Granti gasell (Nanger granti) on veislaste sugukonda gaselllaste alamsugukonda kuuluv liik.

Granti gasell

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Veislased Bovidae
Alamsugukond Gasellased Antilopinae
Perekond Nanger
Liik Granti gasell
Binaarne nimetus
Nanger granti
Brooke, 1872
Sünonüümid

Gazella granti Brooke, 1872
Nanger notata (Thomas, 1897)
Nanger petersii (Günther, 1884)

Granti gasell elab Ida-Aafrika poolkõrbes ja kuivas savannis. Kogu tarviliku vee saab ta toidust.

Nimetus muuda

 
Granti gasellid kuival rohumaal Serengetis

Granti gasell sai nime šoti maadeuurija James Augustus Granti järgi.[2] Gaselli suahiilikeelne nimetus on swala Granti.[3]

Ladinakeelsed sünonüümid on Gazella granti, Nanger notata ja Nanger petersii.

Süstemaatika muuda

Granti gasell kuulub perekonda Nanger, mida loeti varem gaselli perekonna alamperekonnaks.

Eristatakse viit alamliiki:[4]

Granti gaselliga geneetiliselt kõige sarnasemad liigid on Soemmerringi gasell ja Thomsoni gasell.[5]

Levila muuda

Granti gasell elab peamiselt Somaali-maasai poolkõrbealadel. Teda esineb Etioopias, Keenias, Somaalias, Lõuna-Sudaanis, Tansaanias ja Ugandas.[1]

Asuala ulatub põhjast Lõuna-Sudaanist ja Etioopia edelaosast lõunasse Tansaania keskosani ning idast Keenia ja Somaalia rannikust lääne poole enam-vähem Victoria järveni.[1][5] Keenias leidub teda peaaegu kõikjal, välja arvatud riigi edelanurgas. Tansaanias katab Granti gaselli levila riigi kirdeosa. Ugandas elab ta väikesel alal riigi kirdeosas ning Lõuna-Sudaanis ja Etioopias Keenia piiri äärsetel aladel.[6]

Elupaigad muuda

 
Isane Granti gasell
 
Emased Granti gasellid

Granti gaselli eelistatud elupaigad on poolkõrb, lagedad rohutasandikud ning madalikud, kus domineerivad astelpõõsad; harvade puudega savann ja põõsassavann, mägised rohumaad.[1] Nad väldivad kõrge rohuga alasid, kus lähenev vaenlane saab märkamatuks jääda.[3]

Nad elavad kuni 2000–2500 meetri kõrgusel. Granti gasell ei sõltu veekogu lähedusest, sest saab kogu tarviliku vee toidust. Seega sobivad talle elupaigaks kohad, kust teised rohusööjad eemale hoiavad.[1] Tihti liiguvad nad vihmaperioodil kõrgematele kuivematele aladele ja kuivaperioodil eelistavad tasaseid rohtunud orge. Kohati aga liiguvad ka teiste rohusööjatega võrreldes vastassuunas – kuival ajal lühirohulisele tasandikule ja vihmaperioodil savannipuistusse. Kari võib vihmaperioodil seguneda Thomsoni gasellide karjaga. Kui vesi on käepärast, võib Granti gasell ka juua.[7][1]

Arv muuda

Granti gaselli arvukust hinnatakse peamiselt õhuvaatluste põhjal. Loenduse tulemuseks on hinnanguliselt saadud umbes 140 000 isendit, kuid tõenäoliselt on neid rohkem, sest osa jääb märkamata ja kõiki piirkondi ei vaadelda. Arvukuse trend on kokkuvõttes langev. Kohati on see aga püsiv, näiteks Sibiloi ja Marsabiti rahvuspargis, osaliselt mujal Keenia põhjaosas, Laikipia maakonnas, Maasai Mara reservaadis ning Amboseli, Serengeti, Tarangire ja Mkomazi rahvuspargis.[1]

Aastal 1999 hinnati arvukuseks Ida-Aafrikas 350 000, kellest umbes 30% elas kaitsealadel.[1]

Granti gasell on arvatud soodsas seisundis liikide hulka.[1]

Eluiga muuda

Granti gaselli eluiga on umbes 12 aastat.[3]

Välimus muuda

 

Granti gasellide suurust, värvust ning sarvede kuju ja suurust iseloomustab suur varieeruvus.[5]

Gaselli tüvepikkus on 140–175 cm, õlakõrgus 75–100 cm, mass 35–85 kg.[3][8] Tal on pikad sihvakad jalad. Emased on isastest märgatavalt väiksemad. Isased kaaluvad tavaliselt 60–81,5 kg, emased 38–67 kg.[7] Saba pikkus on 20–28 cm.[7]

Granti gaselli karvkate on valdavalt helepruun kuni oranžikasbeež, kõht ja jalgade siseküljed on valged. Tagumiste jalgade tagaküljed ja saba ümbrus on samuti valge, tagumist otsa ääristab kummalgi pool iseloomulik vertikaalne must triip. Saba algus on valge, sabaotsas on pikad mustad karvad.[7] Laup ja koonu ülaosa on oranžikaspruun, üle silma jookseb kummalgi pool sarve juurest algav valge triip, silma vahetu ümbrus on must. Silmanurgas paiknevad periorbitaalsed näärmed, mille eritist Granti gasell erinevalt teistest gasellidest märgistamiseks ei kasuta.[7]

Emasel gasellil on nisade ümber tumedam nahk, mida ümbritseb hele karv. Tõenäoliselt lihtsustab see vasikal nisa leidmist.[3]

Nii isasel kui ka emasel gasellil on lüürakujulised sarved. Sarve pikkus on 45–80 cm. Isaslooma sarved on pikemad ja jämedamad kui emaslooma omad. Sarvedel on reljeefsed ringid. Sarved suunduvad laubalt tahapoole ja kergelt väljapoole, nende teravad tipud pööravad veidi sissepoole. Sarvede kuju ja kaugus teineteisest võib isenditi väga erinev olla.[3][7]

Eluviis muuda

 
Ema vasikaga

Gasellid püsivad alal, kus on piisavalt rikkalikult süüa. Liigutakse ainult siis, kui toit otsa saab. Karja suurus ja koosseis võib olla väga erinev. Karja võivad moodustada emased loomad vasikatega, territooriumi valitsev isane koos oma haaremiga või suguküpsed ilma territooriumita isased. Karja koosseis pole enamasti püsiv ning sõltub aastaajast ja toidu kättesaadavusest.[3][7] Ainus kestvam suhe on ema ja tema noorima vasika vahel.[3]

Kuival aastaajal võivad Granti gasellid Serengeti tasandikel moodustada kuni sajapealisi karju, põõsastikes on kari enamasti väiksem. Isased on tihti eraldi karjades.[8]

Tugevamad isased haaravad endale territooriumi, mida nad valvavad ja teiste isaste eest kaitsevad. See on tavaliselt 0,5–2 km läbimõõduga ala, mille piirid tähistatakse uriini ja väljaheitega.[8] Keskmiselt püsivad nad samal alal umbes 8 kuud. Kuni toit on pidevalt kättesaadav, nad uusi alasid otsima ei lähe. Emased vasikatega liiguvad 10–25-pealistes karjades sellest suuremal alal. Territooriumi omanik püüab neid oma valdustes kinni hoida, eriti innaajal. Noored ja suguküpsed territooriumita isased luusivad ümber piiride.[3][7]

Ilma territooriumita isased gasellid moodustavad väga lõdvalt seotud, kuid hierarhilise karja.[8] Tugevamad ja suuremate sarvedega isendid püüavad territooriumide valitsejateks saada ka neid teistelt üle lüües.

Granti gasell suudab joosta kiirusega kuni 80 km/h.[9]

Vastasseisud piirduvad enamasti oma jõu näitamise, hoiatamise ja ähvardamisega. Eriti vanad ja tugevad loomad tavaliselt võitlusse ei astugi. Oma jõudu näidatakse muu hulgas püstise pea väristamisega, aeglase jäiga peakeerutusega või maadligi pea pööramisega sarvedega vastase suunas.[7][3] Kui jõuvahekord sel viisil ei selgu, teeseldakse ükskõiksust ja asutakse näiteks sööma, ennast puhastama või sügama. Kui kumbki ei tagane, hakatakse teineteist sarvedega nügima, seejärel võetakse hoogu ja äsatakse laubad kokku.[8] Võitlusse asuvad eelkõige noored isased.[3]

Toitumine muuda

 

Granti gasell sööb puhmaid, põõsaste ja puude lehti, rohttaimi, madalat rohtu ja võrseid. Toit sõltub aastaajast. Vihmaperioodi alguses söövad nad noort rohtu, aga ligi kaks kolmandikku toidust moodustavad tavaliselt lehed, võrsed ja puhmad.[10][7]

Paljunemine muuda

Territooriumi valitsev isane gasell püüab paarituda tema alalt läbi rändavate emastega. Isane järgneb emasele ja ootab, kuni see urineerib, seejärel otsustab isane Flehmeni reaktsiooni (moka pööramise) põhjal, kas emasel on innaaeg. Emane annab oma huvist märku sabatõstmisega.

Granti gaselli tiinus kestab keskmiselt 198 päeva.[11] Sünde on kõige rohkem jaanuaris ja veebruaris.

Emane gasell sünnitab ühe vasika. Enne poegimist eemaldub ta karjast ja otsib kõrgemas rohus varjulise koha. Vastsündinud vasikas kaalub 5–7 kg.[7]

Vasikas tõuseb jalule paarkümmend minutit pärast sündimist.[8] Kui vasikas suudab juba korralikult seista, otsitakse talle hästi varjatud peidupaik. Ema jätab vasika üksi, kuid hoiab tal paarisaja meetri kauguselt silma peal ja käib 3–4 korda päevas teda söötmas. Vasikatega emased gasellid hoiavad tavaliselt kokku ja hoolitsevad tihti vasikate eest ühiselt.[3] Paljud vasikad langevad esimestel elunädalatel šaakalite või hüäänide saagiks.[8]

Vasikas on peidus paar esimest elunädalat, seejärel liituvad ema ja vasikas karjaga.[7] Tahket toitu sööb vasikas esimest korda umbes ühekuuselt, aga ema jätkab imetamist, kuni vasikas on umbes kuuekuune. Noored gasellid saavad suguküpseks umbes 18-kuuselt. Tavaliselt püsivad nad seni ema läheduses.[3]

Ohud muuda

 
Thomsoni gasell

Granti gaselli vaenlased on kõik peamised kiskjad, aga eriti gepard ja hüäänkoer. Vasikaid ohustavad eelkõige šaakalid.[3]

Liigi asuala on vähenenud põlluharimise tõttu. Populatsioon on kohati vähenenud salaküttimise tagajärjel. Kohati võistlevad Granti gasellid sobivate rohumaade pärast koduloomadega. Suuremas osas levilast Granti gaselli arvukus väheneb.[1][7]

Võrdlus Thomsoni gaselliga muuda

Tansaanias Ngorongoro kraatris vaadeldi 2,5-aastase uuringu käigus mõlema liigi käitumist. Granti ja Thomsoni gasell on pealtnäha sarnased, aga nende käitumine on üsna erinev. Thomsoni gasell on rohusööja, ta eelistab lühirohulist steppi ja püsib veekogude läheduses. Granti gasell on aga peamiselt lehesööja ega sõltu vee lähedusest. Vaenlased on neil ühised, eelkõige šaakalid, kes peamiselt ründavad vasikaid. Mõlemal liigil on ühesugune vasikate varjamise komme ja tihti hoolitseb vasikate eest mitu ema ühiselt. Ida-Aafrika hüäänkoer eelistab saakloomana Granti gasellile Thomsoni gaselli. Liikidevaheline suhtlus piirdub vastastikuste hoiatustega ühiste ohtude suhtes. Hoiatussignaalid on mõlema liigi esindajatel samad, peamiselt puristamine, trampimine, jäikade jalgadega hüplemine. Granti gasellil on reeglina suurem territoorium. Thomsoni gasellid kasutavad territooriumi märgistamiseks ka periorbitaalse näärme eritist. Granti gasellide võitlus lõpeb tavaliselt jõudu demonstreeriva kaelasurumisega, Thomsoni gasellid aga astuvad sagedamini võitlusse. Thomsoni gaselli sarved on teistsuguse kujuga ja võimaldavad lihtsamini lööke tõrjuda. Thomsoni gasellil on kubemes lõhnanäärmed, mis Granti gasellil puuduvad.[12]

Viited muuda

Välislingid muuda