Ava peamenüü
Johan Mey

Johan Mey (ka Johann Mey, Juhan Mei; 19. november 1867 Suuremõisa vald, Pühalepa kihelkond, Läänemaa5. aprill 1927 Tallinn) oli eesti meresõitja, hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant).

Johan Mey põlvnes Hiiumaa meresõitjate perekonnast. Ta tundis varakult huvi laevanduse ja merenduse vastu ning astus 16-aastaselt kaubalaevale teenistusse.Õppis mõne aasta Tallinna kreiskoolis, hiljem Paldiski ja Liibavi merekoolides ja omandas kaugesõidu tüürimehe kutse.[1]

Juba nooremas eas võttis osa sõnalise vanavara kogumisest (kirjutas üles rahvalaule). Palju tema kirjutisi võib leida Jakob Hurda kogust.

1892. aastal sai Mey kaptenikoha Liibavi sõjasadama ehituslaevadele, pärast mida hakkasid teda huvitama sadamaehitus ja süvendustööd. 1897 sooritas ohvitseri eksami Peterburi mereväe kadetikorpuse juures. Lipnikuna arvati ta siis reservväkke. Vene–Jaapani sõja puhkemisel kutsuti Mey tegevteenistusse ja määrati vahiohvitseriks aurikule Tšaika ja ühtlasi Liibavi sõjasadama süvendustööde juhatajaks. 1906 juhatas Soela väina hüdrograafilisi ja süvendustöid. 1908. aastast 1917. aasta sügiseni juhatas samu töid Tallinna uues sõjasadamas (Miinisadamas). Samal ajal töötas ka Soome skäärides ja töö tulemuseks olid uued faarvaatrid Barösundis, Barösund-Ekenäsis, mitu süvendatud laevateed Porkkala juures.[1]

1914. aastal komandeeriti Mey Saksamaale, Hollandisse ja Inglismaale moodsa sadamaehitusega tutvuma. 1916. aastal võttis Mey osa Muhu väina suure strateegilise merekanali (Kumari kanali) süvendustöödest. Ta oli paremaid eriteadlasi Venemaal. Teda autasustati Püha Stanislavi II ja III järgu ordeni, Püha Anna III järgu ordeni ja suure kuldmedaliga.[1]

1917 evakueeriti Mey Peterburi. Sealt tuli 1920 optandina Eestisse tagasi.[1] Pärast Eestisse naasmist töötas Merejõudude Juhataja Staabis vanema käsundusohvitserina, mõni kuu hiljem miinitraalerite divisjoni ülemana. Seal oli ta divisjoni likvideerimiseni. 15. märtsil 1921 määrati Johan Mey Kindralstaabi IV osakonda (Topo-Hüdrograafia osakonda) kartograafiks. Pärast seda, 1921–1926 teostas Mey peamiselt Eesti sadamate mõõtmisi, aga koostas ja redigeeris ka Topo-Hüdrograafia osakonna publikatsioone.

Mey on kirjutanud ajakirjanduses palju artikleid merendusest ja laevandusest. Neid artikleid tõlgiti ka välisriikide ajakirjadesse.

1925 hakkas Mey koostama meresõidu käsiraamatut "Eesti loots", mis sai valmis 1927. aasta kevadeks. See oli esimene sarnane eestikeelne raamat.

Mey suri südamehaiguse tagajärjel mõni päev pärast "Eesti lootsi" trükkiandmist Tallinna Sõjaväe haigemajas.

Juhan Meil ja Marie Oengol oli neli tütart, kellest kolmest said kunstnikud (Natalie, Kristine ja Lydia).[2] (Neljas tütar Helene Mey suri noorelt.) Poeg Peeter Mey (Mei) oli sõjaväelane.[3]

Sisukord

TeosedRedigeeri

  • Eesti merikaartide kokkuseadmise ja väljatöötamise kord (koos P. Oengo, G. Juksi ja teistega), Tallinn 1924
  • Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eestis ja mis sel alal Eesti Iseseisvuse ajal tehtud. – Topo-hüdrograafia aastaraamat, Tallinn 1924
  • Inglise-eesti meresõnastik : merekaartide ja lootsiraamatute juure : Topo-hüdrograafia aastaraamatu lisa 1924, Tallinn 1925
  • Eesti rannik ja meri. Eesti loodus, Tallinn 1925
  • Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve ranniku ja vete topograafiline kirjeldus, Tallinn 1926
  • Eesti loots : meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat : hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kuik, Manivald, Kolonelleitnant Johann Meyd meenutades. - Õhtuleht, 31.03.1992.
  2. "Kristine Mei skulptuuri "Laps koeraga" oksjon".
  3. Karl Kello. "Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant". Õpetajate Leht, 26. oktoober 2007.

KirjandusRedigeeri

  • Kolonel-leitnant Johann Mey. Eesti loots : meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat : hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927, lk III–IV (allikas)

VälislingidRedigeeri

  • Johan Mey Eesti biograafilises andmebaasis ISIK