Johan Mey
Johan Mey (ka Johann Mey, Juhan Mei; 19. november 1867 Suuremõisa vald, Pühalepa kihelkond, Läänemaa – 5. aprill 1927 Tallinn) oli eesti meresõitja, hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant).
.jpg)
Johan Mey põlvnes Hiiumaa meresõitjate suguvõsast. Ta tundis varakult huvi laevanduse ja merenduse vastu ning astus 16-aastaselt kaubalaevale teenistusse. Õppis mõne aasta Tallinna kreiskoolis, hiljem Paldiski ja Liibavi merekoolides ja omandas kaugesõidu tüürimehe kutse.[1]
Juba noorpõlves võttis ta osa sõnalise vanavara kogumisest (kirjutas üles rahvalaule). Palju tema kirjutisi võib leida Jakob Hurda kogust.
1892. aastal sai Mey kaptenikoha Liibavi sõjasadama ehituslaevadele, seejärel hakkasid teda huvitama sadamaehitus ja süvendustööd. 1897. aastal sooritas ohvitseri eksami Peterburi mereväe kadetikorpuse juures. Lipnikuna arvati ta siis reservväkke.
Vene-Jaapani sõja puhkemisel kutsuti Mey tegevteenistusse, määrati vahiohvitseriks aurikule Tšaika ja ühtlasi Liibavi sõjasadama süvendustööde juhatajaks. 1906. aastal juhatas Mey Soela väina hüdrograafilisi ja süvendustöid. 1908. aastast 1917. aasta sügiseni juhatas ta samu töid Tallinna uues sõjasadamas (Miinisadamas). Samal perioodil töötas ka Soome skäärides; töö tulemuseks olid uued faarvaatrid Barösundis, Barösund-Ekenäsis ja mitu süvendatud laevateed Porkkala juures.[1]
1914. aastal komandeeriti Mey Saksamaale, Hollandisse ja Inglismaale moodsa sadamaehitusega tutvuma. 1916. aastal võttis Mey osa Muhu väina suure strateegilise merekanali (Kumari kanali) süvendamisest. Ta oli paremaid eriteadlasi Venemaal. Teda autasustati Püha Stanislavi II ja III järgu ordeni, Püha Anna III järgu ordeni ja suure kuldmedaliga.[1]
1917. aastal evakueeriti Mey Peterburi. Sealt naasis ta 1920. aastal optandina Eestisse.[1] Eestis töötas Mey Merejõudude Juhataja Staabis vanema käsundusohvitserina, mõni kuu hiljem miinitraalerite divisjoni ülemana. Seal oli ta divisjoni likvideerimiseni. 15. märtsil 1921 määrati Johan Mey Kindralstaabi IV osakonda (topo-hüdrograafia osakonda) kartograafiks. Aastatel 1921–1926 teostas Mey peamiselt Eesti sadamate mõõtmisi, aga koostas ja toimetas ka topo-hüdrograafia osakonna publikatsioone.
Meylt ilmus ajakirjanduses palju artikleid merendusest ja laevandusest; neid artikleid tõlgiti ka välisriikide ajakirjadesse.
1925. aastal hakkas Mey koostama meresõidu käsiraamatut "Eesti loots", mis sai valmis 1927. aasta kevadeks. See oli esimene eestikeelne selle valdkonna raamat.
Mey suri südamehaiguse tagajärjel mõni päev pärast "Eesti lootsi" trükkiandmist Tallinna Sõjaväe haigemajas.
Johan Meyl ja Hiiumaalt pärit kapteni Mihkel Oengo tütrel Marie Oengol oli neli tütart, kellest kolmest said kunstnikud (Natalie, Kristine ja Lydia).[2] (Neljas tütar Helene Mey suri noorelt.) Poeg Peeter Mey (Mei) oli sõjaväelane.[3]
Teosed
muuda- Eesti merikaartide kokkuseadmise ja väljatöötamise kord (koos P. Oengo, G. Juksi ja teistega), Tallinn 1924
- Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eestis ja mis sel alal Eesti Iseseisvuse ajal tehtud. – Topo-hüdrograafia aastaraamat, Tallinn 1924
- Inglise-eesti meresõnastik : merekaartide ja lootsiraamatute juure : Topo-hüdrograafia aastaraamatu lisa 1924, Tallinn 1925
- Eesti rannik ja meri. Eesti loodus, Tallinn 1925
- Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve ranniku ja vete topograafiline kirjeldus, Tallinn 1926
- Eesti loots : meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat : hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kuik, Manivald, Kolonelleitnant Johann Meyd meenutades. - Õhtuleht, 31.03.1992.
- ↑ "Kristine Mei skulptuuri "Laps koeraga" oksjon".[alaline kõdulink]
- ↑ Karl Kello (26. oktoober 2007). "Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant". Õpetajate Leht.
Kirjandus
muuda- Kolonel-leitnant Johann Mey. Eesti loots : meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat : hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927, lk III–IV (allikas)
Välislingid
muuda- Johan Mey Eesti biograafilises andmebaasis ISIK