Kalifornia harakas

Kalifornia harakas (Pica nuttalli) on vareslaste sugukonda haraka perekonda kuuluv linnuliik.

Kalifornia harakas
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Vareslased Corvidae
Perekond	Harakas Pica
Liik	Kalifornia harakas
Binaarne nimetus
Pica nuttalli (Audubon, 1837)

Levila

Kalifornia harakas elab USA-s Californias Sacramento ja San Joaquini orus.

Välimus

Kalifornia haraka üldpikkus on 38–45 cm. Ta on väiksem ja saledam kui harakas. Tema nokk, silmaümbruse sulgedeta ala ja varvaste tallad on erekollased.

Tema häälitsused on harakaga võrreldes kõrgemad, pehmema kõlaga ja ninahäälsemad.

Eluviis

Kalifornia harakas asustab kõrgete puutukkade ja istandikega kultuurmaastikku, eelistades veekogude lähedust. Sageli elab ta asulate lähedal.

Kalifornia harakas on ühiseluline lind. Näiteks ööbima koguneb ta parvedesse. Kui parv on väga suur, saab seal vahel eristada keskset rühma, mille läheduses asuvad väiksemad salgad.

Kalifornia harakatel on täheldatud matusesarnast käitumist juhul, kui keegi nende parve liikmetest on surnud.

Kalifornia harakad on vastuvõtlikud lääneniiluse viirusele. Aastail 2004–2006 surid selle viiruse tekitatud haigusse umbes pooled kalifornia harakad.

Kuna nad kalduvad ööbima vee lähedal, siis võivad neid kahjustada ka moskiitod.

Toitumine

Kalifornia harakas on kõigesööja. Toitu otsib ta peamiselt maapinnal. Ta sööb palju putukaid, eriti ritsikaid. Ta sööb ka raibet. Sügisel ja talvel sööb ta ka tõrusid ja puuvilju. Ta võib roomajaid ja närilisi jahtida ning prügimägedelt toitu otsida.

Pesitsemine

Kalifornia harakas moodustab eluaegseid paare. Ta pesitseb väikeste hajusate seltsingutena kõrgetel puudel. Kurnas on 5–8 muna. Emaslind haub mune umbes 18 päeva. Noorlinde toidetakse pärast pesast lahkumist veel umbes 7 nädalat.

Seisund

Rahvusvaheline Looduskaitseliit peab kalifornia harakat soodsas seisundis linnuks, aga USA heategevuslik keskkonnakaitseorganisatsioon The Nature Conservancy peab teda ohustatud liigiks. Lisaks lääneniiluse viirusele ohustavad teda elupaikade kadu ja rotimürk. Tema levila ei ole kuigi suur, ehkki kõikjal levilas on ta laialt levinud ja mõnel pool isegi tavaline.