Karl Julius Senff
Carl Julius Senff (11. detsember 1804 Tartu – 19. aprill 1832 Milano) oli baltisaksa graafik.
| Carl Julius Senff | |
|---|---|
| Sündinud |
11. detsember Tartu |
| Surnud |
19. aprill 1832 (27-aastaselt) Milano |
| Tegevusala | graafik, arhitekt |
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2014) |
Carl Julius Senff oli tuntud baltisaksa kunstiõpetaja Karl August Senffi poeg. C. J. Senffi elust on kõige põhjalikumalt kirjutanud saksa ajaloolane Gerd-Hegle Vogel. Kuigi Senffi loomingust on vähe säilinud, peetakse teda oma isa üheks andekaimaks õpilaseks.
Kujunemine ja õpingud kodumaal
muudaCarl Julius Senff sündis perre kolmanda lapsena ning ta alustas õpinguid Tartus Kubermangugümnaasiumis. Kunstiteadmiste omandamist alustas ta varakult oma isa käe all, kes juhendas teda joonistamises ning õpetas graafikatehnikaid. [1] Isa kasutas poega mitmel korral ka abilisena ning 1823. aastal, mil Carl Julius Senff õppis juba Tartu Ülikoolis, võttis isa ta kaasa reisile Peterburi. Seal abistas ta isa professor Johann Friedrich von Erdmanni portree litografeerimisel. Tõenäoliselt on just isa käe all õppimise perioodist pärit mitmed seepiatehnikas maastikupildid, mis oma idüllilise meeleolu ja voolavusega meenutavad K. A. Senffi töid. Sellest perioodist tänapäevani säilinud tööd pole aga geograafiliselt lokaliseeritavad.[2] Hiljem valmistas Senff veel mitmeid litograafilisi portreesid, kõige tuntumad neist on 1829. aastal valminud arhitekt Carl Ludwig Engeli portree ning 1828. aastasse dateeritud tundmatu sõduri portree.[1]
1823. aastal alustatud õpingud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kujunesid Senffi jaoks väga mitmekülgseteks. Ta külastas tihti eri valdkondade loenguid, nii loodusteaduste, reaalainete kui ka ajaloo, keelte ja ehituskunsti aineid. [2] Õpingute ajal pakkusid Senffile erilist huvi arhitektuur ja kunstiteooria. 1825. aastal andis Senff välja käsiraamatu maastikumaalijatele – maastikumaalijate perspektiivõpiku „Perspective für Landschaftsmaler zum Selbststudium“. Käsiraamatu väljaandmist võib pidada ka oma isa eeskuju järgimiseks, kes oli mitmesuguste tehniliste õppematerjalide autor. Käsiraamatud sisaldasid ka kahte Carl Julius Senffi illustratsiooni. [1] 1829. aastal ilmus Senffi ruumigeomeetriaaineline raamat „Systematische Darstellung der Hauptsätze der Geometrie im Raume“ (Ruumilise geomeetria peajoonte süstemaatiline esitlus). [3]
Carl Julius Senff huvitus väga arhitektuurist, kuid paraku ei avanenud tal oma lühikese elu jooksul võimalust olla praktiseeriv arhitekt. Teadaolevalt ainuke Senffi projekteeritud hoone projekt asub Peterburis Venemaa Riiklikus Ajalooarhiivis. Selleks oli Toomemäele planeeritav elamu observatooriumi astronoomidele. Senffi projekteeritavast hoonest on säilinud nii fassaadi kui ka ruumide plaan. Vene Riiklikus Ajalooarhiivis on joonised dateeritud 1824. aastasse, mis võib olla tingitud sellest, et samal aastal algas Tähetorni uue kupli projekteerimine. Jooniste dateering pole siiski kindel, kuid tõenäoliselt valmistas ta need enne Tartust lahkumist 1829. aastal. Ka tollane Tähetorni direktor Friedrich Georg Wilhelm Struve rõhutas vajadust astronoomide elamuhoone järgi Tähetorni lähedal. Huvitaval kombel ei eksisteeri Senffi nime ega ka Observaatori elamu projekti 1834. aastal koostatud nimekirjas, mis sisaldas nii valminud kui ka ainult planeeritud hooneid Tartu Ülikooli jaoks. Senffi joonised kannavad pealkirja „PROJECT zu einer Wohnung des Observators bei der Sternwarte der kaiserl Univ. DORPAT“ ning neil on näha ühekorruselist madala kelpkatusega hoonet. Lihtne elamuhoone oleks sobitunud hästi ülikooli teiste hoonete ning Tähetorni ansambliga. See projekt ilmestab noore Senffi võimet süveneda detailidesse, kuid samas sobituda ka laiemasse keskkonda. [1]
Õppereis Saksamaale ja Itaaliasse
muudaPärast Tartu Ülikooli väga heade tulemustega lõpetamist suundus Carl Julius Senff 1827. aastal end täiendama Helsingisse. Samal aastal asutati ka Helsingi Ülikool ja Senffil avanes võimalus töötada koos arhitekt Carl Ludwig Engeliga, silmapaistva Berliini klassitsistliku koolkonna esindajaga, kes just sel perioodil tegeles Helsingi Ülikooli peahoone projekteerimisega. Pärast Turu põlengut viidi ülikool üle Helsingisse ning Senffil avanes võimalus näha kohapeal ülikooli rajamisega seotud muutusi linnapildis. 1828. aastal suri aga Johann Wilhelm Krause ning Tartu Ülikool lootis palgata Senffi Krause asemele õpetama arhitektuuri ja ehituskunsti. Ülikool taotles Senffile oskuste täiendamiseks kolme aastast õppereisi Euroopa kunstikeskustesse. Õppereis pidi kulgema läbi Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. 1829. aasta juunis alustas Senff teed Saksamaale, ta reisis läbi Berliini, Dresdeni, Saksimaa, Jena, Praha ja Viini ning lõi rännaku ajal mitmeid tänapäevani säilinud joonistusi. [1] Esimesed dateeritud joonistused reisilt valmisidki 1829. aasta sügisel ning need kujutasid Dresdeni ja Saksi Šveitsi motiive. Peene realismi ja õrnade joontega joonistatud veduudid kujutavad kõik tuntud paiku ja hooneid. Arvatavasti suundus Senff Saksimaalt edasi Böömimaale, kuna Decini ja Teplice vaated on väga sarnases stiilis Saksimaa joonistega, kuigi Böömimaa tööd on täpselt dateerimata. 1830. aastal sai Senff Jenas filosoofiadoktoriks ning suundus samal aastal edasi Prahasse ja Viini. Tema Prahas valminud töid võib pidada juba täpsemateks arhitektuuristuudiumiteks ning seal valminud joonistustest ilmus 1831. aastal Berliinis ka 10 pildist koosnev akvatintade sari. Need kujutavad Praha Püha Vituse toomkirikut ning neist joonistustes ilmestub Senffi huvi gooti arhitektuuri vastu. 1830. aasta sügisel suundud Senff Viinist edasi piki Doonaud ning seda teekonda ilmestavad mitmed joonistused ja üks seepia (Linzi, Klosterneuburgi ning Alam-Austrias paikneva Melki kloostri motiivid). [2]
Plaani kohaselt oleks pidanud Senff 1830. aastal juba Pariisis olema, kuid tema isa kirjast Tartu Ülikooli rektorile Parrotile selgub, et noor Senff ei saanud Vene saadikult Pariisi sõiduks luba, kuna Prantsusmaal oli puhkenud Juulirevolutsioon. Itaaliasse sõidu loa sai ta 1831. aasta juunis ning vahepealse aja sisustas Senffi Nürnbergi ja Regensburgi keskaegset arhitektuuri uurides. Prantsusmaale Senff ei jõudnudki ning Itaalias rändas ta läbi Trento ja Verona Veneetsiasse. Veneetsia jättis talle sügava mulje oma võõrapärasuse ja romantilise iluga ning seal viibis ta kolm nädalat. Kogu rännaku vältel valmis Sneffil mitmeid joonistusi ning suure entusiasmiga talletas ta kõike võõrapärast. Nelja Roomas veedetud nädala jooksul joonistas ta ka Vatikani muuseumis seni reprodutseerimata antiiksete ornamentide fragmente, milles lootis leida antiigilt keskajale ülemineku vorme. Roomas peatus ta ka oma onu Adolf Sneffi juures, kes oli Roomas üks Saksa Kunstnike Ühingu asutajaid. Roomast suundus Senff edasi Lõuna-Itaaliasse Campania maakonda, kus ta õhinal jäädvustas joonistustele nii antiikseid varemeid kui ka paradiislikku loodust. Kümme päeva veetis ta ka Pompeis, kus uuris üksikasjalikult eramute stiili. Reisiaruandes nimetab Senff just Lõuna-Itaalias veedetud aega reisi kõige õpetlikumaks osaks. Senff asus Itaaliast koduteele 1832. aasta veebruaris, kuid suri 19. aprillil Milanos tüüfusse. [2]
Lühikesele elule vaatamata kujunes Carl Julius Senffist üks oma isa andekamaid õpilasi ning kindla koha leidis ta ka Tartu Ülikooli kujunemisloos. Tema gravüüre leidub Eestis Tartu Ülikooli raamatukogus ja kunstimuuseumis, samuti Eesti Kunstimuuseumis, kus säilitatakse ka hulka tema joonistusi.
Galerii
muuda-
Otepää maastik -
Tivoli, 1830-1831 -
Portree kahe Itaalia naisega
Teosed
muuda- Illustratsioonid raamatule Beschreibung des auf der Sternwarte der Kaiserlichen Universität zu Dorpat befindlichen grossen Refractors von Fraunhofer, herausgegeben von F. G. W. Struve, Director der Sternwarte (Dorpat, 1825)
- Perspective für Landschaftsmaler zum Selbststudium, (Dorpat, 1825)
- Illustratsioon raamatule F. G. W. Struve. Vorläufiger Bericht von der russischen Gradmessung, mit allerhöchster Genehmigung auf Veranstaltung der Kaiserlichen Universität zu Dorpat, während der Jahre 1821 bis 1827 in den Ostseeprovinzen des Reichs, (Dorpat, 1827)
- Systematische Darstellung der Hauptsätze der Geometrie im Raume, (Dorpat, 1829)
- Die Domkirche zu St. Veit in Prag, (Berliin, 1831, sisaldab 10 akvatintatehnikas joonist ja vaadet Praha Püha Vituse katedraalist)
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Anu Ormisson-Lahe, Kristiina Tiideberg (2019). Baltic Journal of Art History: Carl Julius Senff (1804–1832) als Architekt und Grafiker. Ergänzungen zur Baugeschichte der Universität zu Tartu (Dorpat). Tartu: Tartu Ülikool. Lk 233-243.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Gerd-Helge Vogel (2017). Eesti kunsti ajalugu. 3, 1770-1840: Carl Julius Senff-üks lühike kunstnikuelu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 222-226.
- ↑ Voldemar Vaga (1971). Kunst Tartus XIX sajandil. Tallinn: Kirjastus Kunst. Lk 22.