Kõrvukräts
Kõrvukräts (varem ka kõrvukas räts) (Asio otus) on kaklaste sugukonda rätsu perekonda kuuluv lind.
| Kõrvukräts | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kakulised Strigiformes |
| Sugukond |
Kaklased Strigidae |
| Perekond |
Räts Asio |
| Liik |
Kõrvukräts |
| Binaarne nimetus | |
|
Asio otus | |
 | |
Kõrvukrätsu keha üldpikkus on 35–39 cm, tiibade siruulatus 86–100 cm. Tiiva pikkus on 27,5–32 cm, kaal 240–330 g. Emaslind on isasest pisut suurem.[1]
Sulestikult on isas- ja emaslind sarnased. Nende ülapool on ookrikarva tumepruunide triipude ja peente põiktähnidega. Õlgadel ja tiibade kattesulgedel on valgeid laike. Hoosuled on kollakad hallikate tippude ja pruuni põikmustriga, tüürsuled roostekarva taustal olevate tumepruunide vöötide ja peente tähnidega. Keha alapool on ruuge, ookrivärvi või valkjas, sellel on laiad pikivöödid ja kitsad tumepruunid vöödid. Tal on sihvakas keha, suhteliselt nõrk nokk ja nõrgad jalad, pikad tiivad ja pikk saba ning eriti pikad sulgkõrvad. Varbad on kuni küünisteni sulis. Nokk ja küünised on mustad, vikerkest kollane või oranž.[1]
Levik
muudaKõrvukrätsu levila asub Euraasias okasmetsade vööndist kuni vahemerelise vööndini, Põhja-Aafrika metsaaladel, Kanaari saartel ning Põhja-Ameerika metsa- ja preeriavööndis. Leviala põhjapiir ulatub kõrgetüvelise metsa piirini, sealhulgas Kesk-Skandinaaviasse. Idas ulatub levila Ohhoota mere, Primorje ja Hokkaidoni, lõunas Iraagi, Kesk-Aasia ja Himaalajani.[1]
Eestis on kõrvukräts üsna ühtlaselt levinud, ent väikesearvuline haudelind. Enamasti on vanalinnud paiksed, noored rändavad talveks lõuna poole.[1] Kõrvukrätsu pesitsusaegset arvukust hinnatakse 500–4000 paarile, talvist arvukust 100–400 isendile[2].
Elupaigana eelistab okas- ja segametsi, väiksemaid metsatukkasid põldude vahel, suuremaid okaspuudega parke. Tegutseb öösel, harvem videvikus. Põhiliselt paigalind, osa isendeid liigub sügisel lõuna suunas.
Pesitsemine
muuda
Kõrvukräts pesitseb puu otsas varese, haraka, kaelustuvi või orava mahajäetud pesas, harvem puuõõnes, üksnes erandjuhtudel maapinnal[1]. Pesas on 4–5, headel hiireaastatel 7–9 muna[1] ja kurn on täis aprillis. Haudeaeg kestab 25–30 päeva. Pojad kooruvad mai keskpaigas. Kuuvanuselt pojad lennuvõimestuvad ja lahkuvad pesast[1]. Suured vanusevahed pesakonnas soodustavad kannibalismi.
Näriliste mass-sigimise aastail on täheldatud, et kõrvukräts pesitseb sügisel teist korda.[1]
Toitumine
muudaKõrvukräts toitub hiirtest, oravatest, karihiirtest, rästastest ja üldse väikestest värvulistest, nahkhiirtest ja suurtest sitikatest. Põhiosa tema toidust moodustavad siiski närilised, lindudel on tema toidus teisejärguline tähtsus, aga muud selgroogsed, näiteks konnad, sisalikud ja putukad esinevad toidus vaid juhuslikult.[1]
Vaenlasteks on kõrvukrätsule suured kakulised, pistrikulised ja nugis. Hiirevaestel lumerohketel talvedel hukkub neid teinekord päris hulgaliselt, mis veenvalt näitab nende paigalist eluviisi.[3]
Kõrvukräts on koos kõigi teiste kakulistega olnud Eestis looduskaitse all.[4]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Loomade elu", 6. kd., lk. 291, joon. 217, tahvel 47
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
- ↑ Tiit Randla. "Eesti röövlinnud: Kullilised ja kakulised". Tallinn: "Valgus" 1976, lk. 150–152
- ↑ Eerik Kumari. "Eesti lindude välimääraja". 2. tr. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk. 171
Välislingid
muuda- Kõrvukräts andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Asio otus |