Innocentius XIII

Innocentius XIII (Michelangelo dei Conti, 13. mai 16557. märts 1724) oli paavst 1721–1724. Ta oli 244. paavst.

Innocentius XIII
Sünninimi Michelangelo dei Conti
Valitsemisaja algus 8. mai 1721
Valitsemisaja lõpp 7. märts 1724
Eelkäija Clemens XI
Järeltulija Benedictus XIII
Sünnikuupäev 13. mai 1655
Sünnikoht Poli
Surmakuupäev 7. märts 1724
Surmakoht Rooma

Michelangelo dei Conti sündis Poli hertsogi Carlo II Conti ja Isabella Monti peres 2. lapsena. Tema suguvõsast pärinesid paavstid Clemens III, Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV, kuid ta oli sugulussidemete kaudu veel mitmete paavstide kauge sugulane.

Conti õppis Anconas ja seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis. Ta lõpetas Rooma ülikooli (La Sapienza) õigusteaduskonna ja omandas doktorikraadi. 1690 saatis Aleksander VIII ta Veneetsia doodži juurde, kellele ta pidi üle andma õnnistatud mõõga (stocco) ja kübara (berettone). Conti soovitas paavstil enne apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" avaldamist konsulteerida prelaatidega. Ta loobus 1719 ametist tervislikel põhjustel.

Ametid muuda

 
Innocentius XIII vapp

1721. aasta konklaav muuda

Innocentius XIII valiti paavstiks 8. mail 1721 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. mail kardinal Benedetto Pamphili poolt. Ta võttis nime Innocentius III järgi.

31. märtsist 8. maini 1721 toimunud konklaavi viimases voorus osales 56 kardinali, kuid 9. aprilliks oli konklaavile kogunenud vaid 40 kardinali. Konklaavil tekkis 4 fraktsiooni: Zelanti, Prantsusmaa, Austria ja Albanide fraktsiooni. Kardinal Mihály Frigyes Althan esitas teises voorus veto kardinal Fabrizio Paolucci vastu, kellel jäi 3 häält vajalikust häältehulgast puudu, et osutuda valituks. 7. mail saabusid konklaavile kardinalid Damian Hugo Philipp von Schönborn Bushein ja Thomas Philip Wallrad d'Hénin-Liétard d'Alsace-Boussu de Chimay. Haiguse tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giandomenico Paracciani ja Giovanni Battista Salerni.

Välispoliitika muuda

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Sebastiano Antonio Tanara
Riigisekretär Giorgio Spinola
Camerlengo Annibale Albani
Rooma kardinalvikaar Fabrizio Paolucci

Suhted Saksa-Rooma keisriga muuda

Innocentius XIII läänistas 9. juunil 1722 Saksa-Rooma keisri Karl VI omandisse Napoli ja Sitsiilia. Keiser nõudis koos Sitsiilia omandamisega endale ka Sitsiilia kiriku privileege (Monarchia Sicula), kuid paavst keeldus, toetudes Clemens XI otsusele. Keiser keeldus paavstile tagasi andmast Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchiot. Pingete leevendamiseks nõustus Innocentius XIII keisri sooviga saata eelnevalt Viini nuntsiuse määramiseks määratavate isikute nimekirja.

Suhted Prantsusmaaga muuda

Innocentius XIII pühitses Prantsusmaa peaministri Guillaume Dubois' kardinaliks. Tema ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.

Suhted Hispaaniaga muuda

Innocentius XIII sõlmis Hispaaniaga lepingu. Hispaania prints Carlos nõudis paavstilt Parma ja Piacenza läänistamist enda omandiks.

Suhted Inglismaaga muuda

Innocentius XIII tunnustas James Edward Stuartit Suurbritannia kuningana ja lubas talle 100 000 tukatit.

Suhted Itaalia riikidega muuda

Ta toetas Veneetsia ja Malta võitlust türklastega.

Suhted Poolaga muuda

Poola kuningas saatis paavstile briljantidega kaunistatud krutsifiksi.

Suhted Portugaliga muuda

Innocentius XIII käskis Portugali kuninga João V palvel Portugalis resideerival nuntsiusel Vincenzo Bichil pöörduda tagasi Rooma ja saatis tema asemele uueks nuntsiuseks Giuseppe Firrao. Kuningas keelas Bichil riigist lahkumise, kuid keeldus ka Firraod vastu võtmast. Lõpuks võimaldati Bichil Portugalis edasi tegutseda.

Sisepoliitika muuda

1721 käskis Innocentius XIII Rooma pagaritel kontrollida pätside kaalu ja kvaliteeti.

Suhted kiriku institutsioonidega muuda

Innocentius XIII taunis jesuiitide tegevust, kui ta oli saanud teada, et hoolimata Clemens XI hukkamõistvast otsusest peavad jesuiidid Hiinas endiselt hiina riitust. Ta keelas jesuiitidel võtta kolme aasta jooksul vastu noviitse.

Innocentius XIII kohustas frantsiskaani observantide kapiitlit koguneda Aracoelis senise tava järgi ja ta oli ise kapiitli eesistujaks.

Innocentius XIII kohutas Roomat külastavaid prelaate andma aru sellest, kas vaimulikud peavad oma piiskopkondades konverentse.

23. märtsil 1723 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici ministerii" sätestas ta preestrite funktsioonid kiriklike talituste ajal.

27. aprillil 1723 määrasid 7 Hollandi preestrit Utrechti uueks piiskopiks Cornelius Steenhoveni, paludes paavstil teda tunnustada, kuid paavst keeldus.

Jansenism muuda

Innocentius XIII kinnitas paavstiks saades Clemens XI otsuse jansenismi taunimiseks ja kuulutas Prantsusmaa kuningale saadetud kirjas oma poolehoidu Clemens XI otsusele. Juunis 1721 kirjutasid 7 Prantsusmaa piiskoppi paavstile, paludes "Unigenitus" tagasi võtta, kuid paavst keeldus seda tegemast.

Liturgilised otsused muuda

Innocentius XIII kuulutas 25. aprillil 1722 Isidoruse Kiriku doktoriks

1722 lubas ta ühel Jeruusalemmas teenival preestril anda konfirmatsiooni sakramenti, kuigi see õigus on tavaliselt ainult piiskoppidel.

Misjon muuda

Innocentius XIII saatis 1722 Sigismond de Calchi Myanmarisse misjoneerima.

Suhted juutidega muuda

Innocentius XIII keelas 18. jaanuaril 1724 avaldatud bullas "Ex injuncto nobis" juutidel uute kaupade müümise.

Uued piiskopkonnad muuda

Beatifikatsioonid muuda

Innocentius XIII kuulutas õndsaks 3 isikut

Onupojapoliitika muuda

Innocentius XII 1692 dekreedi järgi pidi paavst hoiduma onupojapoliitikast ja võis määrata vaid ühe sugulase kardinaliks.

Innocentius XIII vend Bernardo Maria dei Conti pühitseti 1721 kardinaliks, kuid tema sissetulekud olid ametivendadega võrreldes äärmiselt tagasihoidlikud.

Innocentius XIII õde Giulia Cecilia oli abiellunud Girolamo Pignatelliga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius XII.

Kardinalide pühitsemised muuda

Innocentius XIII pühitses 3 kardinali 2 konsistooriumil.

  1. konsistoorium 16. juuni 1721
    1. Bernardo Maria dei Conti
  2. konsistoorium 16. juuli 1721
    1. Alessandro Albani
    2. Guillaume Dubois

Innocentius XIII kultuuriloos muuda

Innocentius XIII rajas 12. septembril 1721 Kuubal Havanna ülikooli.

18. detsembril 1722 tunnustas ta Caracase ülikooli rajamist Venezuelas.

Surm muuda

 
Innocentius XIII haud

Innocentius XIII suri 7. märtsil 1724 Roomas songa tagajärjel ja maeti 12. märtsil Vatikani basiilikasse.

Innocentius XIII ja Eesti muuda

Teda mainiti ajalehes Uudisleht 1939. aastal seoses Pius XII paavstiks saamisega. [1]

Viited muuda

  1. "Soe vastuvõtt Pius XII." Uudisleht nr. 35. 3. märts 1939.

Allikad muuda

  • Aloysius Tomassetti. Bullarum, diplomatum et privilegiorum Sanctorum Romanorum Pontificum XXI. Torino, 1871: 867–958.

Kirjandus muuda

  • Anonüümne: Instruction pour gagner le jubilée accordé par Innocent XIII. Carpentras. 1721.
  • Anonüümne: Leben Papst Innocentii XIII. Köln, 1724.
  • Giovanni Mario Crescimbeni: I giuochi olimpici celebrati dagli Arcadi nell'ingresso dell'Olimpiade DCXXV in lode della Santità di N.S. Papa Innocenzo XIII. Roma, 1721.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Max von Mayer: Die Papstwahl Innocenz' XIII. Wien, 1874.
  • Eugène Michaud: La fin de Clément XI et le commencement du pontificat d'Innocent XIII. "Revue Internationale de Théologie" 5, 1897: 42–60, 304–331.
  • C. Ranieri Zucchetti: Delle lodi del papa Innocenzo XIII. Roma, 1721.
  • Ludwig Wahrmund: Die kaiserliche Exklusive im Konklave Innozenz XIII: mit einem Anhang betreffend die Akten des päpstlichen Konsistorialarchivs über Sedisvakanz und Konklave. Wien . 1912.

Välislingid muuda

Eelnev
Clemens XI
Rooma paavst
17211724
Järgnev
Benedictus XIII