Veega (tähistatud ka kui Alpha Lyrae) on Lüüra tähtkuju heledaim täht, mis on tähistaevas heleduselt viies ning põhjataevas Arcturuse järel heleduselt teine.[1] Veega asub Päikesest 25 valgusaasta kaugusel ning koos Arcturuse ja Siiriusega on need Päikese naabruskonna ühed heledaimad tähed.[2] Veega on Eestis loojumatu.

Veega asukoht Lüüra tähtkujus
Veega koos teda ümbritseva udupilvega

EtümoloogiaRedigeeri

Lüüra tähtkuju kujutati Vana-Egiptuses greifina ning muistses Indias kotkana. Tähe nimi Vega pärineb araabiakeelse sõna wāqi transliteratsioonist fraasis an-nasr al-wāqi, mis tähendab greifi(kotka) "langemist" või "maandumist".[3] Araabiakeelne nimetus jõudis Euroopa kultuuriruumi astronoomiliste tabelite kasutusele võtuga 13. sajandil Alfonso X käsul.

Vaatluste ajaluguRedigeeri

Astronoomid on Veegat põhjalikult uurinud, mistõttu on teda nimetatud "tähtsamaks täheks taevas pärast Päikest". Veega on üks esimesi tähti, mida on pildistatud ja uuritud selle spektrit ning see on esimene täht, mille kaugus on kindlaks tehtud.[4]

Harvardi ülikooli observatooriumis pildistati Veegat esimese tähena väljaspool Päikesesüsteemi dagerrotüüpia meetodiga 7. juulil 1850. aastal. Henry Draper tegi esimese foto Veega spektrist augustis 1872 ning oli esimene, kes näitas tähe spektrijoonte neeldumist. Sarnased jooned olid Päikese spektris juba tuvastatud.[5]

Kaugust tähest saab määrata, mõõtes Maa tiirlemisperioodil ümber Päikese tähe parallaksi taustatähtede suhtes. Esimene astronoom, kes mõõtis Veega parallaksi, oli Friedrich Georg Wilhelm Struve. 1837. aastal mõõtis ta Tartu Tähetorni 9-tollise läbimõõduga Fraunhoferi refraktoriga parallaksi suuruseks 0,125 kaaresekundit, mis väga lähedane praegu aktsepteeritud suurusele 0,129.[6]

Maalt vaadatuna mõõdetakse tähe heledust standardiseeritud logaritmilise skaala abil. Fotomeetrilise heledusskaala standardiseerimisel valisid astronoomid algselt lähtepuktiks Veega, mis esindas nullväärtust kõigil lainepikkustel. Praegu on kasutusel teine meetod, kuna Veega pole alati kalibreerimiseks saadaval ja selle heledus on erinev.[7]

Tähe iseloomustusRedigeeri

Veega kuulub spektraalsesse klassi A0V, olles sinaka varjundiga valge Peajada täht. Tema energiaallikas on termotuumareaktsioon. Kuna massiivsemad tähed kasutavad termotuumasünteesil kütust kiiremini kui väiksemad, on Veega eluiga ligikaudu miljard aastat, mis on kümnendik Päikese omast. Tähe praegune vanus on umbes 455 miljonit aastat ehk umbes pool tema eeldatavast elueast. Pärast Peajadast lahkumist saab Veegast M-klassi punane hiiglane, mis kaotab suure osa oma massist, muutudes lõpuks valge kääbuseks. Praegu on Veegal 2,2 korda suurem mass kui Päikesel ning bolomeetriline heledus on umbes 40 korda suurem. Supernoovat Veegast ei saa, selleks on vajalik 5 Päikese massi.[8]

Interferomeetiga on määratud Veega raadiuseks 2,73 Päikese raadiust. Temperatuur ekvaatoril on 7500–8000 kraadi Kelvini skaala järgi. Veega pöörleb väga kiiresti, ekvaatoril ületab pöörlemiskiirus tõenäoliselt 230 km/s (Päikesel 2 km/s). Mõõtmised on näidanud, et Veega liigub kiirusega 13,9 km/s Päikesesüsteemi poole.

MuudRedigeeri

Veegast sai esimene täht, kelle nimi anti sõidukile. 1954. aastal alustati prantsuse sõiduauto Facel Vega tootmist ning 1971. aastal tõi General Motors turule Chevrolet Vega. Veel kannavad Veega nime näiteks Arianespace kanderakett ja lennuk Lockheed Vega.

Veegat on mainitud ka ulmekirjanduses. Ivan Jefremovi ulmeromaanis "Andromeeda udukogu" saadetakse Veega juurde tähelaeval ekspeditsioon, kes leiab eest 4 eluta planeeti.

ViitedRedigeeri

  1. "Lyra Constellation". Constellation Guide. Vaadatud 21. juuni 2018.
  2. "What are the most famous stars?". Universe Today. Vaadatud 21. juuni 2018.
  3. Glassé, Cyril (2008). The new encyclopedia of Islam. Reference, Information and Interdisciplinary Subjects Series (3rd ed.). Rowman & Littlefield. p. 75.
  4. "Kui vana on Vega?". Novaator. Vaadatud 21. juuni 2018.
  5. Barker G. F. On the Henry Draper Memorial Photographs of Stellar Spectra (англ.) // Proceedings of the American Philosophical Society — Philadelphia: American Philosophical Society, 1887. — Vol. 24, Iss. 125
  6. Fernie J. D. The Historical Search for Stellar Parallax // J. Roy. Astron. Soc. Can. — RASC, 1975. — Vol. 69.
  7. Cochran A. L. Spectrophotometry with a self-scanned silicon photodiode array. II - Secondary standard stars (англ.) // The Astrophysical Journal: Supplement Series — 1981. — Vol. 45.
  8. Yoon, Jinmi; et al. (January 2010). "A New View of Vega's Composition, Mass, and Age". The Astrophysical Journal. 708