Friedrich Georg Wilhelm Struve
Friedrich Georg Wilhelm von Struve (vene keeles Василий Яковлевич Струве; 15. aprill 1793 Altona – 23. november 1864 Pulkovo) oli saksa päritolu vene astronoom ja geodeet.
| Friedrich Georg Wilhelm Struve | |
|---|---|
 Friedrich Georg Wilhelm von Struve | |
| Sündinud |
15. aprill 1793 Altona, Saksa-Rooma riik |
| Surnud |
23. november 1864 (71-aastaselt) Peterburi, Venemaa Keisririik |
| Rahvus | baltisakslane |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad |
astronoomia geodeesia |
| Tunnustus | Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal (1826) |
Ta määras esimesena teise tähe kauguse päikesesüsteemist, mõõtis koos Carl Friedrich Tenneriga Tartu Tähetorni läbiva meridiaanikaare pikkuse Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni ning koostas kaksiktähtede kataloogi.
Elulugu
muudaFr. G. W. Struve õppis aastatel 1808–1813 Tartu ülikoolis. Aastatel 1813–1820 töötas ta ülikooli tähetorni observaatorina ja 1820–1839 tähetorni direktorina, ühtlasi oli professor astronoomia ja geodeesia alal.
Fr. G. W. Struve juhtimisel toimus aastatel 1816–1855 meridiaanikaare mõõtmine, mille eesmärgiks oli maakera kuju ja suuruse kindlaksmääramine. Võivere ja Avanduse küla vahelisel tasasel väljal mõõtis Fr. G. W. Struve 1827. aastal 4,5 km pikkuse baasijoone, mille ühte otspunkti püstitati mälestusmärk.[1]
Kaugust tähest saab määrata, mõõtes Maa tiirlemisperioodil ümber Päikese tähe parallaksi taustatähtede suhtes. Esimene astronoom, kes mõõtis parallaksi, oli Friedrich Georg Wilhelm Struve. 1837. aastal sai ta Tartu Tähetorni 9-tollise läbimõõduga Fraunhoferi refraktoriga Veega parallaksi suuruseks 0,125 kaaresekundit, mis väga lähedane praegu aktsepteeritud suurusele 0,129.[2]
Fr. G. W. Struve oli Pulkovo observatooriumi üks rajajaid ning aastatel 1839–1862 selle direktor. Ta oli 1845. aastal üks Vene Geograafia Seltsi asutajaid ning alates 1853. aastast Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige.
Panus eksperimentaalpsühholoogiasse
muudaOn vähetuntud fakt, et Fr. G. W. Struve tööd on kaasa aidanud nn personaalsete võrrandite probleemi lahendamisele eksperimentaalpsühholoogias.
Nimelt andis Georg Friedrich Parrot 1811. aastal noorele andekale filoloogile eristipendiumi, et viimane saaks pühenduda uuele teemale: matemaatikale ja astronoomiale. Mõne aasta möödudes sai Fr. G. W. Struvest Tartu ja Friedrich Wilhelm Besselist (1784–1846) Königsbergi observatooriumi direktor. Noorte astronoomide peamisteks töövahenditeks olid metronoom ja enda silm. Astronoomiliste asukohatade kindlaksmääramiseks kasutati Bradley meetodit, mis seisnes selles, et vaatleja pidi vaadeldava asukoha kokku viima metronoomi kindlaksmääratud löögi hetkega. Bessel mõistis, et vaatlejatevahelised erinevused ei tulene lohakusest, nagu oli arvanud Greenwichi observatooriumi kuninglik astronoom Royal Nevil Maskelyne enda ja assistendi David Kinnebrook’i tulemusi kõrvutades. Taibanud, et vaatlused erinevad süstemaatiliselt, arvutas ta igale vaatlejale välja oma nn personaalse võrrandi. Fr. W. Bessel pidas kõige silmapaistvamaks uurijaks Wilhelm Struvet, mistõttu oli loogiline teha oma esimene võrdlus just temaga. Nagu Fr. W. Bessel oletas, aitas indiviidide erinevuste arvessevõtmine vaatlustulemused võrreldavaks muuta.
1879. aastal tegi Wilhelm Wunti õpilane Max Fridrich esimeses eksperimentaallaboris nn personaalse võrrandi fenomeni katse, mida hakati nimetama komplikatsiooni eksperimendiks.[3]
Isiklikku
muudaFriedrich Georg Wilhelm Struve vanemad olid Jacob Struve ja Maria Emerentia Wiese.
Ta abiellus 1815. aastal Emilie Walliga, kellega sai 12 last ja kellest 8 elasid täiseani. Emilie suri 1. veebruaril 1834.[4]
22. veebruaril 1835 abiellus Struve Johann Bartelsi tütre Johanna Bartelsiga, kellega sai veel 6 last.[4]
Fr. G. W. Struvel oli poeg Otto Wilhelm Struve (1819–1905), kes oli samuti astronoom. Lõpetanud 1839. aastal Tartu ülikooli, oli ta aastaid Pulkovo observatooriumi direktori abi ja hiljem, aastatel 1862–1889, direktor. Ka Otto Wilhelmi poegadest, kes mõlemad olid Tartu ülikooli kasvandikud, said astronoomiaprofessorid ja tuntud astronoomid: Hermann Struve (1854–1920) oli Pulkovo observatooriumi astronoom (kuni 1895. aastani) ning seejärel (1895–1904) Königsbergi observatooriumi direktor ja Königsbergi ülikooli astronoomiaprofessor ja (alates 1904. aastast) Berliini observatooriumi direktor, ning Ludwig Struve (1858–1920) oli Tartu ülikooli observatooriumi astronoom-observaator (1886–1894) ja alates 1894. aastast Harkovi ülikooli astronoomia- ja geodeesiaprofessor ja ühtlasi Harkovi ülikooli observatooriumi direktor.[5].
Tunnustus
muudaFriedrich Georg Wilhelm Struve valiti 1833. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
Aastal 1853 valiti ta Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks.
Mälestuse jäädvustamine
muudaTartu tähetorni ees on Struve monument.
Fr. G. W. Struve järgi on nime saanud kaks mäge Teravmägede saarestikus ja mägi Antarktikas Kuninganna Maudi maal. Aastatel 1964–1995 kandis Tartu Observatoorium nime Fr. G. W. Struve nimeline Tartu Astrofüüsika Observatoorium. Seoses Fr. G. W. Struve 100. surma-aastapäevaga nimetati 2. oktoobril 1964 Tartus Tähe tänava lõik Vallikraavi ja Riia tänava vahel Wilhelm Struve tänavaks.
Väikeplaneet 768 Struveana on nimetatud astronoomide Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Otto Wilhelm von Struve ja Karl Hermann Struve auks.
Viited
muuda- ↑ Friedrich Georg Wilhelm Struve teostatud meridiaanikaare mõõtmise tähis
- ↑ Fernie J. D. The Historical Search for Stellar Parallax // J. Roy. Astron. Soc. Can. — RASC, 1975. — Vol. 69.
- ↑ Jüri Allik. "History of experimental psychology from an Estonian perspective". – Psychological Research, 71(6) (2007), 618–625.
- ↑ 4,0 4,1 Fr.G.W. Struve Tartu-periood Vaatleja
- ↑ "Династия астрономов из рода Струве" (PDF). Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 23. juuli 2011. Vaadatud 23. juuli 2011.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Friedrich Georg Wilhelm Struve |