Indigo

keemiline ühend

Indigo (vanakreeka keelest ἰνδικόν indikón, 'India', 'Indiast pärinev'; arvatava päritolukoha Ida-India järgi) on taimse päritoluga looduslik sügavsinise tooniga küüpvärvaine. Kasutatakse tekstiili, naha jm materjalide värvimiseks[1] ning lasuurvärvina maalikunstis[2]. Üksi või hennaga kombineeritult kasutatakse mõnes piirkonnas keha ja juuste värvimiseks[3].

Indigopõõsa värvimahla näidis paberil
Indigovärvaine kuivkontsentraat ehk sinikivi, näidised tehnikaülikooli muuseumis Dresdenis
Indigosiniseks värvunud kangatükk
Disambig gray.svg  See artikkel räägib värvainest; värvitooni kohta vaata artiklit Potisinine; teiste tähenduste kohta vaata Indigo (täpsustus).

Värvainete indeksis kannab naturaalne indigo tähist NB1 (Natural Blue 1) ja sünteetiline PB66 (Pigment Blue 66), küüpvärvainena on ta tähis Vat Blue 1, aine ehituse järgi 75780[4].

SaamineRedigeeri

Indigot on toodetud erinevatest suurema või väiksema indigotiinisisaldusega taimedest:

AjaloostRedigeeri

Indigo kuulub vanimate ja tuntuimate värvainete hulka ja seda kasutati juba eelajaloolisel ajal tekstiilide värviseks. Indigovärvi ainsaks allikaks olid kaua taimeosad, nagu sinerõika või indigopõõsa lehed.

1865. aastal tegi Adolf von Baeyer rea uurimusi, milles ta arendas välja erinevad indigo sünteesi meetodid ja tegi kindlaks indigovärvaine keemilise ehituse. Oma töö eest värvainete keemia vallas sai ta 1905. aastal Nobeli keemiapreemia. Indigo kohta tehtud uurimistöö tulemused mängisid olulist rolli orgaanilises keemias ka edaspidi, eriti avastused värvaine värvuse seose kohta aine või tema derivaatide molekuli ehitusega.

Indigo tööstusliku sünteesi väljaarendamisega 19. sajandi lõpul algas rahaliselt ja ajaliselt oluliselt soodsam indigovärvi tootmine võrreldes traditsiooniliste tehnoloogiatega. See suretas välja loodusliku indigo tootmise ja turu. Enamik tänapäeval toodetud sünteetilisest indigovärvainest läheb sinise teksariide (denim) tootmiseks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri