Karvane ninasarvik
Karvane ninasarvik (Coelodonta antiquitatis) on väljasurnud kabjaline ninasarviklaste sugukonnast.
| Karvane ninasarvik | |
|---|---|
 Karvase ninasarviku skelett | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kabjalised Perissodactyla |
| Sugukond |
Ninasarviklased Rhinocerotidae |
| Perekond |
Coelodonta |
| Liik |
Karvane ninasarvik |
| Binaarne nimetus | |
|
Coelodonta antiquitatis (Blumenbach, 1807) | |
_-_Mauricio_Ant%C3%B3n.jpg)
Karvane ninasarvik elas pleistotseenis Euraasia ja Põhja-Aafrika rohtlates. Tema levila muutus läbi aja suuresti, sõltudes kliima soojenemisest ja jahenemisest.
Karvane ninasarvik kasvas keskmiselt 3,7 meetri pikkuseks, kuid suurimad isendid küündisid 4,4 meetrini. Sellega oli ta suurem tänapäeva laimokk-ninasarvikust. Ta kasvas kuni 3,3 meetrit kõrgeks.
Koonul oli kaks sarve, neist eesmine võis kasvada kuni meetripikkuseks. Väiksem sarv kasvas silmade vahel. Arvatakse, et ta kasutas sarvi enesekaitseks, paariliste ahvatlemiseks ja talvel lume kraapimiseks, et selle alt taimi kätte saada. Loomadel oli paks karva- ja rasvakiht, et väga külmas kliimas toime tulla, väikesed kõrvad, lühikesed jämedad jalad ja töntsakas keha. Koopamaalingute põhjal oli tal esi- ja tagajalgade vahel lai tume riba, kuid nähtavasti mitte kõigil isenditel.
Karvane ninasarvik oli ninasarvikutest kõige kõrgemini arenenud. Oma keskkonnaga oli ta suurepäraselt kohastunud. Jässakad jäsemed ja paks kasukas sobisid hästi stepi-tundra keskkonda, mis jääajal enamikku Euroopa jäävaba osa kattis. Kuid tema keha põhiehitus jäi samasuguseks nagu kõigil ninasarvikutel alates nende tekkimisest hiliseotseenis.
Tema luude jäänuseid on leitud ka Eestis: Võrumaal Sulbis 4 meetri sügavuselt liivast.[1] On leitud isegi tema toidujäänuseid, mille seas on kindlaks tehtud kuuse, nulu ja lehise okkaid, paju, kase ja pohla lehti ning mitmesuguseid kõrrelisi [2]
Karvase ninasarviku peamiseks väljasuremise põhjuseks on peetud liigset küttimist. I. Pidoplitško arvates suri karvane ninasarvik välja alles 10. sajandil inimese jälitamise tõttu [2]. See pole siiski üldtunnustatud seisukoht. Kõige nooremad fossiilid pärinevad Lääne-Siberist 8. aastatuhandest eKr. Kindlasti oli tähtsal kohal ka kliima üldine soojenemine, mistõttu suured maa-alad, mida varem tundra kattis, kasvasid nüüd metsa täis ja see polnud karvasele ninasarvikule enam sobiv elupaik.
Looma on kujutatud ürgsetel kaljujoonistel ja koopamaalingutel.
Tänapäeval on karvane sumatra ninasarvik. See ei kuulu karvase ninasarvikuga samasse perekonda ja ta on väljasuremise piiril.
Viited muuda
- ↑ http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0108/lembi.html
- ↑ 2,0 2,1 "Loomade elu", 7. kd., lk. 307