Harilik paakspuu

taimeliik
 See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Paakspuu (perekond)

Harilik paakspuu (Frangula alnus, sünonüüm Rhamnus frangula) on türnpuuliste sugukonda paakspuu perekonda kuuluv madal puu või põõsas.

Harilik paakspuu

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Roosilaadsed Rosales
Sugukond Türnpuulised Rhamnaceae
Perekond Paakspuu Frangula
Liik Harilik paakspuu
Binaarne nimetus
Frangula alnus
Mill.
Sünonüümid
  • Rhamnus frangula L. (2000)
  • Rhamnus frangula var. angustifolia Loud. (2000)[1]
Paakspuu õied

Paakspuu rahvapärased nimetused on pahaspuu, kitsepaats, ohupaats ja mõruuibu.[2][3].

Teaduslikult kirjeldas harilikku paakspuud esimesena šoti botaanik Philip Miller.

Levila ja kasvukoht muuda

Harilik paakspuu kasvab kõikjal Euroopas ning Kesk- ja Põhja-Aasias. Eestis on ta sage.[3]

Paakspuu kasvab lehtmetsade alusmetsas ja soode servas, harvem okasmetsas, eelkõige laanemetsas. Teda leidub ka rabametsas, soometsas, kõigis sookooslustes ja niitudel. Eestis on ta külmakindel ja mullastiku suhtes vähenõudlik, kõige paremini kasvab viljakatel niisketel muldadel[4]. Põuale peab ta hästi vastu.[3]

Harilik paakspuu on meie metsades kõige arvukam alusmetsa liik, talle järgnevad harilik toomingas ja sarapuu. Alusmetsade kogupindala, kus ta on valitsev puuliik, on ligi 4380 km²[5].

Kirjeldus muuda

Harilik paakspuu on mitmeaastane heitlehine kuni 8 m kõrge puu või põõsas. Tema võra on rohkesti harunev.[4]

Paakspuu juurestik on hästi arenenud[3]. Noored võrsed on hele- või hallikaspruunid, astlad puuduvad, paljude heledate ja piklike lõvedega[4][3]. Puukoor on sile ja mustjas[4][3]. Pungasoomused puuduvad, pungalehekesed on pruunikad ja pehmete karvakestega kaetud[4].

Lehed paiknevad lehel vahelduvalt[3]. Nad on terve servaga lihtlehed, äraspidimunajad või ellipsoidsed, 3–8 cm pikad ja 1½–4 cm laiad, pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad, kuivanult sageli kollakasrohelised[4]. Külgroodusid on 6–8 paari, nad pöörduvad enne lehe serva jõudmist lehe tipu suunas[4]. Leherootsu pikkus on kuni 1½ cm[4]. Lehed on sulgroodsed ja rood tungivad lehel selgelt esile[3].

Õied on väikesed ja ilusad[2]. Nad on peaaegu valged, kahesugulised ja asuvad lehtede kaenlas 3–6 kaupa[4]. tupp- ja kroonlehti on 5[4]. Paakspuu õitseb mais-juunis, teist korda augustis-septembris[4]. Õisi tolmeldavad putukad, kes külastavad õisi nektari pärast.[3]

Vili on alguses rohekaspunane, valminult must, kahe luuseemnega, mürgine[4][2]. Vili on kerajas ja meenutab marja, aga on lihakvili.[3]

Kui paakspuu vilju süüa, siis saab mürgistuse. See väljendub tugevas kõhuvalus, oksendamises ja vere roojamises. Kannatanule tuleb kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse.[2]

Paakspuu paljuneb peamiselt seemnetega. Seemnetel aitavad levida linnud, kes neid söövad. Kuid paakspuu võib paljuneda ka juurevõsust, samuti saab teda pistokstega paljundada.[3]

Paakspuud saab ära tunda koore järgi, mis on tume ja valgete kriipsukestega, või lehtede järgi, mis on pealt tumerohelised ja alt esiletungivate roodudega. Talvel on iseloomuliku välimusega tema pungad, mida ei kata soomused.[2]

Tähtsus muuda

Paakspuu on tuntud meetaim. Õitseb mais-juunis, teist korda võib õitseda augustis-septembris. Meeproduktiivsus 50–150 kg/ha. Mesi on hele, nõrga roheka varjundiga. Puhas paakspuu mesi ei kristalliseeru.[6]

Kõige meelsamini söövad paakspuu vilju tihased, varblased ja leevikesed[3].

Paakspuu on nagu türnpuugi roosteseene vaheperemees. Roosteseen moodustab kevaditi paakspuulehe alumisel küljel oranže kuhjakesi. Hiljem levivad seened temalt teistele taimedele ja nii tekitab paakspuu inimestele pisut kahju.[2]

Paakspuu puidust tehakse joonistussütt, samuti kasutatakse seda nikerdamiseks. Siiski pole tema puidul suurt majanduslikku tähtsust, sest puu ise on pisike ja puitu saab talt vähe.[2]

Paakspuu koort ja vilju on vanad eestlased kasutanud värvainena. Koort kogutakse kevadel mahlajooksu ajal. Sel ajal on okstel koor hästi lahti. Puu tuleb umbes käelaba kõrguselt maha lõigata ning seejärel tüvi ja oksad paari detsimeetri pikkusteks juppideks tükeldada. Igale tükile tuleb teha pikilõige ja siis saab koore maha tõmmata. Pimedas kuivatatud ja kuivas hoitav paakspuukoor säilib 5 aastat. Selleks ajaks on mahalõigatud puu asemele juba uus kasvanud ja selle saab uuesti maha lõigata.[2]

Viited muuda

  1. "Frangula alnus". The Integrated Taxonomic Information System (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 8.09.2015. Vaadatud 10.11.2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Paakspuu liigikirjeldus bio.edu.ee. Vaadatud 13. mail 2012
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Paakspuu liigikirjeldus bio.edu.ee. Vaadatud 13. mail 2012
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn, "Valgus" 1987
  5. Veiko Adermann (2009). "Eesti metsad 2008" (PDF). www.keskkonnainfo.ee. Tallinn: Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus. ISSN 1736-8855. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 30.05.2015. Vaadatud 10.11.2010.
  6. Harilik paakspuu mesindus.ee

Välislingid muuda