Kursi kirikumõis
Kursi kirikumõis (saksa keeles Pastorat Talkhof) ehk Kursi pastoraat oli kirikumõis Kursi kihelkonnas Tartumaal.[1]
Pastoraat on ühest küljest pastor ja tema lähikondsed, perekond ja koguduse liikmed, vaimne pärand, kihelkonna vaimulik keskus, mida kannavad inimesed. Teisest küljest on pastoraat hooned ja nende arhitektuur, vorm, värv ja kuju, selle väärtus. Igal kihelkonnal oli omal ajal oma kirikumõis, mis asus kiriku lähedal. Kirikumõisas elas ja seda pidas kohalik pastor. Kursi pastoraati peetakse vanimaks säilinud puitpastoraadiks Eestis.[2]
Ajalugu muuda
1683. aastast oli Äksi kihelkonna lääneosas iseseisev Kursi kihelkond ja Kursi kogudus sai oma kirikuõpetaja. Esimeseks kirikuõpetajaks oli Melchior Gebauer (1683–1689), kellele järgnesid Johan Nicolaus Goldhahn (1689–1701), Johann Hartmann Greidius (1701–1703) ja Poetinus Weinberg (1703–1705). Põhjasõja ajal ja järel 1705–1730 teenisid kogudust Põltsamaa ja Laiuse pastorid. 18. sajandi esimesel poolel olid pastoriteks Johann Ludwig (1730–1737), Heinrich Johan Fass (1737–1750) ja Johann Gottlieb Albrecht (1750–1754), 1755. aastal sai pastoriks Georg Eberhard Seefels (1755–1786).[2]
1782. aastal kirjutab A. W. Hupel: Talkhof, ehk ka Maarja, millist nime aga ei tunta, eesti keeles kutsutakse Kursi kihelkonnaks, selle nime saanud ta kellegi Kursi järele, kelle maa peale kirik ehitati, ka Puurmani khk-ks endise mõisomaniku järgi. Kogu kihelkond asub metsas, seetõttu ulatuslike piiridega, palju soid ja ainult väikesed külad aga arvukalt maksustatavaid talusid, vesised põllud, millel vili sageli rikneb. Seetõttu katsuvad sealsed talupojad ülalpidamist ja teenistust hankida loomapidamisest, ulatuslikest heinamaadest, lubjapõletamisest, millele nad Tartust kergesti ülesostjaid leiavad ja eriti metsast, mis annab neile küttepuid, palke, süsi ja tuhka, mida nad lähedal asuvatele klaasikodadele müüvad /…/. Kirik on kivist ja hiljuti küllalt kõrge torniga kaunistatud. Pastoraat asub selle lähedal jõe ääres, ta on ulatuslik, palju oma metsa, arvukad heinamaad, vesised savikad põllud ja kuus oma talumajapidamist, millest ainult kolm oma talumaadel elavad, ülejäänud kolm aga kirikumõisa päruskrundil (Erbgrund) ja on seetõttu koormistest vabastatud. Hiljuti surnud mõisaomaniku maanõunik Mannteuffeli annetuste ning põldude ja heinamaade aruka majandamise tagajärjel ei kuulu pastoraat enam päris väikeste hulka. Praeguse pastori (praost Seefelsi) tegevus ja majandamine on pastoraadi edenemisele väga palju kaasa aidanud.[3]
Näib, et just Seefelsi ajal tõusis pastoraat õitsvale järjele, arvatavasti rajati sel ajal ka pastoraadi hoonetekompleks. Pärast Seefelsi olid Kursi pastoriteks: Johann Gottfried Waldmann (1786–1810), Adam Johann Schubbe (1811–1845), Christian Friedrich Janter (1845–1859), Carl August Toepffer (1860–1887) ja Gustav Punga (1888–1928). 1862. aastal kuulus kompleksi 14 hoonet. Pärast 1862. aastat on lisaks rajatud veel 16 abihoonet.[4]
Kursi pastoraadi praegune peahoone on ehitatud arvatavasti 19. sajandi I poolel, mil oli pastoriks Schubbe. 1813. aastal külastas pastoraati arhitekt Zwingmann, kes tegi ettepaneku varisemisohtlik hoone üles ehitada. Zwingmanni initsiatiivil kiitis 1815. aasta kirikukonvent mõtte heaks, kuid ehitus venis ja pastor Schubbe võttis omaalgatusliku juhtimise, ning sõlmis Tallinna ehitusmeistri Aleksei Petrovitśiga kokkuleppe. See pahandas krahv Mannteuffelit, mille järel algas pikk kirjavahetus pastori ja krahvi vahel, et erimeelsusi lahendada. Pastor võitis vägikaikaveo ja ehitustööd algasid.[5]
Lammutamisel säilitati kõik, mis veel kõlblik oli, kuid eraldi märgiti, et uus hoone peab olema puidust, mille põhjal võib järeldada, et eelnev oli kivihoone. 1817. aastal peeti kahepäevane avamispidu, kus oli kohal ka Äksi pastor Otto Wilhelm Masing[6], kes tutvus seal itaallannast guvernandi Caroline Antoinette Picclaussega, kelle hiljem naiseks kosis. Masing olnud nii õnnelik, et tegi sellest õhtust ka eestikeelse vemmalvärsi «Need olid need kenad päivad, mida minu vanad silmad näivad…»[7]. Ehitusaastat tähistab praegu pastoraadi seinal olev tahvel. Hoone kiviosad dateeritakse varasemaks.[8] Hoone lähedalt voolab mööda Pedja jõgi.
Klassitsistliku fassaadilahendus viilufrontooniga hoone keskel on ilmselt pärit 1830. aastast. 1960. aastal asendati laastukatus eterniidiga, majas tegutses algkool ja rahvamaja. 19. sajandi lõpust on pärit profileeritud rõhtne fassaadilaudis, historitsismiperioodile omane lainja kontuuriga nurgalauad ja jõepoolne veranda[8], mis 2018. aasta kevadel oli vajunud ja kahjustunud.
Peahoone kõrval asuv köstrimaja ehk valitsejamaja on säilitanud 19. sajandile iseloomuliku eheduse ja enamiku algupäraseid detaile. Hoone on pastoraadikompleksi vanemaid ja olulisemaid ehitisi ja sellisena suure ajaloolise väärtusega.[9]
1980. aastateni tegutses pastoraat kihelkonna kultuurikeskusena. Mälestuspuu on teiste hulgas saanud sealtkandist pärit piiskop Karl Raudsepp, dissident Jüri Kukk ja Vabadussõja sangar Julius Kuperjanov. Kiriklast üle tee asub Vabadussõja ausammas.[7]
Pastoraadi juurde kuuluvad veel abihooned, mis on säilinud: köstrimaja, laut, tall, rehi ja kuivati.
Mälestiste ja hooneosade väärtus muuda
Pastoraadi peahoone on valdavalt säilitanud 19. sajandi algusest pärineva välisilme ja enamiku algupäraseid detaile, sealhulgas kuue aknaruudu ja vertikaalimpostiga algseid avatäiteid. Hästi on säilinud tõenäoliselt 18. sajandist pärinevad mantelkorstnad ja tellis võlvidega keldriruumid hoone keskosa all. Fassaadi voodrilaudis ja ehisdetailid pärinevad 19. sajandi teisel poolel toimunud ümberehituse ajast, samast ajast pärineb tõeliselt ka puitdekooriga kaunistatud jõepoolne veranda. Hoone põhjaküljel paiknev eeskojaväljaehitus on samuti valminud enne 1950. aastaid. Hoone interjööris on säilinud lõunakülje ruumide anfilaadne ruumistruktuur, algupäraseid kahe poolega siseuksi, millest ühel on säilinud algupärane ukselukk messinglingi ja lukusildiga, kaks 19. sajandist pärinevaid kahhelahju, laiadest laudadest laudpõrandaid. Tõenäoliselt on säilinud seinte ja lagede algupärane krohvviimistlus. Valitsejamaja ehk köstrimaja on säilitanud 19. sajandile iseloomuliku eheduse ja enamiku algupäraseid detaile, sh nn Poola laudisega talalaed, 19. sajandist pärinevaid välisavatäiteid, algupäraseid tahvel- ja lauduksi koos originaalsulustega. Hoone on pastoraadikompleksi üks vanemaid ja olulisemaid ehitisi ja sellisena suure ajaloolise väärtusega.[8]
Viited muuda
- ↑ http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 22.01.2016)
- ↑ 2,0 2,1 M. Siilivask, Kursi pastoraadi peahoone ja köstrimaja (valitsejamaja) Muinsuskaitse eritingimused, hoonete konserveerimis- ja restaureerimistöödeks ning kohandamiseks pastoraadi muuseumiks, Tartu: Muinsuskaitseamet 2008, lk 3.
- ↑ A. W. Hupel. Topographische Nachrichten. B. I (1774), S. 269-270; B. III (1782), S. 247-249;
- ↑ M. Siilivask, Kursi pastoraadi peahoone ja köstrimaja (valitsejamaja) Muinsuskaitse eritingimused, hoonete konserveerimis- ja restaureerimistöödeks ning kohandamiseks pastoraadi muuseumiks, Tartu: Muinsuskaitseamet 2008, lk 4.
- ↑ M. Siilivask, Kursi pastoraadi peahoone ja köstrimaja (valitsejamaja) Muinsuskaitse eritingimused, hoonete konserveerimis- ja restaureerimistöödeks ning kohandamiseks pastoraadi muuseumiks, Tartu: Muinsuskaitseamet 2008, lk 5.
- ↑ M. Siilivask, Kursi pastoraadi peahoone ja köstrimaja (valitsejamaja) Muinsuskaitse eritingimused, hoonete konserveerimis- ja restaureerimistöödeks ning kohandamiseks pastoraadi muuseumiks, Tartu: Muinsuskaitseamet 2008, lk6.
- ↑ 7,0 7,1 http://www.eestikirik.ee/kursis-hoitakse-kurss-ajaloo-sailitamisel/
- ↑ 8,0 8,1 8,2 M. Siilivask, Kursi pastoraadi peahoone ja köstrimaja (valitsejamaja) Muinsuskaitse eritingimused, hoonete konserveerimis- ja restaureerimistöödeks ning kohandamiseks pastoraadi muuseumiks, Tartu: Muinsuskaitseamet 2008, lk7.
- ↑ M. Siilivask, Kursi pastoraadi peahoone ja köstrimaja (valitsejamaja) Muinsuskaitse eritingimused, hoonete konserveerimis- ja restaureerimistöödeks ning kohandamiseks pastoraadi muuseumiks, Tartu: Muinsuskaitseamet 2008, lk8.
Kirjandus muuda
- Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 168-9.