kes põhikohtuasja lahendas, on ise kõige pädevam hindama, kas eelotsus on asja lahendamiseks vajalik. Seega kui siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimused on vajalikud liidu õiguse tõlgendamiseks, on Euroopa Kohus kohustatud neile põhimõtteliselt vastama. Samuti leidis Euroopa Kohus, et kuna liidu õiguse tõlgendus on objektiivselt vajalik kohtus pooleli oleva vaidluse lahendamiseks, siis tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.[14]

Eelotsustusmenetlus: küsimused ja vastused muuda

Saksamaa siseriiklik kohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust ehk palus tõlgendusi küsimustele, mis puudutasid Euroopa Liidu õigust. Kohus otsustas ühele küsimusele mitte vastata, kuna sellel ei olnud menetluses oleva kohtuasja lahendamisel tähtsust.[15]

Küsimus 1 A muuda

“Kas raamkokkuleppe klausli 8 lõiget 3 peab tõlgendama nii, et selle ülevõtmisel siseriiklikusse õigusesse on selle sättega vastuolus kaitse vähendamine vanusepiiri alandamisega 60 eluaastalt 58 eluaastani?” [16]

Kohtuotsus muuda

Küsimuses nimetatud raamkokkuleppe klausli 8 lõige 3 ütleb, et kokkuleppe rakendamine ei saa olla riigile õigustuseks, et töötajate üldise kaitstuse taset alandada. Kui R. Helm W. Mangoldi tööle võttis, kehtis 2002. aastal seadusega muudetud vanusepiir ehk tähtajalise töölepingu võis sõlmida juba 52-aastase töötajaga. Saksa seadusandja vähendas niigi direktiivi 1999/70/EÜ siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel vanusepiiri 60 eluaastalt 58 eluaastani. Saksamaa valitsus leidis aga, et selline teguviis on õigustatud, kuna tähtajalise töölepingu alusel töötavatele isikutele nähti ette uued sotsiaalsed tagatised. Euroopa Kohus leidis, et taoline siseriiklik õigusnorm nagu on põhikohtuasjas ei ole vastuolus raamkokkuleppe klausel 8 lõikega 3. Põhjuseks toodi välja, et vanusepiiri alandamised on õigustatud vajadusega edendada vanemaealiste isikute tööhõivet Saksamaal.[17]

Küsimus 2 ja 3 muuda

“Kas direktiivi 2000/78/EÜ artikli 6 lõiget 1 peab tõlgendama nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm (...), millega lubatakse ilma piiranguteta tähtajalise töölepingu sõlmimist vähemalt 52-aastaseks saanud töötajaga tingimusel, et see ei ole otseselt seotud sama tööandjaga varem sõlmitud tähtajatu töölepinguga. Jaatava vastuse korral tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millise järelduse peab liikmesriigi kohus antud tõlgendusest lähtudes tegema.“[18]

Kohtujuristi arvamus muuda

Kohtujurist jõudis seisukohale, et vastav siseriiklik õigusnorm on vastuolus direktiivi 2000/78 artikliga 6 ning üldisemalt mittediskrimineerimise üldpõhimõtetega. Nimelt üritati eesmärki, tuua vanemaealisi töötajaid tagasi tööturule, saavutada ebaproportsionaalsete vahenditega ning seega kujutas TzBfG § 14 lõige 3 52-aastaste ja vanemate töötajate suhtes ette nähtud kohtlemine endast selget vanusel põhinevat diskrimineerimist.[19]

Kohtuotsus muuda

Nagu eelpool mainitud, on erinev kohtlemine vanuse alusel lubatud, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud eesmärk. Saksamaa seadusandja on siseriikliku normi võtnud vastu eesmärgiga soodustada vanemaealiste töötajate kutsealast lõimumist. Ka Euroopa Kohus leidis, et selline eesmärk on põhjendatud.

Eesmärgist üksi siiski ei piisa, lisaks oli vaja kindlaks teha, kas valitud vahendid on sellise eesmärgi saavutamiseks „asjakohased ja vajalikud“. Euroopa Kohus tõdes, et siinkohal on liikmesriikidel endil laiaulatuslik kaalutlusõigus. Siiski, kui seadus võtab tähtajalise töölepingu sõlmimisel ainsa kriteeriumina arvesse asjaomase töötaja vanuse, kaugeneb see vahendist, mis oleks asjakohane ja vajalik ning seega pole siseriiklik seadus direktiiviga kooskõlas. Rolli ei oma ka asjaolu, et direktiivi ülevõtmise aeg ei ole möödunud. Tähtaja pikendamise ajal ei tohiks liikmesriik kehtestada õigusnorme, mis oleksid direktiivi eesmärgiga tugevas vastuolus. Seega leidis kohus, et taoline siseriiklik õigusnorm on Euroopa Liidu õigusega vastuolus.[20]

Kohtulahendi olulisus muuda

Lahendist Mangold v Helm tuleneb Euroopa Liidu õiguse kirjutamata üldpõhimõte – vanuse alusel võrdse kohtlemise põhimõte.[21]

Kohtulahendist selgub, et Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid sisaldavatel liidu poolt välja antud direktiividel võib esineda horisontaalne mõju. See tähendab, et direktiivid, mis on adresseeritud liikmesriikidele võivad kohustada ka üksikisikuid otse ehk liidu õiguse üldpõhimõtted loovad õigusi ja kohustusi üksikisikute vahelises menetluses. Kohus ei ütle sõnaselgelt, et käesolevas kohtuasjas on horisontaalne mõju olemas, kuid viitab sellele, et aluspõhimõtet sisaldaval direktiivil võib olla vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistes suhetes.[22]

Kohtulahendist nähtub, et põhjendamatu diskrimineerimise keeld kehtib ka eraõiguslike tööandjate suhtes, olenemata siseriiklikust õigusest.[23]

Kohtulahendis viidati, et siseriiklikud kohtud peavad tagama mittediskrimineerimise üldpõhimõtte kaitse ning vajadusel jätma kõrvale siseriiklikud vastuolulised sätted.[24]

Rakendus Eesti kohtupraktikas muuda

Eesti kohtuvaidlustes on mitmel korral viidatud seisukohtades Mangold v Helm kohtulahendile.

2007. aasta Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi kohtuotsuses 3-4-1-14-07 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks mitu avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) paragrahvi, mis puudutasid vanuselist diskrimineerimist. Paragrahvid puudutasid vanuse tõttu teenistusest vabastamise etteteatamist (ATS § 120 ja § 130 lg 1), hüvitist vanuse tõttu teenistusest vabastamisel (ATS § 131 lg 3) ja teenistusest vabastamise aja piiranguid vanuse tõttu teenistusest vabastamise korral (ATS § 133 lg-d 1 ja 3).[25] Lahendis viitas õiguskantsler oma seisukohas, põhjendades vanuse alusel ebavõrdset kohtlemist kui vanuselist diskrimineerimist, Mangold vs Helm lahendile.[26]

Riigikohtu Üldkogu kohtuotsuses 3-4-1-12-10 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ravikindlustuse seaduse § 57 lõige 6 tekstiosa „ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul“. Riigikohus leidis, et Euroopa Liit on vanuse alusel diskrimineerimise keeldu tunnustanud kui liidu õiguse üldpõhimõtet ning viitas siinkohal Mangold v Helm kohtulahendile.[27]

Lisaks Riigikohtule on ka Tartu Ringkonnakohus Mangold v Helm lahendit oma kohtuotsuses 2-11-44316 käsitlenud. Lahendis viidati Euroopa Kohtu seisukohale, et töösuhte stabiilsust tunnustatakse töötajate kaitse keskse elemendina ning seetõttu on põhjendamatu olukord, kus tööandjal oleks õigus tähtajalist renditöölepingut järjestikku piiramatult sõlmida.[28]

Rakendus Euroopa Kohtus muuda

Euroopa Kohus on hilisemates kohtuvaidlustes korduvalt viidanud Mangold v Helm kohtulahendile.

Félix Palacios de la Villa v Cortefiel Servicios SA muuda

Mangold v Helm lahendi kohta on kohus maininud, et Euroopa Liidu liikmesriikidel on vaieldamatult laiaulatuslik kaalutlusõigus sobivate vahendite leidmisel sotsiaal- ja tööhõivepoliitika valdkonda puudutavate eesmärkide saavutamiseks.[29]

Sellist Mangold v Helm kohtuasjas välja toodud lähenemist on kohus kasutanud ka asjas C-411/05 – Palacios de la Villa v Cortefiel Servicios SA, kus on leitud, et liidu riikidel ja riiklikul tasandil tööturu osapooltel on valikute tegemisel lai kaalutlusõigus nii sotsiaalvaldkonna tööhõivepoliitika eesmärgi taotlemisel kui ka nende eesmärkide jaoks vajalike meetmete määratlemisel.[30]

Seda Kücüdeveci v Swedex GmbH & Co. KG muuda

Kohtulahendit Mangold v Helm on käsitletud põhjalikult Euroopa Kohtu otsuses C-555/07 Kücüdeveci v Swedex GmbH & Co. KG.

Lahendis on esmalt viidatud seisukohale, et Euroopa Liidu Nõukogu EÜ artikli 13 alusel vastu võetud direktiivi 2000/78 eesmärk on kehtestada samades valdkondades üldine raamistik, eesmärgiga võidelda erinevatel põhjustel diskrimineerimise vastu, sealhulgas ka vanuse alusel diskrimineerimise vastu.[31]

Toetudes lahendile Mangold v Helm mainis kohus, et direktiiv 2000/78 täpsustab võrdse kohtlemise põhimõtet töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Veel rõhutas kohus, et vanuse alusel diskrimineerimise keeld on liidu õiguse üldpõhimõte ning see kujutab endast võrdse kohtlemise põhimõtete konkreetset rakendamist.[32]

Tuginedes Mangold v Helm lahendile tõi kohus välja, et siseriiklik kohus, lahendades vaidlust vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte üle, peab oma pädevuse raames tagama liidu õigusest tulenevalt isikutele õiguste kaitse. Samuti peab tagama liidu õiguse täieulatusliku rakendamise ning kohaldamata tuleb jätta põhimõttega vastuolus olevad siseriiklikud normid.[33]

Jürgen Römer v Freie und Hansestadt Hamburg muuda

Kohtuasjas C-147/08 Jürgen Römer v Freie und Hansestadt Hamburg rõhutas kohus, toetudes Mangold v Helm lahendile, et EÜ artikli 13 alusel vastu võetud direktiivi 2000/78 eesmärgiks on kehtestada samades valdkondades üldine raamistik eri põhjustel aset leidvate diskrimineerimisjuhtumite vastu võitlemiseks. Direktiiviga eraldi ei kehtesta töö saamise ja kutsealale pääsemise võrdse kohtlemise põhimõtet, need põhimõtted tulenevad niigi erinevatest rahvusvahelistest lepingutest ja ka liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest.[34]

Viited muuda

  1. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 75.
  2. ↑ Nõukogu direktiiv 1999/70/EÜ, 28.juuni 1999, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta. - ELT L 175/43, lk 368-373.
  3. ↑ Nõukogu direktiiv 2000/78/EÜ, 27.november 2000, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. - EÜT L 303, lk 16-22.
  4. ↑ Töö ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon. - RT II 2005, 17, 51.
  5. ↑ Nõukogu direktiiv 2000/78/EÜ, 27.november 2000, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. - EÜT L 303, lk 16-22, Artikkel 6 lg 1.
  6. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 12-13.
  7. ↑ 7,0 7,1 EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 20 jj.
  8. ↑ O. Thomas. Mangold v. Helm (Case C-144/04) Grand Chamber, European Court of Justice 22 November 2006. Case Commentary. The Denning Law Journal 18, 2006. Lk 233. Arvutivõrgus: https://heinonline-org.ezproxy.utlib.ut.ee/HOL/Page?handle=hein.journals/denlj18&id=231&collection=journals&index=. (05.04.2021).
  9. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 22-24.
  10. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 25.
  11. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 32.
  12. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, kohtujurist A. Tizzano ettepanek, lk I-9991, p 23.
  13. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, kohtujurist A. Tizzano ettepanek, lk I-9991, p 24.
  14. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 36-39.
  15. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 40-43.
  16. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 44.
  17. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 45-54.
  18. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 55.
  19. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, kohtujurist A. Tizzano ettepanek, lk I-10005, p 98.
  20. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, p 56-78.
  21. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, lk I-10040, p 75.
  22. ↑ O. Thomas. Viidatud töö, lk 242. Arvutivõrgus: https://heinonline-org.ezproxy.utlib.ut.ee/HOL/Page?handle=hein.journals/denlj18&id=231&collection=journals&index=. (05.04.2021).
  23. ↑ F. Fontanelli. General Principles of the EU and a Glimpse of Solidarity in the Aftermath of Mangold and Kücükdeveci. European Public Law, issue 2, volume 17, 2011. Lk 237. Arvutivõrgus: https://heinonline-org.ezproxy.utlib.ut.ee/HOL/Page?handle=hein.kluwer/epl0017&id=231&collection=kluwer&index=. (05.04.2021).
  24. ↑ F. Fontanelli. Viidatud töö, lk 230. Arvutivõrgus: https://heinonline-org.ezproxy.utlib.ut.ee/HOL/Page?handle=hein.kluwer/epl0017&id=231&collection=kluwer&index=. (05.04.2021).
  25. ↑ RKPJKo 3-4-1-14-07, p 8.
  26. ↑ RKPJKo 3-4-1-14-07, p 16.
  27. ↑ RKÜKo 3-4-1-12-10, p 33.
  28. ↑ TRR 2-11-44316, p 13.
  29. ↑ EKo C-144/04, Werner Mangold v Rüdiger Helm, lk I-10037, p 63.
  30. ↑ EKo C-411/05, Félix Palacios de la Villa v Cortefiel Servicios SA, lk I-8592, p 68.
  31. ↑ EKo C-555/07, Seda Kücükdeveci v Swedex GmbH & Co. KG, p 20.
  32. ↑ EKo C-555/07, Seda Kücükdeveci v Swedex GmbH & Co. KG, p 50.
  33. ↑ EKo C-555/07, Seda Kücükdeveci v Swedex GmbH & Co. KG, p 51.
  34. ↑ EKo C-147/08, Jürgen Römer v Freie und Hansestadt Hamburg, p 59.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mangold_v_Helm&oldid=6252721"