Keskkond (ökoloogia)

Keskkond ehk elukeskkond (ka looduslik keskkond, looduskeskkond) on organismi mõjutavate biootiliste ja abiootiliste tegurite (ökoloogiliste tegurite) kogum.

Abiootilised tegurid on näiteks valgus, temperatuur, vesi jne. Biootilised tegurid on liigikaaslased ja kõik muud organismi ümbritsevad ja mõjutavad elusorganismid.

Organismi poolt eristatavat keskkonda nimetatakse organismi omailmaks.

Keskkond või looduskeskkond hõlmab kõiki looduslikult esinevaid elus- ja eluta asju, mis tähendab selles kontekstis mitte kunstlikke. See termin kehtib kõige sagedamini Maa või mõne Maa osa kohta. See keskkond hõlmab kõigi elusolendite, kliima, ilma ja loodusvarade koostoimet, mis mõjutavad inimkonna. Looduskeskkonna kontseptsiooni saab eristada komponentidena:

Täielikud ökoloogilised üksused, mis toimivad looduslike süsteemidena ilma massilise tsiviliseeritud inimsekkumiseta, hõlmavad kogu taimestikku, mikroorganisme, mulda, kive, atmosfääri ja loodusnähtusi, mis esinevad nende piirides ja nende loomuses.

Universaalsed loodusvarad ja füüsilised nähtused, millel puuduvad selged piirid, nagu õhk, vesi ja kliima, samuti energia, radiatsioon, elektrilaeng ja magnetism, mis ei tule tsiviliseeritud inimtegevusest.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames on loodud spetsiaalne organisatsioon, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Keskkonnaprogramm (inglise keeles United Nations Environment Programme, lühend UNEP). ÜRO kehtestas ülemaailmse keskkonnapäeva, et juhtida tähelepanu keskkonnaprobleemidele.

Koosseis

Maa teaduses tunnustatakse üldiselt nelja sfääri: litosfääri, hüdrosfääri, atmosfääri ja biosfääri. Maateadus (tuntud ka kui geoteadus) on kõikehõlmav termin, mis hõlmab planeediga Maa seotud teadusi. Maateadustes on neli peamist teadusharu, nimelt geograafia, geoloogia, geofüüsika ja geodeesia. Need peamised distsipliinid kasutavad füüsikat, keemiat, bioloogiat, kronoloogiat ja matemaatikat, et luua kvalitatiivne arusaam Maast.

Geoloogiline aktiivsus

Maakoor ehk litosfäär on planeedi välimine tahke pind, mis erineb keemiliselt ja mehaaniliselt selle all olevast mantlist. See on suures osas tekkinud vulkaaniliste protsessidega, mille käigus magma jahtub ja tahkestub tahkeks kivimiks. Litosfääri all asub mantel, mida soojendab radioaktiivsete elementide lagunemine. Kuigi mantel on tahke, on ta reaktiivse konvektsiooni seisundis. See konvektsiooni protsess paneb litosfääri plaadid liikuma, kuigi aeglaselt. Sellest tulenev protsess on tuntud kui plaattektoonika.

Vesi Maal

Ookeanid

Ookean on suur soolase vee kogum ja hüdrosfääri osa. Ligikaudu 71% Maa pinnast kaetab ookean. Enam kui pool sellest alast on üle 3000 meetri sügavusel. Ookeanipõhjad moodustavad rohkem kui poole Maa pinnast ja kuuluvad kõige vähem muudetud looduskeskkondade hulka.

Jõed

Jõgi on looduslik vooluveekogu, tavaliselt mageveekogu, mis voolab ookeani, järve, mere või teise jõe suunas. Mõned jõed voolavad lihtsalt maa sisse ja kuivavad täielikult ära, ilma et nad jõuaksid teise veekogusse.

Järved

Järv on maastikuelement, veekogu, mis on lokaliseeritud basseini põhja. Veekogu loetakse järveks, kui see asub sisemaal, ei ole osa ookeanist ning on suurem ja sügavam kui tiik. Looduslikke järvi leidub Maal üldiselt mägistel aladel ja aladel, kus on käimasolev või hiljutine jäätumine.

Atmosfäär, kliima ja ilmastik

Maa atmosfäär on planeedi ökosüsteemi säilitamise võtmetegur. Maad ümbritsevat õhukest gaasikihti hoiab paigal planeedi gravitatsioon. Kuiv õhk koosneb 78% lämmastikust, 21% hapnikust, 1% argoonist ja muudest gaasidest ning süsinikdioksiidist. Atmosfääri kuuluvad sellised kasvuhoonegaasid nagu süsinikdioksiid, metaan, dilämmastikoksiid ja osoon. Õhk sisaldab ka muutuvas koguses veeauru ning veepiiskade ja jääkristallide suspensioone, mida võib näha pilvedena. Samuti võivad esineda mitmesugused tööstuslikud saasteained, nagu kloor, fluoriühendid ja väävliühendid.

Maa atmosfääri osoonikihil on oluline roll maapinnale jõudva ultraviolettkiirguse (UV-kiirguse) hulga vähendamisel. Kuna DNA kahjustub kergesti UV-valguse mõjul, kaitseb see elu pinnal. Atmosfäär säilitab soojust ka öösel, vähendades seeläbi päevaseid temperatuuri ekstreemsusi.

Kliima

Kliima uurib statistilisi andmeid temperatuuri, niiskuse, õhurõhu, tuule, sademete, atmosfääriosakeste arvu ja muude meteoroloogiliste elementide kohta teatavas piirkonnas pika aja jooksul. Ilm seevastu on nende samade elementide praegune seisund kuni kahe nädala jooksul.

Kliimat võib liigitada erinevate muutujate, kõige sagedamini temperatuuri ja sademete keskmise ja tüüpilise vahemiku järgi.

Ilm

Ilm on kõikide nähtuste kogum, mis esinevad teatavas atmosfääripiirkonnas teataval ajal. Enamik ilmastikunähtusi toimub troposfääris, veidi allpool stratosfääri. Ilmaga tähistatakse üldiselt igapäevast temperatuuri ja sademete hulka, samas kui kliima on termin, mis tähistab keskmisi atmosfääritingimusi pikema aja jooksul.

Elu

Tõendid viitavad sellele, et elu Maal on eksisteerinud umbes 3,7 miljardit aastat. Kõik teadaolevad eluvormid jagavad põhilisi molekulaarseid mehhanisme ning nende tähelepanekute põhjal püüavad teadlased elu päritolu teooriad leida mehhanismi, mis selgitaks esmase üherakulise organismi tekke, millest kogu elu alguse saab. On palju erinevaid hüpoteese selle kohta, millist teed võidi läbida lihtsate orgaaniliste molekulide kaudu enne rakueelset elu protorakkudeni ja ainevahetuseni.

Kuigi elu määratluses ei ole üldist kokkulepet, nõustuvad teadlased üldiselt sellega, et elu bioloogilist ilmingut iseloomustavad organiseeritus, ainevahetus, kasv, kohanemine, reageerimine stiimulitele ja paljunemine. Samuti võib öelda, et elu on lihtsalt organismide iseloomulik seisund. Bioloogias, elusorganismide teaduses, on "elu" seisund, mis eristab aktiivseid organisme anorgaanilisest ainest, sealhulgas võime kasvada, funktsionaalne aktiivsus ja pidev muutus, mis eelneb surmale.

Maa biosfääris leidub mitmesuguseid elusorganisme (eluvorme) ning nende organismide - taimede, loomade, seente, protistide, arheoidide ja bakterite - ühised omadused on süsiniku- ja veepõhine rakuvorm, millel on keeruline korraldus ja pärilik geneetiline informatsioon.

Ökosüsteem

Ökosüsteem on looduslik üksus, mis koosneb kõikidest taimedest, loomadest ja mikroorganismidest mingis piirkonnas, mis toimivad koos kõigi selle keskkonna mitteeluliste füüsikaliste teguritega.

Ökosüsteemi kontseptsioonis on kesksel kohal mõte, et elusorganismid on pidevalt seotud tihedalt omavaheliste suhetega kõigi teiste elementidega, mis moodustavad keskkonna, milles nad eksisteerivad.

Ökosüsteemi suurem liikide arv või mitmekesisus või bioloogiline mitmekesisus võib aidata kaasa ökosüsteemi suuremale vastupanuvõimele, sest kohas on rohkem liike, mis reageerivad muutustele ja seega "absorbeerivad" või vähendavad nende mõju. See vähendab mõju enne, kui ökosüsteemi struktuur muutub teistsuguseks.

Metsik loodus

Metsik looduseks määretakse üldiselt kui looduslikku keskkonda Maal, mida inimtegevus ei ole oluliselt muutnud. Looduskaitsealasid ja kaitsealuseid parke peetakse oluliseks teatavate liikide ellujäämiseks, ökoloogiliste uuringute jaoks, looduskaitse ja puhkuse seisukohaks. Loodust hinnatakse sügavalt kultuurilistel, vaimsetel, moraalsetel ja esteetilistel põhjustel.

Looduslike taime- ja loomaliikide kodustamine inimese poolt on toimunud palju kordi üle kogu planeedi ning sellel on suur mõju keskkonnale, nii positiivne kui ka negatiivne. Metsikut loodust saab leida kõikides ökosüsteemides. Kõrbetes, vihmametsades, tasandikel ja muudel aladel - sealhulgas kõige arenenumates linnades - on kõik erinevad eluslooduse vormid.

Väljakutsed

See on levinud arusaam looduskeskkonnast, mis toetab keskkonnakaitset - laiaulatuslikku poliitilist, sotsiaalset ja filosoofilist liikumist, mis propageerib erinevaid tegevusi ja poliitikaid looduskeskkonnas allesjäänud looduse kaitsmiseks või looduse rolli taastamiseks või laiendamiseks selles keskkonnas. Kuigi tõelist loodust leidub üha harvemini, võib metsikut loodust (nt majandamata metsad, harimata rohumaad) leida paljudes varem inimeste poolt asustatud kohtades.

Keskkonnateadlaste ja keskkonnakaitsjate poolt tavaliselt väljendatud eesmärgid inimeste ja loodussüsteemide hüvanguks on järgmised:

Reostuse ja toksiinide eemaldamine õhust, veest, pinnasest, hoonetest, tööstuskaupadest ja toidust.
Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja ohustatud liikide kaitse.
Ressursside, nagu vesi, maa, õhk, energia, tooraine ja loodusvarade säästmine ja säästev kasutamine.
Inimese põhjustatud globaalse soojenemise peatamine, mis kujutab endast reostust, ohtu bioloogilisele mitmekesisusele ja ohtu inimpopulatsioonile.
Üleminek fossiilkütustelt taastuvenergiale elektri, kütte ja jahutuse ning transpordi valdkonnas, mis käsitleb saastet, globaalset soojenemist ja jätkusuutlikkust.
Üleminek lihaintensiivsest toitumisest suures osas taimepõhisele toitumisele, et aidata leevendada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja kliimamuutusi.
Looduskaitsealade loomine puhke-eesmärkidel ja ökosüsteemi säilitamiseks.
Säästev ja vähem reostav jäätmekäitlus, sealhulgas jäätmete vähendamine (või isegi jäätmeteta käitlemine), korduvkasutamine, ringlussevõtt, kompostimine, jäätmete energiaks muundamine.
Raiskava tarbimise vähendamine ning ebaseadusliku kalapüügi ja metsaraie tõkestamine.
Inimeste arvu kasvu aeglustumine ja stabiliseerumine.
Vähendada kasutatud elektroonikaseadmete importi arenenud riikidest arengumaadesse.

Vaata ka

Kirjandus:

"What is Earth Science? | Geology Buzz". Archived from the original on 2021-12-24. Retrieved 2021-12-24.
Joe Buchdahl. "Atmosphere, Climate & Environment Information Programme". Ace.mmu.ac.uk. Archived from the original on 2010-10-09. Retrieved 2013-03-09.
"Climate Change". sites.google.com. Archived from the original on 2023-02-17. Retrieved 2019-01-08.
Odum, E. P. (1971). Fundamentals of Ecology (Third ed.). New York: Saunders. ISBN 0-7216-6941-7.