Linnuvaatlusturism
Linnuvaatlusturism on reisimine väljapoole oma tavalist elukeskkonda eesmärgiga vaadelda linde. Linnuvaatlusturism on loodusturismi alamkategooria, mis keskendub looduskeskkonnale, lindudele ja nende elupaikadele. Kuna see turismiliik on ka keskkonnateemaline, nimetatakse seda vahel ka ökoturismiks.[1]
Turistid reisivad eri paikadesse üle maailma, et näha seal linde, keda enda kodupaigas ei ole. Enamasti reisitakse kohtadesse, kus liigirikkus on suurem, kuid olulist rolli mängivad ka haruldased ja endeemilised linnuliigid. Sealjuures on võimalik, et sihtriigis pühendutakse vaid kindla linnu nägemisele ega pöörata tähelepanu teistele kultuuri osadele ja muule ümbritsevale.[1]
Linnuvaatlus on kiiresti kasvav nišiturg. Seda eriti seetõttu, et eurooplased on hakanud üha enam linnuvaatlusega tegelema.[1]
Heaoluriikides kasvab linnuturismi kui hobi populaarsus kohati pöördvõrdeliselt looduslike alade vähenemisega. Nii on heaoluriikidest, nagu näiteks Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Jaapan ja Holland, kus looduslikke metsamassiive ja märgalasid on vähe säilinud, pärit ka kõige rohkem linnuturiste ja turistide arv kogu aeg kasvab.[1]
Linnuvaatlusturismi kujunemine ja sihtrühmad muuda
Linnuvaatlusturismi ajalugu muuda
Linnuturism tänapäevases võtmes sai alguse 20. sajandi esimeses pooles seoses optika arenemise ja odavnemisega – suurenes märgatavalt nende inimeste arv, kes said osta binokli või fotoaparaadi. Levima hakkas linnuturism eelkõige läänemaailmas (esialgu Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, kuid kiiresti ka Skandinaavia maades, Hollandis ja Saksamaal), kus rohealade arv oli hakanud kahanema ning tänu keskkonnateadlikkuse kasvule tekkis inimestel huvi linde kaitsta ja vaadelda. Kui esialgu vaadeldi linde valdavalt oma kodukoha lähedal, siis alates lendamise odavnemisest 1960. aastate hakati tegelema juba rahvusvahelise linnuvaatlemisega.[2]
Linnuvaatlusturistid muuda
CBI (Impordi edendamise keskus) järgi saab välja tuua kindlad linnuturismi harrastajate karakteristikud. Neid võib leida küll igas vanusegrupis, kuid keskealised ja vanemad inimesed (40–70 aastat vanad) moodustavad suurima grupi. Neist omakorda on enamik mehed. Üldjuhul on nad hästi haritud ning võrdlemisi jõukad.[1]
On uuritud, et linnuvaatlus eeldab teadmisi sihtkoha loodusliku keskkonna kohta ja teadmisi, milliseid linde seal kohata võib, ning jõukust nii inventari ostmise tarbeks kui ka selleks, et oleks võimalik reisida üle maailma eksootiliste lindude pesitsemispaikadesse.[3]
CBI järgi on nad tavaliselt huvitatud ka muudest loodust puudutavatest teemadest ning on suure tõenäosusega mõne kohaliku linnu- või loodusorganisatsiooni liikmed. Neisse kuulumine võib olla oluline, sest organisatsioonide ning nende liikmete soovituste järgi tehakse tavaliselt otsus, kuhu linde vaatlema minna (peale selle on informatsiooniallikad ajakirjad ja raamatud). Rahvusvahelised linnuvaatlejad reisivad suurema tõenäosusega üksi, paaris või väikeste gruppidena.[1]
Turismi järgi jaotab CBI linnuvaatlejad kolme kategooriasse[1]:
1) twitcher’id, kes moodustavad umbes 10% linnuturistidest ning on enamasti mehed. Tegu on fanaatiliste linnuvaatlejatega, kes reisivad sihtkohta ainult linnu nägemise eesmärgil ning kui nad on viimast näinud, reisivad nad edasi. Nad reisivad oma varustusega, näiteks teleskoobid ning binoklid, ega ole teistest tegevustest huvitatud;
2) entusiastid, kes moodustavad umbes 50% linnuturistidest. Nende puhul on osakaal meeste ja naiste vahel võrdne. Nad on linnu- ja loodusearmastajad, kel on tavaliselt sihtriigist ja selle faunast põhjalikud teadmised. Nad on aeglasemad reisijad kui twitcher’id, sest panustavad aega ka puhkamisele. Peale linnuvaatluse huvituvad nad teistest, näiteks kultuurilistest väärtustest;
3) harrastusvaatlejad (casuals), kes moodustavad linnuturistidest umbes 30%. Nende hulgas on reisijad, kes on huvitatud ka muudest vaba aja veetmise viisidest looduses, näiteks matkamisest ning metsiku looduse ja loomade vaatlemisest. Nende jaoks pole linnuvaatlus nii oluline kui loodus tervikuna.
Linnuturismi harrastamise motivatsioonil võib olla soolisi erinevusi. Kuigi nii mees- kui ka naisharrastajad suhtuvad linnuvaatlemisse sarnase tõsidusega, võib väita, et linnuvaatlemise stiilid on sugudel erinevad. On uuritud, et meeste jaoks on linnuvaatlemise juures olulisem see, kui palju eri liike näha suudetakse, mistõttu kulutavad mehed rohkem raha varustuse soetamisele, võtavad ette enam reise, näevad linnuvaatlemises võimalust demonstreerida oma oskusi ning jõukust. Naised seevastu rõhutavad pigem linnuvaatluse emotsionaalset poolt, tuues kasuteguritena enam välja vaimset naudingut ja eneseteostuslikku väljundit. Seetõttu ei ole naised ka nii pühendunud nähtud lindude nimekirjade koostamisele ega pruugi reisida nii kaugele kui mehed, et linde näha. Töö autorid tõid siiski välja ka selle, et tulemused võisid olla põhjustatud ka uuringus osalenute kõrgest keskmisest vanusest ning noorema valimi korral oleks sugudevahelised erinevused võinud olla väiksemad.[3]
Linnuvaatlemisel on kahtlemata rahustav mõju. Keskkooliõpilaste peal tehtud uuring näitas, et juba 30-minutiline linnuvaatlus vähendab märgatavalt pinget, segadustunnet ja väsimust.[4]
Linnuvaatlusturism maailmas muuda
Üldine levik muuda
Maailmas levib see turismiliik järjest enam. Enim linnuvaatlejaid on pärit USA-st, Euroopas on kõige esinduslikumad Ühendkuningriigi ja Hollandi linnuvaatlejaid, kuid neid leidub veel arvukalt ka ülejäänud maailmas. Linnuvaatlusturism on Euroopas suurim arengumaade reiside tuluallikas. Sihtriike on palju ning esindatud on nii Ameerika, Aasia kui ka Aafrika. Riikide nimistust populaarseimad on Keenia, Tansaania, Botswana, Uganda, Namiibia, India, Nepal, Hiina, Jaapan, Maroko, Costa Rica, Ecuador ja Omaan.[1]
Linnuturism on üks vahend, mille kaudu arengumaad oma turismi edendada saavad, eeldusel, et neil on selleks sobilikud loodustingimused ning neil pesitsevad näiteks haruldasemad linnud. Fanaatiliste linnuvaatlejate, nn twitcher'ite jaoks ei pruugi piirkonnas tähtsust omada muud atraktsioonid, samuti on teisejärguline ööbimiskoha kvaliteet. Kuna peale brošüüride ja juhatatud ekskursioonide liiguvad soovitused linnuvaatluspaikade kohta suuliselt, siis võivad twitcher'id omavahel infot jagada ning see omakorda võib panna rohkem linnuturistide ühte kindlat riiki külastama.[1]
Ameerika Ühendriigid muuda
Ameerika Ühendriigid on üks olulisim linnuvaatlusriik.[5]
Aastal 2002 oli Ameerika Ühendriikides 19,3 miljonit inimest, kes tegelesid linnuvaatlemisega vähemalt 50 päeval aastas. 2002. aastal olid linnuvaatlemisega seotud kulutused Ameerika Ühendriikides hinnanguliselt 23 miljardit dollarit. Peale selle on ameeriklased ka aktiivsed reisijad ja Costa Rica Turismiinstituudi hinnangul moodustasid riigi ühe miljardilisest turismitulust 41% USA linnuvaatlejate tehtud kulutused.[6]
Ameerika Ühendriikide linnuvaatluse tippsündmuseks võib pidada võistlust "The Big Year", millest on Mark Obmasicki 1998. aastal kirjutatud raamatu ainetel tehtud ka film. Võitmiseks tuleb USA pinnal näha võimalikult palju linnuliike ühe aasta jooksul. See tähendab, et aasta jooksul on vaja leida enam kui 700 linnuliiki, reisida enam kui 400 000 kilomeetrit ja püsida kodus vaid mõnel üksikul päeval.[7]
Lõuna-Aafrika Vabariik muuda
Paljud arengumaad on võtnud eesmärgiks olla ökoturismi sihtkoht. Uuringute järgi on linnuvaatlusturistid ühed keskkonnasõbralikematest ja -teadlikumatest ökoturistide hulgas. See võimaldab arenguriikidel saada majanduslikku kasu oma loodusressurssidest neid sealjuures eriti hävitamata.[8]
Lõuna-Aafrika Vabariik oma seni võrdlemisi hästi säilinud linnupopulatsioonidega on üks taolistest riikidest. Linnuvaatlusgiidide koolitamise peale hakati mõtlema peatselt pärast apartheidi langemist ja 1997. aastal koolitati esimesi giide.[9]
Linnuturistide arv (kelleks selles uurimuses olid inimesed, kes jäid linde vaatlema enam kui päevaks, s.t ööbisid kodust väljaspool) Lõuna-Aafrikas olla hinnanguliselt aastas 40 000 inimest, kellest pooled on välisturistid. 2009. aastal korraldatud loendus näitas, et 33% vaatlejatest defineerivad end harrastusvaatlejatena, 57% entusiastide ja 10% fanaatikutena. Vaatlejate otsesed kulutused vaatlusretkedele Lõuna-Aafrikas, nende tugisüsteemidele ja varustusele on kuni 120 000 000 dollarit. Kui lisada sellele toidu-, majutus-, transpordi- ja muud taolised kulutused, võib väita, et tegu on arvestatava osaga riigi SKTs.[10]
Kaks olulisemat linnuparki Lõuna-Aafrikas on Umgeni park Durbanis ja Montecasino park Johannesburgis.[9]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 CBI Product Factsheet: Birdwatching tourism from Europe (2015). Kasutatud 28.09.2017 https://www.cbi.eu/market-information/tourism/birdwatching-tourism/
- ↑ Fronk, Nate (2013) The History of Bird watching. Thermal Birding. Kasutatud 01.10.2017 http://www.thermalbirding.com/2013/06/the-history-of-bird-watching/
- ↑ 3,0 3,1 Sunwoo Lee, Kelli McMahan & David Scott (2015) The Gendered Nature of Serious Birdwatching, Human Dimensions of Wildlife, 20:1, 47-64, DOI: 10.1080/10871209.2015.956375. http://dx.doi.org/10.1080/10871209.2015.956375
- ↑ COBAR, Alvin. Ovidius University Annals, Series Physical Education and Sport/Science,Movement and Health Volume: 17 Issue 1 (2017) ISSN: 2285-777X Online ISSN: 2285-7788. Kasutatud 29.09.2017. http://www.analefefs.ro/anale-fefs/2017/i1/pe-autori/COBAR%20Alvin%20George%20C.pdf
- ↑ Turismiweb: Linnuturism Eestis ja mujal (2011) Kasutatud 29.09.2017 https://www.turismiweb.ee/et/news/4586/linnuturismist-eestis-ja-mujal.html
- ↑ Şekercioğlu C.H. (2002). Impacts of birdwatching on human and bird communities. Environmental Conservation, 29(3): 282-289.
- ↑ Milgrom Melissa (2011). The Big Year According to Birders. Audubon. Kasutatud 30.09.2017. http://www.audubon.org/news/the-big-year-according-birders
- ↑ Rochelle Steven, Clare Morrison & J. Guy Castley (2015) Birdwatching and avitourism: a global review of research into its participant markets, distribution and impacts, highlighting future research priorities to inform sustainable avitourism management, Journal of Sustainable Tourism, 23:8-9, 1257-1276, DOI: 10.1080/09669582.2014.924955. http://dx.doi.org/10.1080/09669582.2014.924955
- ↑ 9,0 9,1 Biggs Duan, Turpie Jane, Fabricius Christo, Spenceley Anna (2011). The Value of Avitourism for Conservation and Job Creation–An Analysis from South Africa. Conservation and Society 9(1): 80-90, 2011. Kasutatud 30.09.2017. http://www.conservationandsociety.org/temp/ConservatSoc9180-3185074_085050.pdf
- ↑ Nicolaides Angelo (2013). Promoting Avitourism as a special niche area of Ecotourism in South Africa. African Journal of Hospitality, Tourism and Leisure Vol. 2(3) 2013. Kasutatud 30.09.2017 http://www.ajhtl.com/uploads/7/1/6/3/7163688/nicolaides_a__promoting_avitourism.pdf