Ava peamenüü

Antibiootikumid on elusorganismide (bakterite, seente) produtseeritud või tööstuslikult sünteesitud ained, mis surmavad mikroorganisme või pärsivad tugevalt nende kasvu ja mis terapeutilistes annustes ei kahjusta makroorganismi.

Antimikroobsed preparaadid on kas antibiootikumid või sünteetilised keemilised ühendid, mis toimivad mikroobe hävitavalt, kuid selguse mõttes kasutatakse mõlemal juhul üldnimetust antibiootikumid.

ATC-kood – enamik inimestele manustatavaid antibiootikume liigitatakse tasandil J – infektsioonivastased ravimid süsteemseks kasutamiseks;

ATCvet-kood – enamik loomadele manustatavaid antibiootikume liigitatakse tasandil QJ – infektsioonivastased ravimid süsteemseks kasutamiseks.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Kui veel 19. sajandil surid väga paljud inimesed bakteriaalsete haiguste kätte, siis 20. sajandil vähenes selliste haiguste põhjustatud suremus tänu antibiootikumide kasutuselevõtule oluliselt.

Esimese antibakteriaalse ravimina tuli 1910. aastal turule Salvarsaan, mida rakendati süüfilise ravis. Seda sünteesiti esmakordselt Paul Erlichi laboris 1907 ja selle süüfilisevastane toime avastati 1909. Seda võib pidada ka esimeseks antibiootikumiks. 1912 tuldi välja neosalvarsaaniga, mis on vähem toksiline ja paremini veeslahustuv.

Esimese laialdaselt kommertskasutusse jõudnud antibiootikumiks oli aga prontosiil, mille töötasid välja Gerhard Domagki (Nobeli auhind 1939. aastal) juhitud teadlased saksa meditsiiniettevõtte Bayer laborites, mis kuulusid tollel ajal IG Farbeni koosseisu. 1932. aastal leitud sulfaniilamiidiga tuldi avalikult välja alles 1935. Kuna seda ei olnud võimalik patenteerida, aga selle tootmine oli lihtne, siis ei teeninud IG Farben selle müügist eriti tulu, sest selle põhjal asusid kohe ravimeid tootma mitme konkureerivad ettevõtted. Küll oli aga sellega avatud uus antimikroobsete ravimite ajastu.

Varem, 1928. aastal avastas šoti bioloog ja farmakoloog Alexander Fleming esimese loodusliku antibiootikumi – penitsilliini. See ühend ei pälvinud suuremat huvi enne, kui Howard Florey, Ernst Chain ja Norman Heatley 1940. aastate alguses selle tootmiseks sobilikud meetodid välja arendasid. Kui selgus, et penitsilliini saab edukalt rakendada nakkushaiguste raviks, siis tärkas aine vastu taas huvi ka Flemingil. Algselt oli ühendi tootmine siiski kallis ja see leidis kasutust põhiliselt teises maailmasõjas. 1945. aastal anti Flemingile, Chainile ja Floreyle tehtud töö eest Nobeli auhind.

Mõiste "antibiootikum" oli 1942. aastal kasutusele võtnud Selman Waksman, tähistamaks antibiootikumide toimet organismidele (destructive to life). Tema juhitavas laboris leidis 1943. aastal Albert Schatz streptomütsiini. Järgnenud vaidluses autorsuse üle jäi aga peale Waksman, kes pälvis tuberkuloosi ravimiseks efektiivse ravimi leidmise eest 1952. aastal Nobeli auhinna.

Laiemalt kättesaadavaks muutusid antibiootikumid alles pärast teist maailmasõda. Vahetult pärast nende laialdast kasutuselevõttu hakati neid inimestele jagama väga palju, sest usuti, et need on imevahendid, mis aitavad jagu saada kõigist haigustest. Veel ei teatud, et nende liigne või vale kasutamine võib tervisele halvasti mõjuda ning selle tagajärjel võivad välja areneda antibiootikumidele resistentsed bakteritüved.

Suur osa tänapäeval kasutatavatest antibiootikumidest oli leitud 1970. aastateks. Sealt edasi on turule tulnud küll olemasolevate antibiootikumide modifikatsioone, kuid kuni sajandi lõpuni ei lisandunud ühtegi uut antibiootikumide klassi. Uute efektiivsete ravimite leidmise kallidus ja antibiootikumide väike tulusus on vähendanud ravimifirmade huvi selles valdkonnas uurimistööd teha.

Tänapäeval kasutatakse rohkesti antibiootikume, mida on keemiliselt täiustatud, et nende toimet tõhustada. Mõningaid lihtsamaid antibiootikume valmistatakse ka keemilisel teel. Antibiootikumid on tänapäevani väga tõhusad ja peaaegu asendamatud ravimid bakteriaalsete haiguste korral.

Antimikroobne spekterRedigeeri

Antimikroobne spekter on kindla antibiootikumiga mõjutatavate mikroobide skaala.

Laia toimespektiga ehk laiatoimelisedRedigeeri

Need antibiootikumid toimivad nii grampositiivsete kui ka gramnegatiivsete bakterite korral:

Kitsa toimespektriga ehk kitsatoimelisedRedigeeri

Grampositiivsete bakterite korral:

Gramnegatiivsete bakterite korral:

Seentevastased preparaadidRedigeeri

Antibiootikumide jaotusRedigeeri

Keemilise koostise järgiRedigeeri

Keemilise koostise järgi jaotatakse antibiootikumid 12 tähtsamasse rühma:

  1. beetalaktaamsed antibiootikumid
  2. aminoglükosiidid
  3. kinoloonid
  4. tetratsükliinid
  5. makroliidid
  6. linkoosamiinid
  7. glüko- ja lipopeptiidid
  8. polüpeptiidid
  9. kloramfenikool
  10. nitroimidasoolid
  11. nitrofurantoiinid
  12. mupirotsiin

Toimespektri ja -mehhanismi järgiRedigeeri

Antibiootikumid jaotatakse nende toimespektri ja toimemehhanismi järgi laias laastus viieks:

1. Rakuseinale toimivad antibiootikumid

2. Valgusünteesi mõjutavad antibiootikumid, mis seostuvad ribosoomi 30S-alaüksusega

3. Valgusünteesi mõjutavad antibiootikumid, mis seostuvad ribosoomi 50S-alaüksusega

4. DNA sünteesi mõjutavad antibiootikumid

5. Plasmamembraanile toimivad antibiootikumid

Antibiootikumide toime organismidesRedigeeri

RavimiallergiadRedigeeri

  Pikemalt artiklis Penitsilliiniallergia

Suuremalt osalt seostatakse ravimiallergiatega penitsilliini ja selle derivaate (umbes 5% kasutajatest).

Löövet ja reaktsiooni on tuvastatud ka tsefalosporiinide, sulfapreparaatide, nitrofurantoiini, doksitsükliini (ATC-kood – J01AA02) tarvitajatel.[1]

Toime T-abistajarakkudeleRedigeeri

Teatud antibiootikumid, näiteks tsüklosporiin A, toimivad immunosupressantidena, vähendades T-abistajarakkude hulka, paljunemisvõimet ja diferentseerumist ning ka IL-2 komplekteerimist ja väljastamist.[2]

Antibiootikumid keskkonnasRedigeeri

  Pikemalt artiklis Antibiootikumid veekeskkonnas

Antibiootikumide ulatuslik keskkonda sattumine soodustab nendevastase resistentsuse kujunemist. Antibiootikumid ja ka antibiootikumide suhtes resistentsed organismid satuvad keskkonda peamiselt heitvee kaudu.

ViitedRedigeeri

  1. Allergoloogia, AS Medicina, lk 180, ISBN 9985 829 40 9
  2. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 128, 2002, ISBN 9985 829 41 7

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • "Kliinilise mikrobioloogia käsiraamat", 1998 AS Medicina
  • Ülar Allas (2016). Kas antibiootikumide ajastu on lõppemas? Akadeemia, nr 5. lk 813–846 ja nr 6. lk 1049–1085.
  • Ülar Allas ja Tanel Tenson (2017). Antimikroobsed ained 21. sajandi hakul. Horisont, nr 2. lk 14–19.
  • Ülar Allas ja Tanel Tenson (2017). Mida teha antibiootikumiresistentsusega? Horisont, nr 3. lk 32–37.

VälislingidRedigeeri

Antibiootikumiallergia