Vikipeedia

Küttejõu karjäär

Küttejõu karjäär on Ida-Virumaal Kiviõli linna servas paiknev endine põlevkivikarjäär. Karjäär kuulus AS Kütte-Jõule enne selle riigistamist 1940. aastal. Karjäär tootis põlevkivi aastatel 1925-1947, 1933. aastal rajatud kaevandus tegutses kuni 1951. aasta 1. oktoobrini, mil Küttejõu kaevandus ühendati Kiviõli kaevandusega.[1]

Küttejõu karjäär/kaevandus
Põlevkivi avakaevandamine Küttejõu karjääris. Karl Akel, 1940
Küttejõu karjäär (Eesti)
Küttejõu karjäär
Küttejõu karjäär
Maakond Ida-Virumaa
Omavalitsusüksus Lüganuse vald
Koordiaadid 59° 20′ 53″ N, 26° 59′ 44″ E
Aktiivne Ei
Ajalugu
Kaevandamise algus Karjääris 1925
Kaevanduses 1933
Kaevandamise lõpp Karjääris 1947
Kaevanduses 1951
Kaevandamine
Maavara Põlevkivi
Moodus Avakaevandamine
Allmaakaevandamine
Viis Vaalkaevandamine
Käsikambrid
Kaevandaja AS Kütte-Jõud
Kokku kaevandatud 3 700 000 t

Oma elueal tootsid karjäär ja kaevandus kokku ligikaudu 3,7 miljonit tonni põlevkivi[1]. Tegemist oli omal ajal kõige kõrgema tootlikusega erakaevandusega kogu Eestis, saavutades 1937. aastal oma suurima sõjaeelse aastatoodangu 146 800 tonni põlevkivi[1], ületades mõnikord isegi riigi omandis olevaid põlevkivikaevandusi[2].

Karjäär jääb tänapäeval Kiviõli linna (alates 2017. Aasta haldusreformist Lüganuse valla) piiridesse, linna keskusest pool kilomeetrit kagu suunas, Tallinna-Narva raudteest lõunas. Karjääri ulatus põhjast lõunasse on kuni 1,1 km ning idast läände kuni 2 km. Kogu karjäär koos endise pealmaakompleksiga katab ligikaudu 160 hektari suuruse maa-ala.[3]

Küttejõu karjäär on Ordoviitsiumi ladestu Kukruse lademe Viivikonna kihistu Kiviõli kihistiku holostratotüübiks, ent karjääris Kiviõli kihistiku paljandit tänapäeval säilunud ei ole.[4][5]

Ajalugu muuda

Kontsessioonide jagamine muuda

1919. aastal otsustas Eesti valitsus hakata välja jagama kontsessioone põlevkivi kaevandamiseks Eesti põlevkivimaardlas. Kontsessioonide andmisele olid esialgul seatud järgnevad tingimused[6]:

  1. Kontsessioone jagatakse vaid põlevkivi õlitööstuse või oma kütteks tarbimise eesmärgil, teistele ettevõtetele põlevkivi müümise eesmärgil luba ei anta.
  2. Kontsessioone jagatakse vastavalt ettevõtte põlevkivi vajadusele ning vaid kindlaks arvuks aastateks. Kontsessiooni saamisel määratakse tähtaeg, mille jooksul peab kaevandamine algama. Kaevandamine peab toimuma säästlikult: loodust ei tohi rikkuda rohkem, kui kaevandamiseks tarvis ning maavara tuleb kogu ulatuses ära kasutada.
  3. Soovituslikult oleks riik põlevkivikaevandamise ettevõtetes osanikuks ning teatud arvu aastate järel saaks ettevõte täielikult riigi omandiks.
  4. Riik võtab kontsessiooni saajalt tasuna mingi osa valmistoodangust. Olukorras, kus valmistoodangut pole võimalik anda (näiteks põlevkivi küttena kasutamisel), võtab riik osa kaevandatud põlevkivist. Samas säilitab riik õiguse tasuna võetud põlevkivi kontsessiooni omanikule tagasi müüa turuhinnast teatud protsentide võrra odavamalt.
  5. Kontsessiooni taotleja peab kinnitama, et tal põlevkivi ettenähtud otstarbeks vaja läheb, samuti peab ettevõtte tõestama oma rahanduslikku seisu ning rahastuse allikat.
  6. Kaevandamisjärgselt tuleb kaeveväli ettevõtte kulul taastada põllumajanduslikuks maaks.
  7. Riigil peab olema eelisõigus valmistoodangu ostmiseks.
  8. Üksikute kontsessioonide tingimused tuleb ministeeriumide poolt esitada riigi majandusnõukogule ülevaatuseks.


1920. aastal pani valitsus paika kindlad tingimused kontsessioonide jagamisel. Riik pakkus ettevõtetele 350 hektari suurust maa-ala, mida vajadusel ka 200 hektari võrra suurendada võis. Kontsessioone pakuti 20 aastaks, mida võis pikendada 50 aastani.[7]

Maa kasutamise ning rikkumise eesti pidi ettevõtja maksma maaomanikule maksu. Lepingu sõlmimisel pidi kontsessionäär maksma 50 000 marka maaomanikkude nõudmiste tagatiseks ning 500 000 marka lepingu täitmise tagatiseks.[7]

3 kuu jooksul peale lepingu sõlmimist pidi taotleja esitama Kaubandus- ja Tööstusministeeriumile tööstuskava ning maaplaani, 6 kuu jooksul peale eelnimetatu kinnitamist asuma ka kaevandama. Kui töö seiskus rohkem kui aastaks, pidi kontsessioon ühes kaevanduse ning kõigi varadega minema riigi omandisse.[7]

Loa omanik oli kohustatud kaevandama aastas vähemalt 25 000 tonni põlevkivi iga 100 hektari kohta; selle tootluseni pidi ettevõtja jõudma 18 kuuga. Kontsessionäär oli kohustatud riigile tasuna andma 20% rikastamata põlevkivist, 15% rikastatud põlevkivist ja 10% õlitööstuse toodetest. Tasu arvestati minimaalselt 100 000 tonni pealt aastas, isegi kui tegelik tootmise maht oli väiksem.[7]

Üheks esimeseks kontsessiooni taotlejaks oli Eesti Vabrikantide Ühingu loodud aktsiaselt Kütte-Jõud. Ettevõttele pakuti kontsessiooni kergematel tingimustel, kui ettevõtte tarvitab põlevkivi vaid oma tarbeks ning ei müü seda turule. Esialgul soovis Kütte-Jõud endale maa-ala Purtse jõe idakaldal, ent kuna sealne piirkond oli väga soostunud, lubati neil valida uus maalapp teisel pool jõge, Tallinna-Narva raudteest lõunas.[8] 1920. aasta 8. juulil, peale valitsuselt loa saamist, alustati geoloogiliste uuringutega Erra, Püssi ja Maidla mõisa maadel, et selgitada välja põlevkivi kaevandamise perspektiivikust.[9][1]

1921. aasta suvel esitas AS Kütte-Jõud uue taotluse 160 hektari suurusele maa-alale, millest 65 hektarit kuulus väiketaludele.[10] Ettevõte leidis, et riigi poolt nõutud tingimused on liiga karmid ning pakkus omalt poolt välja 10% tasu põlevkivile ning 5% tasu õliproduktidele. Samuti arvas AS Kütte-Jõud, et nõutav tootlikkus peaks olema väiksem ning see suudetakse saavutada alles kolme aastaga, ehk kaks korda pikema ajaga.[11]

Kuna riigil oli tarvis, et eraettevõtted hakkaks tööstust arendama ning riigis valitses tugev küttematerjali puudus, otsustati kergemate tingimustega nõustuda. Kontsessiooni taotlus rahuldati sama aasta 11. augustil. Kontsessioon anti 143 hektarile (teistel andmetel 175 hektarile[12]) 25 aastaks, neljandaks aastaks oli ettevõte kohustatud saavutama aastatootluse 30 000 tonni. Riik nõudis tasudena endale 10% kaevandatavast põlevkivist. AS Kütte-Jõud oli teine ettevõte Eestis ning esimene Eesti kapitalil põhinev ettevõte, millele põlevkivi kontsessioon anti.[13]

1920. aastad muuda

 
Küttejõu karjääri kontor

Olles kinnitanud kaevandamise perpsektiivikuse ning saanud valitsuselt kontsessiooni maadele Püssi ja Sonda raudteejaamade vahel, hakkas AS Kütte-Jõud tegema ettevalmistustöid karjääri avamiseks.

Esmalt kaevati kuivenduskraavid kaevevälja kuivendamiseks. 1922. aastal valmis kaevanduse kontorihoone. Aastal 1924 rajati harutee Tallinna-Narva raudteelt, ehitati valmis abihooned ja laadimisestakaad ning täiendati veekõrvaldussüsteemi. Hakati rajama ka tööliste elamuid, millest kasvas välja Küttejõu töölisasula.[1]

 
Küttejõu tööliselamud

16. mail 1925 andis valitsus AS Kütte-jõule loa põlevkivi kaevandamiseks. Samal aastal valmis ka purustitorn, sorteerimis- ja laadimisseadmete hooned ning jõujaam. Töö käis esialgul ainult käsitsi, kaevandati ribade kaupa.[1] Sama aasta augustis külastas karjääri ka riigivanem Jüri Jaakson, kelle auks tehti katendi lõhkamise läbi 21 pauku.[14] Et põlevkivi veolt raha kokku hoida, ehitas AS Kütte-Jõud karjääri juurde oma raudteejaama, mis 29. novembril 1925 pidulikult avati. Ametlikult kanti jaam riikliku nimistusse 1. detsembril.[15]

 
Küttejõu jaamahoone

1926. aasta alguses hakkas AS Kütte-Jõud otsima uusi kaevureid oma karjääri, töö pidi pihta hakkama 15. märtsil. Töölisi mindi värbama Saaremaale ning neid loodeti kokku leida 300. Heale kaevurile lubati tükitöö eest palka keskmiselt 400 marka päevas, lisaks koht tööliselamus ning tasuta küte, valgustus, arstiabi ning tööriistad. Nendele, kes karjääris vähemalt 3 kuud töötasid lubati kinni maksta kohalesõidukulud, neile kes töötasid 6 kuud ka tagasisõidukulud.[16] Tööliste arv kerkis 1926. aasta suve jooksul pea seitsmesajani. Keskmine palk kaevuril oli tükitööna 300 marka päevas; päevatööliste palgaks oli meestel 20 marka, naistel 15 marka tunnis. Töölistelt nõuti ka lepingu järgi 3 ületundi päevas, ehk tööpäev oli 11 tundi, kuid ületundide eest lisatasu ei makstud. Aasta lõpuks valmis ka karjääri põlevkivilao hoone, mis läks maksma 18 miljonit.[17]

 
Katendi käsitsi eemaldamine Küttejõu karjääris

1927. aasta alguses otsustas Tallinna linn, kes oli 1920. aastal ostnud 60 AS Kütte-Jõud aktsiat 60 000 marga eest, müüa kogu oma osaluse, kuna ettevõte oli eelneval aastal 18 miljonit kahjumit teeninud.[18] Samal aastal tellis ettevõte katendi eemaldamiseks firmalt Menck & Hambrock auruekskavaator, mis järgneval aastal ka monteeriti.[1] Ekskavaator tõstis korraga 3-4 kuupmeetrit pinnast ning see suutis asendada kuni 180 käsitsi töötavat kaevurit vaid 9 operaatori abiga.[19] Uus võimas masin aitas oluliselt tõsta kaevandamise efektiivsust ning seega ka tootlikust, ent seetõttu kaotas töö ka 100 kaevurit.[20] 1927. aastal tõusis Küttejõu karjäär kõige tootlikumaks eraettevõttele kuuluvaks põlevkivikarjääriks Eestis, kaevandades aasta jooksul 87 500 tonni.[21]

1929. aasta veebruaris töö karjääris seiskus, kuna ägeda külma tõttu polnud töö võimalik isegi lõhkeainet kasutades. Probleeme esines ka teistes Eesti põlevkivikarjäärides, kuid allmaatööd jätkusid endiselt. Kaevandamine jätkus pakase möödudes taas.[22] Samuti oli puudust töölistest, mistõttu seati kuulutused üles ajalehtedes üle terve riigi, kusjuures tasuks lubati kuni 350 senti päevas[23] (1928. aastal oli läbi viidud rahareform, millega võeti käibele senise marga asemel kroon, kursiga 1 kroon = 100 marka).[24]

  •  
    Küttejõu karjääri purustitorn
  •  
    Küttejõu karjääri jõujaam
  •  
    Jõujaama sisemus
  •  
    Karjääri põlevkivilao ehitus
  •  
    Põlevkiviladu valminuna
  •  
    Auruekskavaator ja puistangumoodustaja Küttejõu karjääris

1930. aastad muuda

1933. aastal taotles AS Küttejõud riigilt luba põlevkivi allmaakaevandamiseks, mille nad ka said. Samal aastal algasid ka ettevalmistustööd allmaakaevandamiseks: puhastati juurdepääsutee ja kõrgepingeliini trass, ehitati valmis raudtee ning rajati alajaamad ning kõrgepingeliinid. Suvel alustati kaevanduse avamist kaldšahtiga.[1]

Kaevanduse tarbeks ehitati 1934. aastal lõhkematerjalide ladu. Maa alla rajati kolnurkne šahtiõu ning läbindati paarsada meetrit peaveostrekki. Põlevkivi väljamisel kasutati paarisstrekkidega kombineeritud kaevandamisviisi.[1]

1935. aastal saadi Majandusministeeriumilt luba alandatud tollimaksuga lõhkeainete sisseveoks Nõukogude Liidust.[1]

1935. ja 1936. aastatel toimus nii Küttejõu kui ka Kiviõli kaevanduses palgavõitlus, mida juhtis Kaevandustööliste Ühingu sekretär E. Plakk, ent loodetud palgatõusu ei saavutatud.[1]

Okupatsiooniaastad muuda

Nõukogude Liidu okupatsiooniga kaasnenud natsionaliseerimislaines riigistati ka AS Kütte-Jõud, ilma omanikele kompenstatsiooni maksmata. Esimeseks komissariks sai ekskavaatorijuht Johannes Kriis, alates 1941. aasta 1. jaanuarist oli direktoriks I. Kongi. Probleeme tekkis varuosade ja materjalide tarnega, samuti langesid mõned kaevanduse töötajad repressioonide ohvriks, ent tootlus jäi enam-vähem samaks, mis ta oli olnud enne okupatsiooni.[1]

1941. alanud Saksa okupatsiooni järgselt läks Küttejõu karjäär Saksa riigi valdusesse, kes andis selle ühes teiste Eesti põlevkivikaevanduste ning -õlitööstustega üle selleks otstarbeks loodud firmale Baltische Ölgesellschaft. Küttejõu kaevandus sai selle firma valduses nimeks Baltische Öl Werk II ning kaevanduse juhatajaks sai Emil Kuhi.[1]

Kuigi kaevandus ise oli heas seisus, oli puudust seadmetest, samuti oli Nõukogude Liidu mobilisatsioon ning küüditamised vähendanud tööliste arvu, mistõttu võeti saksa okupatsiooni ajal kaevanduses kasutusele sõjavangid.[1]

Saksa vägede taganedes 1944. aastal hävitati suurem osa kaevanduse tehnikast, sealhulgas ekskavaatorid, vedurid, sorteerimis- ning laadismisseadmed ja ka materjalilao. Hävitati ka pumbajaam, mille tagajärjel kaevandus uppus.[1]

Vene okupatsiooni jätkudes hakati kaevandust taastama: toodi kohale uus tehnika, parandati hooned ja seadmed. 1946. Aastal ületas toodang juba sõjaeelse taseme ning aasta hiljem saavutas kaevandus oma ajaloo suurima aastatootluse: 317 400 tonni. 1947. aastaga lõppes ka töö karjääris ning jätkus vaid maa all.[1]

Sõjajärgsetel aastatel kasvas oluliselt Kiviõli põlevkiviõlitehase toormaterjali nõudlus, mistõttu hakati Küttejõu kaevandusest raudteed mööda põlevkivi Kiviõli kaevanduseni vedama, et see siis šurfi kaudu vagonettidesse laadida. See viis aga mõtteni kaks kaevandust ühendada, ning selle tarbeks rajati kaht kaevandust ühendav strekk. 1. oktoobril 1951 sai Küttejõu kaevandusest Kiviõli kaevanduse jaoskond.[1]

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Varb, N., & Tambet, Ü. (koost). (2007). 90 aastat põlevkivi kaevandamist Eestis : tehnoloogia ja inimesed ( K. Suuroja, Ed.; pp. 1–761).
  2. ↑ Mait Sepp, Margus Pensa, Mis saab maast pärast kaevandust: Küttejõu karjääri lugu, Eesti Loodus, 2007/9
  3. ↑ Maa-amet, Maa-ameti kaardirakendus, 2023
  4. ↑ Eesti Stratigraafia Komisjon, Kiviõli kihistik, vaadatud 09.01.2024
  5. ↑ Tartu Ülikool, Küttejõu karjäär, Eesti stratotüüpsed paljandid, 11.01.2018
  6. ↑ Õlikiwi ja turba kontsessioonide tingimused Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 260, lk 3, 27 november 1919.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Õlikiwi kontsessioonidest Waba Maa, nr. 251, lk 5, 3 november 1920.
  8. ↑ Põlewa kivi kontsessioonide andmisest Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 126, lk 5, 9 juuni 1920.
  9. ↑ Põlewkiwi tööstusesPäewaleht, nr. 196, lk 2, 2 september 1920.
  10. ↑ Kontsessioonileping õlikiwimaa peale Waba Maa, nr. 187, lk 3, 20 juuli 1921.
  11. ↑ Põlewkiwi kontsessioonide andmisest Kaja, nr. 160, lk 1, 17 august 1920.
  12. ↑ Wene kaewandused tahetakse käima panna Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 184, lk 3, 13 august 1921.
  13. ↑ Teine kontsessioon õlikiwi kohta alla kirjutatud Postimees (1886-1944), nr. 181, lk 2, 13 august 1921.
  14. ↑ Riigiwanema õnnestanud ringreis. Postimees (1886-1944), nr. 223, lk 1, 20 august 1925.
  15. ↑ Uue raudteejaama „Kütte-jõud" pidulik awamine. Päewaleht, nr. 326, lk 5, 1 detsember 1925.
  16. ↑ A.s. "Küttejõud" põlewkiwi kaewandus wajab 300 saarlast töölist. Meie Maa (1919-1944), nr 17, lk 1, 11 veebruar 1926.
  17. ↑ Töö- ja elatamisoludest a.-s. "Küttejõu" põlewkiwikaewanduses. Päewaleht, nr. 226, lk 4, 22 august 1926.
  18. ↑ Linnawolikogu 16. märtsi koosoleku otsused. Waba Maa, nr. 65, lk 8, 18 märts 1927.
  19. ↑ Ringsõit kodumaa tööstustes Narva Postimees,, nr. 166, lk 1 24 juuli 1928.
  20. ↑ "Metsaline" Küttejõu põlewkiwi kaewanduses Virumaa Teataja (1925-1940), nr. 89, lk 2, 13 november 1928.
  21. ↑ Põlewkiwikaewandused Eestis Rahva Sõna, nr 273, lk 2, 27 november 1928.
  22. ↑ Külm takistab kaewandustöid Postimees (1886-1944), nr. 57, lk 2, 27 veebruar 1929.
  23. ↑ Kuulutused, veerg 2 Postimees (1886-1944), nr. 59, lk 7, 1 märts 1929.
  24. ↑ Eesti raha ajalugu, Eesti pank, kasutatud 23 jaanuar 2024.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Küttejõu_karjäär&oldid=6566429"