Vikipeedia

Sarlakid

Sarlakid (ladina keeles scarlatina) on nakkav lööbeline laste- (4–8-aastaste) ja ka noorukiea (kuni 15-aastaste) infektsioonhaigus, üks streptokokkinfektsioonide vorme. Sarlakilööbe tekitaja on streptokokk Streptococcus pyogenes.[1]

Sarlakid
Scarlatina
Scarlet fever 1.1.JPG
Sarlakite lööve näol- punetavad põsed ja lööbest vaba nina-suu kolmnurk
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9 034
DiseasesDB 29032
MedlinePlus 000974
eMedicine derm/383 emerg/402 emerg/518
MeSH D012541
Sarlakite puhul esinev valge katuga keel 1–2 haiguspäeval
Sarlakihaige lapse lööve – lööbeperioodi lõpul

Sarlakeid esineb imikutel haruharva. 10. eluaastaks ringlevad kuni 80% laste immuunsüsteemis (lümfoid(-immuun)süsteemis) Streptococcus pyogenese pürogeensete eksotoksiinide antikehad.[2]

Nakkus levib õhu kaudu piisknakkusena, nahkkontakti teel ja sarlaki- või streptokokkinfektsioonihaige (tonsilliit, mädapõletikud) kehavedelikega kokkupuutel, aga ka A-grupi streptokokiga saastunud piima kaudu.[viide?]

Nakatumiseks on vajalik lähedane kokkupuude nakkuskandjaga. Sarlakihaige on nakkusohtlik 24 tundi haiguse algusest kuni maksimaalselt 2–3 nädalat.[3] 24 tundi pärast antibiootikumi manustamist loetakse sarlakihaige mittenakkusohtlikuks.

Harvemini põhjustavad sarlakilöövet ka teised β-hemolüütilised bakterid: C- ja G-grupi streptokokid, mis satuvad organismi kas kirurgilise operatsiooni või sünnituse ajal või põletushaava kaudu.[4]

Sarlakid levivad kõige rohkem oktoobrist märtsini.[viide?]

Kliiniline piltRedigeeri

Kliiniline hinnang on lööbega haiguste puhul ebausaldatav, kuid teatud tüüpilist välispilti saab kirjeldada.[viide?]

AsümptomaatilineRedigeeri

Kuni 20% kooliealisi lapsi võivad olla streptokoki Streptococcus pyogenes'e kandjad.[5] Asümptomaatilisust harilikult ei ravita.

TüüpilineRedigeeri

Esmastele nakkusilmingutele võivad nooremate laste puhul eelneda oksendamine, kõhulahtisus või kõhuvalu.[6]

  • I – inkubatsiooniperiood: kestab tavaliselt 3–5 päeva.[3] Streptococcus pyogenes võib viibida terve inimese nahal kuni nädal aega enne lööbe ilmumist;
  • II – lööbeperiood: esimesed sümptomiteks on õhetavad põsed (nina-suu kolmnurk on lööbevaba), mõõdukas kurguvalu, anoreksia ja üldiselt halb enesetunne. Kehatüvele ilmub peeneteraline punetav nahalööve (difuusne erüteem) ning tõuseb kõrge palavik. Teiseks päevakslaieneb lööve näo- ja kõhunahale, nahavoltidesse (lööbe levik võib siintoodust erineda). Lööbeperiood kestab harilikult nädala. Neelupõletik süveneb, ilmneb angiin. Kaelalümfisõlmed võivad suureneda.[viide?]

Sarlakite korral on sarlakihaige keel iseloomuliku välimusega – pärast valge katuga keelt (1.–2. haiguspäeval) muutub keel vaarikpunaseks (nimetatud ka vaarikakeeleks ja vaarmarjakeeleks) ja struktuuriliselt näsaliseks.[viide?]

  • III – paranemisperiood: pärast kõrget palavikku võib paranemisjärgus nahk tugevalt ketendada – nahaketendus võib ilmuda 5–20 päeva pärast sarlakilöövet.[7]

Täielikult paranetakse tavaliselt kahe nädalaga, kuid ravita võivad paranemisperioodi 18. päeval tekkida kõrge palavik, angiin, kõrvapõletik ja neelupõletik ning akuutne glomerulonefriit või reuma.[viide?]

RaskeRedigeeri

Raske sarlakihaigusjuhu korral võib tekkida nekrootilis-fibrinoosne angiin, mis võib levida nii söögitorru, makku kui ka kesk- ja sisekõrva.[8]

Harva esineb ka raske kuluga ehk maliigseid sepsisega sarlakeid, mis võivad põhjustada kurtust (kurdistumist), müokardiiti, meningiiti ja streptokokilist toksilise šoki sündroomi.[viide?]

DiagnoosRedigeeri

Kliinilist hinnangut ei peeta lööbega haiguste puhul tänapäeval usaldusväärseks diagnoosimise viisiks.[viide?]

EristusdiagnoosRedigeeri

Ka stafülokokk Staphylococcus aureus põhjustab lööbehaigust Staphylococcal Scarlet Fever.[9]

Diagnoosimiseks tuleks teha eristusdiagnoos, eraldamaks sarlakeid teistest lööbehaigustest, nagu [10]:

Kliinilise keemia uuringudRedigeeri

Streptococcus pyogenes'e infektsiooni kahtluse korral võetakse kas neelust külvimaterjal või vereanalüüsiks verd ja teostatakse, kas

    • streptolüsiinivastased antikehad
      • antistreptolüsiin-O (S-ASO) – muutub positiivseks 1 nädal kuni 1 kuu pärast infektsiooni algust (tüsistusteta kulu korral saavutab infektsioonieelse väärtuse 6–12 kuu jooksul)[11]
    • kliiniline vereanalüüs
    • PCR jt.

Antibiootikumide tarbimine võib laboratoorsete analüüside tulemusi moonutada.[viide?]

PatogeneesRedigeeri

Streptococcus pyogenes siseneb harilikult ülemiste hingamisteede kaudu. Seejärel rajavad streptokokid ensüümide ja valkude abil tee kurgu ja neelu epiteelirakkudele (F-proteiin) ja hiljem nahale (M-proteiini abil adhesioon keratinotsüütidesse).[viide?]

Pürogeensed eksotoksiinid (SpeA, SpeB, SpeC) toimivad teadlaste arvates superantigeenidena, indutseerivad tsütokiinide (näiteks tuumornekroosifaktor alfa TNFα) vabanemist ja vahendavad palavikku, sarlakilöövet, organpuudulikkust ning šokki (streptokokiline toksilise šoki sündroom). SpeB toimel surevad [viide?]südamelihaserakud.

RaviRedigeeri

 Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Sarlakid paranevad ka ilma antibiootikumideta, kuid tüsistuste vältimiseks soovitavad arstid haigetel neid siiski manustada.[12]

Sarlakite ravis kasutatakse medikamentidest esmajärjekorras penitsilliini:

  • 125 mg suukaudselt (lad per os) < 27 kg; teistele 250 mg.[2]
  • penicillin V potassium 25–50 mg/kg/päevas suukaudselt 10 päeva järjest[13]

Penitsilliiniallergia korral võib arst kirjutada välja erütromütsiini.[viide?]

Palaviku alandamiseks kasutatakse vastavalt arsti soovitustele, kas looduslikke palavikualandajaid või näiteks paratsetamooli (vormid (tabletid, küünlad) annused vastavalt kehakaalule) ja põletikuvastast ibuprofeeni.[viide?]

Sarlakihaigele peaks võimaldama voodirahu ja keelitada teda rohkelt vedelikke (taimetee, kurgutee) tarbima. Väikelastele valmistavad kurguvalu ja neelamise valulikkus ilmselt suurt piina ning seetõttu võiks neile pakkuda tavalisest veidi vedelamat toitu. Võimalik, et haige laps ei ole võimeline kuigi palju toitu alla neelama.[viide?]

Kodused ravivõttedRedigeeri

Mitmes Aafrika riigis on kasutatud sarlakitega seotud kurguhädade leevendamiseks hingatud sisse puju liigi Artemisia afra kuuma auru.[14]

TüsistusedRedigeeri

Sarlakite tüsistused on tänapäeval haruldased ning neid seostatakse bakteri ja/või tema osade (näiteks pürogeensed eksotoksiinid) jõudmisega vereringesse: infektsioossed kõrvapõletikud, streptokokkide põhjustatud kopsupõletik, kurgu empüeem, meningiit, streptokokkkeemia, juveniilne artriit, ikterus, akuutne glomerulonefriit, väga harva sapipõie hüdrops, kopsupõletik ja streptokokilise toksilise šoki sündroom. Sarlakitega seostatakse ka maksapõletikku.[viide?]

EnnetamineRedigeeri

Vältida sarlakihaigetega lähedast kontakti ja mänguasjade jagamist ning võimalusel eraldada laps(ed) teistest lasteaialastest (panna karantiini).[viide?]

HaigestumusRedigeeri

EestisRedigeeri

Eestis registreeriti Terviseameti andmetel 2014. aastal sarlakite haigusjuhte järgmiselt[15][16]:

Kuu Haigusjuhte
jaanuar 42
veebruar 40
märts 41
aprill 52
mai 51
juuni 36
juuli 12
august 9
september 12
oktoober 22
november 19
detsember 25
Kokku 361

Eestis 2015. aastal registreeritud sarlakite haigusjuhud:[17]

Kuu Haigusjuhte
jaanuar 48
veebruar 39
märts 58[18]
aprill 61[19]
mai 66[20]
juuni 35[21]
juuli 19[22]
august 6[23]
september 17[24]
oktoober 12[25]
november 21[26]
detsember 31[27]
Kokku 413

AjaloolistRedigeeri

Haiguse esmakirjelduste kohta kokkulepped puuduvad.

Osaliselt võib eeldada et Vana-Kreeka arst Hippokrates tundis seda haigust, kattuvusi võib leida ka Celsusel, Caelius Aurelianiusel, Aretaeusel ja Aëtius Amidenusel.[viide?]

Herodotus, Avicenna ja Rhazes võisid sarlakeid juba päris täpselt kirjeldada, kuid osade autorite arvates kirjeldasid nad leetreid.[viide?]

John Philip Ingrassias (1510–1580) oli Sitsiilia arst ja anatoom, kes kirjeldas oma raamatus "De Tumoribus praeter Naturam" (1553) leetreid, mida sel ajal tunti rosalia ehk rosania nimetusega.[viide?]

Ballonius võis kirjelda haigust rubiolae'na.

Sydenham kirjeldas haigust 1675. aastal "Observatione Mediae's".[28]

Malfatti võis kirjeldada puerperal scarlatina't 1801. aastal ja James Paget kirjeldas 1863. aastal kirurgilistele operatsioonidele järgnevaid sarlakeid, mis kaasnesid haavadega.[29][30]

19. sajandi teisel poolel loeti sarlakeid (nimetati lihtsalt fever) üle üheaastaste laste levinuimaks surma põhjuseks.[viide?]

50 aastat tagasi arvati, et sarlakid on ülitundlikkusreaktsiooni vastus, kuid see alternatiivteooria ei leidnud laialdast omaksvõttu.[31]

Epideemiate näiteidRedigeeri

SüstemaatikaRedigeeri

Dr Elliotsoni klassifikatsioon (avaldatud 1839)Redigeeri

Erinevad sarlakite liigid klassifitseeris ta nahahaiguste III seltsi Exanthemata, II perekonda Scarlatina. Scarlatina liigid : Scarlatina Simplex, Scarlatina Anginosa, Scarlatina Maligna.[32]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ "Meditsiinisõnastik" 677:2004.
  2. ↑ 2,0 2,1 Frank J. Domino,The 5-minute Clinical Consult 2007, lk 1110- 1111, 2007, ISBN 0 7817 6334 7, Lippincott Williams & Wilkins, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  3. ↑ 3,0 3,1 [1], veebiversioon (vaadatud 22.02.2014)
  4. ↑ Scarlet Fever, Veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  5. ↑ Zartash Zafar Khan, Michael Stuart Bronze,Group A Streptococcal Infections, Veebiversioon (vaadatud 22.02.2014) (inglise keeles)
  6. ↑ Group A Streptococcal Infections Clinical Presentation, Veebiversioon (vaadatud 22.02.2014) (inglise keeles)
  7. ↑ Lööbega kulgevad infektsioonid, lk 8, Veebiversioon (vaadatud 22.02.2014)
  8. ↑ Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 593,2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  9. ↑ Differential Diagnosis in Pediatric Dermatology,Staphylococcal scarlatina/Streptococcal scarlatina., Veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  10. ↑ Skin Rashes: Diseases 1-6, veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  11. ↑ Antistreptolüsiin- O (S-ASO), Veebiversioon (vaadatud 23.02.2014)
  12. ↑ N. Ewen Amieva-Wang, Jamie Shandro, Bernhard Fassl, Aparajita Sohoni,A Practical Guide to Pediatric Emergency Medicine: Caring for Children in the Emergency Department, Cambridge University Press, lk 821, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  13. ↑ Steven G. Rothrock, John A. Brennan,Pediatric Emergency Medicine, lk 881, Saunders Elsevier 2008, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
  14. ↑ David G.Fowler, "Zambian Plants Used as Traditional Fever Cures", 294 lk, lk 47, 2011, veebiversioon (vaadatud 19.04.2015)(inglise keeles)
  15. ↑ Nakkushaigustesse haigestumine, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)
  16. ↑ Nakkushaigustesse haigestumine, veebiversioon (vaadatud 15.12.2014.a.)
  17. ↑ jaanuar 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 17.02.2015)
  18. ↑ märts 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 14.04.2015)
  19. ↑ aprill 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 8.05.2015)
  20. ↑ mai 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 17.06.2015)
  21. ↑ juuni 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 13.07.2015)
  22. ↑ juuli 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (tarve 17.09.2015)
  23. ↑ august 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (tarve 17.09.2015)
  24. ↑ september 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (tarve 12.10.2015)
  25. ↑ oktoober 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (tarve 12.01.2016)
  26. ↑ 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)
  27. ↑ 2015 EESTIS REGISTREERITUD NAKKUSHAIGUSED, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)
  28. ↑ J. D. ROLLESTON, M.A., M.D., M.R.C.P., F.S.A., THE HISTORY OF SCARLET FEVER., veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.) (inglise keeles)
  29. ↑ JAMES PAGET, ESQ., F.R.S., Clinical Lecture on Scarlatina after Operation s, 27. august 1864., British Medical Journal., veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)
  30. ↑ Lawrence J. Severino, MD, Scarlatina After Operations, JAMA. 1983;249(5):589. doi:10.1001/jama.1983.03330290019011., veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)
  31. ↑ D.J.Weatherall, J.G.G.Ledinghma, D.A.Warrell, "Oxford Textbook of Medicine", Volume 1, Oxford University Press, 5.139, 1983, Vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  32. ↑ John Elliotson, "The Principles and Pratice of Medicine;", lk 1052, London, 1839, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.01.2015.a.)(inglise keeles)

VälislingidRedigeeri

Ajaloolist

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Scarlet fever seisuga 22.02.2014.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sarlakid&oldid=6292284"