Liblikõielised

Liblikõielised (Fabaceae) on kaheiduleheliste klassi oalaadsete seltsi kuuluv taimede sugukond.

Liblikõielised
Harilik hernes (Pisum sativum)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Oalaadsed Fabales
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae
Sünonüümid
Leguminosae Papilionaceae

Lupiin – üks tuntumaid liblikõielisi

Teaduslikult kirjeldas liblikõielisi esimesena inglise aednik ja orhidee-uurija John Lindley 19. sajandi esimesel poolel. Ta valis sellele nime hiireherne kunagise ladinakeelse nime Faba järgi (tänapäeval on hiireherne ladinakeelne nimi Vicia). Ladina keeles tähendab sõna faba lihtsalt uba.

Liblikõielised on liikide arvult maailmas õistaimede seas kolmas sugukond (esimesed kaks on käpalised ja korvõielised). Kokku on liblikõielisi umbes 730 perekonda rohkem kui 19 400 liigiga. Suurimad perekonnad on hundihammas (üle 2000 liigi), akaatsia (üle 900 liigi), indigopõõsas (700 liiki), robikaun (600 liiki) ja mimoos (500 liiki).

Liblikõieliste vormi- ja liigirohkus teeb neist kosmopoliitse taimeperekonna. Pole kindlalt teada, millises maailma piirkonnas see sugukond tekkis, üksmeelel on teadlased aga selles, et see juhtus paleogeenis.

Kasutamine

Liblikõielised kuuluvad esimeste kodustatud taimede hulka. Niihästi Euraasias kui ka Ameerikas kasvatatakse neid juba umbes 8000 aastat.

Liblikõielised on väga vajalikud sellepärast, et nad suudavad siduda atmosfäärilämmastikku. See vähendab aia- ja põllupidajate vajadust osta lämmastikväetisi. Selle asemel saab kasutada mitmeväljasüsteemi, kus haritav maa on jagatud mitmesse ossa, millest iga osa saab kordamööda aastakaupa nii-öelda puhkust, mille ajal seal kasvatatakse liblikõielisi. See võimaldab pinnasel taastada oma esialgse viljakuse, mis teiste põllukultuuride kasvatamise tulemusel on vähenenud. Lämmastikusisalduse tõttu on liblikõielised ühtlasi suhteliselt suure proteiinisisaldusega.

On teada liblikõieliste liike, millel on sügavale ulatuv peajuur, mille abil imab taim sügavalt pinnasest vett ja tõstab seda pindmisse pinnasekihti. Selliseid liike saab kasvatada koos teistsuguste taimedega, millel on lühikesed juured ja mis muidu ei suudaks sügavalt vett kätte saada. See on oluline piirkondades, kus kuivaperioodi ajal pinnase pindmine kiht kuivab, aga sügaval on vett endiselt.

Liblikõieliste seas on hulgaliselt söödataimi. Mõnda neist, näiteks lutserni, ristikut, hiirehernest ja maapähklit kasvatatakse karjamaal, kus kariloomad neid söövad. Mõned neist, näiteks Albizia ja Leucaena, on puukujulised ja inimesed peavad nende oksi või kogu puu maha lõikama, et lehti loomadele sööta.

Liblikõieliste seas on palju taimi, mida kasvatatakse seemnete pärast. Inimesed söövad seemneid ise või söödavad neid loomadele, samuti valmistatakse neist taimeõli. Selliste taimede seas on nii rohttaimi, näiteks uba, lääts, lupiin, hernes ja maapähkel, kui ka puid, näiteks jaanikaunapuu, mesquite ja tamarindipuu.

Paljud liblikõielised, näiteks lupiin, on ilutaimed. Neid kasvatatakse kaunite õite pärast. Ilupuude hulka kuuluvad kuldvihm, robiinia, Gleditsia, akaatsia, mimoos ja Delonix.

Mitut liblikõielist tarvitatakse tööstuses toorainena. Indigopõõsast toodetakse indigot, akaatsiast kummiaraabikut ja Derrisest putukamürgi koostisainet rotenooni.

Mitut liblikõielist kasutatakse taimse väetisena. Kui taim on küllalt kasvanud, küntakse ta mullakihi alla, kus ta sureb ja laguneb, kuid eneses olnud toitainetega väetab pinnast. Niisugused on näiteks lutsern, hiirehernes, ristik, põlduba, lupiin, Sesbania ja sojauba.

Lõpuks kasvatatakse maailmas mõnd liblikõielist puidu saamiseks. Sellised on akaatsiad, dalbergia ja aidsi-kastanseemnik.

Süstemaatika

Tavaliselt jagatakse sugukond kolmeks alamsugukonnaks:

• Mimosoideae mimoosilised
• Caesalpinioideae tsesalpiinialised
• Faboideae liblikõielised.

Sugukonda kuulub 430 perekonda ligi 9000 liigiga.

A Abrus Acosmium Adenocarpus Adenodolichos Adesmia Aenictophyton Aeschynomene Afgekia Aganope Airyantha Aldina Alexa Alhagi Alistilus Almaleea Alysicarpus Amburana Amicia Ammodendron Ammopiptanthus Amorpha Amphicarpaea Amphimas Amphithalea Anagyris Anarthrophyllum Andira Angylocalyx Antheroporum Anthyllis – koldrohi Antopetitia Aotus Aphyllodium Apios Apoplanesia Apurimacia Arachis – maapähkel Argyrocytisus Argyrolobium Arthroclianthus Aspalathus Astragalus – hundihammas Ateleia Austrodolichos Austrosteenisia B Baphia Baphiopsis Baptisia Barbieria Behaimia Bergeronia Bituminaria Bobgunnia Bocoa Bolusafra Bolusanthus Bolusia Bossiaea Bowdichia Brongniartia Brya Bryaspis Burkilliodendron Butea C Cadia Cajanus Calia Calicotome Callerya Callistachys Calophaca Calopogonium Calpurnia Camoensia Camptosema Campylotropis Canavalia Candolleodendron Caragana – läätspuu Carmichaelia Carrissoa Cascaronia Castanospermum Centrolobium Centrosema Chadsia Chaetocalyx Chamaecytisus Chapmannia Chesneya Chorizema Christia Cicer Cladrastis Clathrotropis Cleobulia Clianthus Clitoria – häbeuba Clitoriopsis Cochlianthus Codariocalyx Collaea Cologania Colutea Cordyla Coronilla – sarikhernes Coursetia Craibia Cranocarpus Craspedolobium Cratylia Crotalaria – robikaun Cruddasia Cullen Cyamopsis Cyathostegia Cyclocarpa Cyclolobium Cyclopia Cymbosema Cytisophyllum Cytisopsis Cytisus – luudpõõsas D Dahlstedtia Dalbergia – dalbergia Dalbergiella Dalea Dalhousiea Daviesia Decorsea Dendrolobium Derris Desmodiastrum Desmodium Dewevrea Dichilus Dicraeopetalum Dillwynia Dioclea Diphyllarium Diphysa Diplotropis Dipogon Dipteryx Discolobium Disynstemon Dolichopsis Dolichos Dorycnium Droogmansia Dumasia Dunbaria Dussia Dysolobium

E Echinospartum Eleiotis Eminia Endosamara Eremosparton Erichsenia Erinacea Eriosema Errazurizia Erythrina Etaballia Euchilopsis Euchresta Eutaxia Eversmannia Exostyles Eysenhardtia F Fiebrigiella Fissicalyx Flemingia Fordia G Galactia Galega – kitsehernes Gastrolobium Geissaspis Genista – leetpõõsas Genistidium Geoffroea Gliricidia Glycine – sojauba Glycyrrhiza Gompholobium Gonocytisus Goodia Grazielodendron Gueldenstaedtia H Halimodendron Hammatolobium Haplormosia Hardenbergia Harleyodendron Harpalyce Hebestigma Hedysarum Herpyza Hesperolaburnum Hippocrepis Hoita Holocalyx Hovea Humularia Hymenocarpos Hymenolobium Hypocalyptus I Indigofera – indigopõõsas Inocarpus Isotropis J Jacksonia K Kennedia Kotschya Kummerowia L Lablab Laburnum – kuldvihm Lamprolobium Lathyrus – seahernes Latrobea Lebeckia Lecointea Lennea Lens – lääts Leptoderris Leptodesmia Leptosema Lespedeza Lessertia Leucomphalos Liparia Lonchocarpus Lotononis Lotus – nõiahammas Luetzelburgia Lupinus – lupiin Luzonia M Maackia Machaerium Macropsychanthus Macroptilium Macrotyloma Margaritolobium Marina Mastersia Mecopus Medicago – lutsern Melilotus – mesikas Melliniella Melolobium Mildbraediodendron Millettia Mimosa – mimoos Mirbelia Monopteryx Mucuna Muelleranthus Mundulea Myrocarpus Myrospermum Myroxylon Mysanthus N Neocollettia Neoharmsia Neonotonia Neorautanenia Neorudolphia Nephrodesmus Nesphostylis Nissolia Nogra O Olneya Onobrychis – esparsett Ononis – jooksjarohi Ophrestia Orbexilum Oreophysa Ormocarpopsis Ormocarpum Ormosia Ornithopus Oryxis Ostryocarpus Otholobium Otoptera Oxylobium Oxyrhynchus Oxytropis – lipphernes

P Pachyrhizus Panurea Paracalyx Paramachaerium Parochetus Parryella Pearsonia Pediomelum Peltiera Periandra Pericopsis Petaladenium Peteria Petteria Phaseolus – aeduba Phylacium Phyllodium Phyllota Phylloxylon Physostigma Pickeringia Pictetia Piptanthus Piscidia Pisum – hernes Plagiocarpus Platycelyphium Platycyamus Platylobium Platymiscium Platypodium Platysepalum Podalyria Podocytisus Poecilanthe Poiretia Poitea Polhillia Pongamiopsis Pseudarthria Pseudeminia Pseudoeriosema Pseudovigna Psophocarpus Psoralea Psoralidium Psorothamnus Pterocarpus – tiibviljak Pterodon Ptycholobium Ptychosema Pueraria Pultenaea Pycnospora Pyranthus R Rafnia Ramorinoa Retama Rhodopis Rhynchosia Rhynchotropis Riedeliella Robinia – robiinia Robynsiophyton Rothia Rupertia S Sakoanala Salweenia Sarcodum Sartoria Schefflerodendron Scorpiurus Sellocharis Sesbania Shuteria Sinodolichos Smirnowia Smithia Soemmeringia Sophora – keepuu Spartidium Spartium Spathionema Spatholobus Sphaerolobium Sphaerophysa Sphenostylis Sphinctospermum Spirotropis Spongiocarpella Stauracanthus Stirtonanthus Streblorrhiza Strongylodon Strophostyles Stylosanthes Styphnolobium Swainsona Swartzia Sweetia Sylvichadsia T Tadehagi Taralea Taverniera Templetonia Tephrosia Teramnus Teyleria Thermopsis Tipuana Trifidacanthus Trifolium – ristik Trigonella Tripodion U Uleanthus Ulex Uraria Uribea Urodon V Vandasina Vatairea Vataireopsis Vatovaea Vavilovia Vermifrux Vicia – hiirehernes Vigna – vigna ehk lehmahernes Viminaria Virgilia W Weberbauerella Wiborgia Wisteria X Xanthocercis Z Zollernia Zornia

Eestis leiduvad perekonnad

Järgnevalt on loetletud liblikõieliste perekonnad, milles leidub Eestis kas pärismaiseid või tulnukliike.

• Anthyllis – koldrohi
• Arachis – maapähkel
• Astragalus – hundihammas
• Caragana – läätspuu
• Coronilla – sarikhernes
• Cytisus – luudpõõsas
• Galega – kitsehernes
• Genista – leetpõõsas
• Glycine – sojauba
• Lathyrus – seahernes
• Lens – lääts
• Lotus – nõiahammas
• Lupinus – lupiin (hundiuba)
• Medicago – lutsern
• Melilotus – mesikas
• Onobrychis – esparsett
• Ononis – jooksjarohi
• Ornithopus – linnujalg
• Oxytropis – lipphernes
• Phaseolus – aeduba
• Pisum – hernes
• Robinia – robiinia
• Tetragonolobus – asparhernes
• Trifolium – ristik
• Trigonella – lambalääts
• Vicia – hiirehernes

Viited

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Fabaceae seisuga 11.06.2008.