Ernst Ederberg (10. mai 1891 Kaarma kihelkond, Saaremaa18. märts 1973 Tallinn) oli eesti arhitektuuriajaloolane ja arhitekt.

Ta on õppinud Kuressaare gümnaasiumis, lõpetas 1909. aastal Tartu Aleksander I Gümnaasiumi ja 1916. aastal Riia Polütehnilise Instituudi arhitektina.

Ta võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Aastal 1923 käis ta õpireisil Itaalias ja Prantsusmaal ning aastal 1925 Palestiinas ja Egiptuses. Ta oli aastatel 19201922 Sõjaministeeriumi korteriosakonna töödejuhataja, aastatel 19261940 oli ta Teedeministeeriumi arhitektuuriosakonna arhitekt ning Tallinna Tehnikumi arhitektuuriajaloo ja arhitektuurivormide õppejõud.

Aastal 1941 mobiliseeriti ta reservohvitserina Punaarmeesse. Ta viibis Leningradis, töötas metsatöödel; aastal 1943 viibis ta Permi oblastis Kaama laevatehase ehitusjärelevalves.

Aastatel 19441950 oli ta Tallinnas Arhitektuuri Valitsuse muinsuskaitseosakonna arhitekt ja juhataja; aastatel 1944–1950 oli ta ka ERKI õppejõud (olles aastast 1947 dotsent. Ta oli aastast 1944 Eesti Arhitektide Liidu liige.

Teadustööd

muuda

Kunstiajaloo alalt avaldanud lühiuurimusi "Neue Ausgrabungen in der Revaler Scloss" (1924), "Ein spätmittelalterlicher Flügelaltar an der Kirche zu Pönal" (1929). Kirjutanud esimese eestikeelse lühikokkuvõtte Eesti vanemast arhitektuurist "Ehitusmälestised Eestis" (1926) ja hiljem keskaegsest elamust peatüki "Eesti arhitektuuri ajalukku" (1965).

Kultuurkapitali toel mõõdistas Hiiumaa ja Saaremaa ning liivlaste taluehitusi ja avaldas sel teemal "Hiiumaa taluehitusi" (1926) ja "Taluehitiste uurimusi" (1926).

Isiklikku

muuda

Ta isa oli (Kaarma ja Kambja koguduste õpetaja) Friedrich Wilhelm Ederberg. Ema Julie Wilhelmine Ederberg (neiupõlves Elens; 1885–1902) oli Saaremaa esimene naisluuletaja. Tema vend Hermann Johannes Ederberg oli Hargla ja Koeru koguduste õpetaja, poolvend Bruno Ederma oli Lääne-Nigula ja Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja.

Välislingid

muuda