Jaan Saul

Jaan Saul (25. detsember 1936 – 3. juuli 1966) oli eesti näitleja ja lavastaja.

Jaan Saul aastal 1966 Moskvas

See artikkel räägib näitlejast; poliitiku kohta vaata artiklit Jaan Saul (Valgamaa); politseiohvitseri kohta vaata artiklit Jaan Saul (politseinik)

---

Elukäik

Lapsepõlv

Jaan Saul sündis 25. detsembril 1936 teise lapsena Linda ja Voldemar Sauli peres. Linda Saul oli Tallinna Töölisteatri dirigent, hilisem Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri muusikajuht. Voldemar Saul oli Eesti Raadio Sümfooniaorkestri viiulimängija. Väiksena oli Jaan tihti emaga teatris kaasas. Lapsepõlve mängukaaslasteks olid näitejuht Leo Kalmeti pojad Hanno ja Toomas Kalmet, tulevased kunstnikud Henno ja Jüri Arrak ning tulevane raadiomees Andres Vihalem. Teise maailmasõja ajal elas Jaan Saul vanematega sõjapaos Koloveres. Jaan lõi kaasa pioneerilaagrites ja spordis ning ilmutas juba varakult huvi humanitaaralade vastu. 1951. aasta sügisel põetud sarlakite tüsistused põhjustasid südamereuma.

Keskkool

18-aastaselt, õppides Tallinna II Keskkooli X klassis, hakkas Jaan Saul süstemaatiliselt päevikut pidama. Päevikutes jättis endast väga vastuolulise mulje: olles koolis ja ka väljaspool kooli väga tegus, kirjutas oma päevikutes tihti üksindusest ja kurvameelsusest. Päevikutega paralleelselt on säilinud usalduslikke kirjavahetusi lähemate sõpradega ja armastatuga. Jaan Saulil oli tõesti palju huvialasid: kooli huviringid, matemaatika, füüsika, muusika, raamatud, teatrikülastamine, male, sport. 1954. aastal sai Jaan Saul tunnistuse, et läbis seitsme aasta jooksul muusikakooli klaveriklassi. Samas andsid tunda ka südamehaigusest tulenevad terviseprobleemid. Jaan Sauli põhimõttekindlust ja elu väärtustamist võis jälgida juba tema keskkooliaastatel, mil ta tegi otsuseid terveks eluks, näiteks karskuse väärtustamine ja endakirjutatud "kümne käsu" seadmine. Jaan Saul lõpetas keskkooli 26. juunil 1956.

Ülikool

1956. aasta sügisest õppis Jaan Saul Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonna füüsika eriharus. Seal õppimise ajal osales TRÜ meeskoori ja ka draamaringi töös. Kui 1957. aastal avati Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder (1.lend), otsustas Jaan Saul enda andes kaheldes sinna mitte katsetada, põhjendades oma päevikus 25. juunil 1957:

„

Parem olla keskpärane füüsikaõpetaja kui keskpärane näitleja, ning kas ma tõepoolest olen andekas ja tulevikuga näitleja – selles kahtlen kõvasti.

“

Saul, Jaan "Jaan Saul: monograafia", Tallinn: Eesti Raamat, 1972. lk 80

Kindlasti mängis selles otsuses rolli ka Tartus õppiv armastatu Malle. Kuid juba 1957. aasta detsembris saatis Jaan Saul kirja sisseastumissoovidega Voldemar Pansole. 1958. aasta veebruaris astuski ta eksamikomisjoni ette, et pääseda lavakunstikateedri II kursusele. Samal ajal oli TRÜ draamaringis töös Archibald Cronini "Jupiter naerab", mis esietendus 29. aprillil 1958. Jaan Sauli dr. Venner pälvis suurt tunnustust.1958. aasta augustis sooritas Jaan Saul ka nõuetekohased sisseastumiseksamid ning võeti Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri I lendu vastu tingimusel, et sooritab esimese semestri jooksul I kursuse eksamid. Kateedris olid õppejõududeks Voldemar Panso, Vello Rummo, Ilmar Tammur, Helmi Tohvelman, Leo Kalmet.

1959. aasta suvel hakati tegema filmi "Vihmas ja päikeses", mille režissöör oli Herbert Rappaport, stsenarist Egon Rannet ja peaosas Jaan Saul. 1960. aastal linastunud film ei täitnud küll kriitikute ootusi, kuid oli Jaan Saulile tarvilik kogemus edasiste õpingute jaoks.

Teatrikooli viimasel kursusel kohtus Jaan Saul Aime Piirsaluga, kellega ta 28. juulil 1962 abiellus.

I lennu diplomilavastustes sai Jaan Saul ennast väga mitmekülgselt näidata: ta oli Andrus Kaksteist Voldemar Panso "Muhulastes" ("Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol" Juhan Smuul), kuritegeliku jõugu ninamees Glotov Voldemar Panso "Kahes värvis" ( Aleksandr Zak, Igor Kuznetsov), Don Juan Ilmar Tammuri "Nähtamatus daamis" (Pedro Calderón de la Barca) ja muistne eesti väepealik Lembitu Leo Kalmeti "Lembitus" (Juhan Sütiste). Jaan Saul sai diplomitööde osatäitmise eest vägagi positiivset tagasisidet nii kriitikutelt kui ka õppejõududelt.

Pärast lavakunsti kateedri lõpetamist suundus Jaan Saul tööle Vanemuise teatrisse.

Vanemuine

26. augustil 1961 võeti Jaan Saul ja Kulno Süvalep ametlikult Vanemuise teatrisse tööle. Esialgu majutati mõlemad mehed teatri vastas asuvasse puumajja. Väljavalitu Aime Piirsalu jäi Tallinnasse ja suhtlus toimus kirja teel. Jaan Sauli esimene roll Vanemuises oli peaosa A. Šteini dramaatilises jutustuses "Ookean". Kuigi Jaan Sauli jaoks palju raskusi valmistanud komandör Platonovi roll sai kriitikutelt ja rahvalt tunnustust, algas pärast lavastuse esietendust (21. oktoober 1961) ajakirjanduses mõttevahetus pigem Platonovi tegelaskuju, mitte Sauli osatäitmise kohta.

Vaevalt langes eesriie "Ookeani" esietendusel, kui algasid proovid K. Simonovi draamaga "Ta oli neljas". Sellele järgnes otsekohe R. Rollandi revolutsioonidraama "14. juuli", 1962. aasta kevadel jõudis publiku ette M. Birjukovi komöödia "Tüliõun".

1962. aasta lõpul algasid Sophoklese "Kuningas Oidipuse" proovid, lavastaja Voldemar Panso. Oidipusest sai Jaan Sauli üks suuremaid rolle, lavastusest tehti ka raadioteatri versioon. Jaan Sauli viimaseks osatäitmiseks Vanemuises jäi Ivan Sõssojev lavastuses "Esimene ratsavägi", mis küll lavastusena polnud edukas, kuid Jaan Sauli osatäitmine pälvis jälle tunnustust.

1963. aastal valiti Jaan Saul rahvasaadikuks Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogusse, kus tema ülesandeks oli tegeleda teatri- ja kinotöö probleemidega. Vanemuises kerkinud probleeme arutati 1964. aasta jaanipäeval peetud kogu kollektiivi koosolekul, kus Jaan Saul koos teiste näitlejatega avaldasid pahameelt peanäitejuhi Kaarel Irdi lavastamismeetodite kohta. Jaan Saul lahkus Vanemuisest 1964. aastal ja läks Moskvasse kõrgematele stsenaristide ja režissööride kursustele.

Moskva

1964.–1965. aastal õppis Jaan Saul Moskvas filmirežiid. Sealsed õpingud pakkusid talle uusi teadmisi lavastamise ja filmi alal, aga ka võitlusi õppejõududega diplomifilmi stsenaariumi valiku pärast. 1964. aastal sündis Saulide peres poeg Juhan, abikaasad suhtlesid enamasti vaid kirja teel.

1965. aasta kevadel töötas Jaan Saul koos Rein Olmaruga Moskvas Armee Keskteatris Voldemar Panso assistendina lavastuse "Kihnu Jõnn" juures. Panso äraolekul anti neile ka võimalus ise 10 proovi läbi viia. Kõhklus filmi ja teatri vahel valdas Jaan Sauli meeli kuni 1965. aastani, mil asutati Eesti NSV Riiklik Noorsooteater.

Noorsooteater

Voldemar Panso asutatud Noorsooteatrisse jõudes sai Jaan Saul juba esimestel kuudel ülesande asendada reisil viibivat peanäitejuhti. Teater läks oma maja puudumise tõttu ringreisile, kus esitati luulekava. Pärast ringreisi asusid Jaan Saul ja Rein Olmaru üles soojendama lavakunstikateedri II lennu diplomilavastusi ning tõid oma lavastusena välja A. Andrejevi "Otsustage meie üle, inimesed". Olude sunnil siirdus Rein Olmaru Moskvasse, mistõttu Jaan Saul pidi ise osatäitjana üles astuma. Lavastusele andis lõpliku lihvi reisilt tagasi jõudnud Voldemar Panso. Tööd oli Saulil ka muude lavastuste ja filmidega, kuid ringreisil olles haigestus Jaan Saul grippi ning südamereuma viis ta jaanuaris 1966 taas haiglasse. Märtsis haiglast vabanenuna asus ta kohe lavastama Jevgeni Švartsi "Lumekuningannat". Enne esietendust sündis Saulidel tütar Anneli. 10. mail esietendunud "Lumekuningannaga" polnud Saul päriselt rahul ning plaanis järgmiseks teatrihooajaks muutusi, samal ajal olid tal Noorsooteatris käimas ka "Hamleti" proovid. 17. mail 1966 andis ta lavastuses "Otsustage meie üle, inimesed" oma viimase etenduse.

Mai lõpus käis ta Tšehhoslovakkias, kuid ka see reis kulges haiguse tähe all.

Jaan Saul suri 3. juulil 1966 gripi ja südamehaiguse tagajärjel, olles alles 29-aastane. Matusetalitus toimus Noorsooteatris 6. juulil.

Jaan Sauli rollid

Lavakunstikateedri ajal

• Võllamäe Päärn – E. Vilde "Mahtra sõda", lav. Ilmar Tammur, 1958
• Andrus Kaksteist – J. Smuul "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", lav. Voldemar Panso, 1960
• Glotov – A. Zak, I. Kuznetsov "Kaks värvi", lav. Voldemar Panso, 1961
• Don Juan – P. Calderón "Nähtamatu daam", lav. Ilmar Tammur, 1961
• Lembitu – J. Sütiste "Lembitu", lav. Leo Kalmet, 1961

Vanemuine

• Platonov – A. Štein "Ookean", lav. Epp Kaidu, 1961
• Teine Piloot – K. Simonov "Ta oli neljas", lav. Kulno Süvalep, 1962
• Hoche – R. Rolland "14.juuli", lav. Epp Kaidu, 1962
• Hordij Tjavkalo, farmijuhataja – M. Birjukov "Tüliõun", lav. Kulno Süvalep, 1962
• Kaspars – P. Petersons "Olen 30-aastane", lav. Epp Kaidu, 1962/1963
• Anatoli Lednjov – A. Arbuzov "Kusagil meid oodatakse"
• Kuningas Oidipus – Sophokles "Kuningas Oidipus", lav. Voldemar Panso, 1963
• Jerry Ryan – W. Gibson "Kahekesi kiigel", lav. Epp Kaidu, 1963
• I van Sõssojev – V. Višnevski "Esimene ratsavägi", lav. Epp Kaidu, 1963

Noorsooteater

• Pjotr Gordijenko – A. Andrejev "Otsustage meie üle, inimesed", lav. Voldemar Panso, 1965

Filmid

• Jaak Riit – E. Rannet "Vihmas ja päikeses", rež. H. Rappoport, 1960
• L. Kassil, M. Poljanovski "Noorema poja tänav"
• episoodiline roll – E. Rannet "Laulu sõber", rež. I. Fogelman, 1961
• Põrgupõhja Kusta – A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan", rež. G. Kromanov, 1964

Lavastajatööd

• A. Andrejev "Otsustage meie üle, inimesed" Noorsooteatris, 1965 – koos Rein Olmaruga, lõpuperioodil lavastas Voldemar Panso
• J. Švarts "Lumekuninganna" Noorsooteatris, 1966

Kirjandus

Jaan Saulilt on säilinud üksikasjalikud päevikud ning kirjavahetus kodustega, sõpradega, kursuse- ja klassikaaslastega, oma põhiautoriteedi Voldemar Pansoga ja abikaasa Aimega, millest osa asuvad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, osa on erakätes. 1972. aastal on ilmunud Leenu Siimiskeri põhjalik raamat Jaan Saulist, milles pole raamatu ilmumisajast sõltuvalt kõiki Sauli isiksuse tahke avalikustatud.

Isiklikku

Jaan Sauli ema Linda Saul oli Tallinna Töölisteatri dirigent, hilisem Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri muusikajuht, isa Voldemar Saul oli Eesti Raadio Sümfooniaorkestri viiulimängija. Tema vend oli dirigent Peeter Saul.

Abielust Aime Piirsaluga on neil kaks last: arst Anneli Elme ja filmiprodutsent Juhan Saul Gross.