Ava peamenüü
Heinz Keßler (1988)

Heinz Keßler (26. jaanuar 1920 Lauban (tänapäeval Lubań, Poola) – 2. mai 2017 Berliin) oli Saksa DV sõjaväelane ja riigitegelane.

Heinz Keßler oli pärit töölisperekonnast, tema vanemad olid kommunistid. Heinz Keßler õppis masinalukksepaks. 1940. aastal kutsuti ta teenistusse Wehrmachti. 15. juulil 1941 jooksis ta Idarindel Nõukogude poole üle. 1943. aastal oli ta üks Vaba Saksa Rahvuskomitee asutajaliikmetest. 1945. aastal pöördus ta Saksamaale tagasi ja astus Saksamaa Kommunistlikku Parteisse, millest 1946. aastal sotsiaaldemokraatide sundliitmise järel sai Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei.[1]

Alates 1946. aastast oli ta Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee liige.[2]

19481950 oli Heinz Keßler Saksa Vaba Noorsoo Liidu Kesknõukogu sekretär. 1. novembril 1950 astus ta Saksa DV relvastatud organite teenistusse. 19521955 oli ta Rahvapolitsei õhujõudude juhataja ja aeroklubi president. 1. oktoobril 1952 sai ta kindralmajori auastme. 1955–1956 õppis ta Nõukogude Liidus. Seoses Saksa DV Rahvaarmee loomisega sai ta 1956. aastal kaitseministri asetäitjaks ja õhujõudude juhatajaks. 1959. aastal sai ta kindralleitnandi auastme ja 1966. aastal kindralobersti auastme. 19671978 oli Keßler kaitseministri asetäitja ja Peastaabi juhataja. 19791985 oli ta kaitseministri asetäitja ja Saksa DV Rahvaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülem.[3]

Heinz Keßler oli 3. detsembrist 1985 kuni 18. novembrini 1989 Saksa DV kaitseminister.[4]

Alates 1986. aasta aprillist oli Heinz Keßler Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo liige.[5]

1990. aasta jaanuaris heideti Heinz Keßler välja Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei järglasorganisatsioonist Demokraatliku Sotsialismi Parteist.[6]

24. jaanuaril 1990 vahistati ta süüdistatuna riigi raha raiskamises, kuid sama aasta aprillis vabastati vahi alt.[7] 16. septembril 1993 mõistis Berliini Maakohus Heinz Keßleri Saksa DV ajal aset leidnud piiriületajate tapmiste ees seitsmeks ja pooleks aastaks vangi.[8] Keßler kaebas kohtuotsuse edasi, kuid Saksamaa Liidukohus jättis selle 1994. aasta juulis kehtima.[9] 29. oktoobril 1998 vabastati ta tervislikel põhjustel ennetähtaegselt vangistusest.[10]

ViitedRedigeeri