David Fincher

Ameerika Ühendriikide filmirežissöör

David Leo Fincher (sündinud 28. augustil 1962 Denveris) on USA muusikavideo- ja filmirežissöör[1]. Tema tuntuimad filmid on „Sotsiaalvõrgustik“ („The Social Network“), „Lohetätoveeringuga tüdruk“ („The Girl with the Dragon Tattoo“), „Kaklusklubi“ („Fight Club“), „Kadunud“ („Gone Girl“) ja „Benjamin Buttoni uskumatu elu“ („The Curious Case of Benjamin Button“)[1]. Ta oli ka USA draamasarja „Kaardimaja“ („House of Cards“) (20132018) produtsent[2].

David Fincher
David Fincher (2012) 3.jpg
David Fincher 2012. aastal „The Girl with the Dragon Tattoo“ esilinastusel Pariisis.
Sündinud 28. august 1962 (59-aastane)
Denver, Colorado, USA
Amet režissöör, produtsent
Abikaasa

Donya Fiorentino (1990–1995)

Cean Chaffin (1996–)
Lapsed 1

ElukäikRedigeeri

David Leo Fincher sündis 28. augustil 1962. aastal USA-s Colorado osariigis Denveri linnas[1]. Ta kasvas üles San Anselmos California osariigis[1]. Tema isa oli ajakirja Life ajakirjanik ja ema vaimse tervise õde[3]. Fincherit hakkas filmindus huvitama juba väga noorena ning sellele aitas kaasa see, et tema naaber oli filmitegija George Lucas[1]. Kui Fincher oli 14-aastane, kolis ta vanemate ja kahe õega Ashlandi maakonda Oregoni osariiki, kus ta unistas San Franciscosse minemisest, et töötada Lucase filmitootmise ettevõttes[3]. Enne kui ta Lucase juurde tööle sai, oli tal teisigi filmindusega seotud töökohti, mis ainult süvendasid tema huvi eriala vastu. Kooli kõrvalt töötas ta kohalikus kinos projektsionistina, seejärel vabatahtlikuna telejaamas ning viimaks animatsiooniettevõttes[3].

KarjäärRedigeeri

19-aastasena sai David Fincher tööd George Lucase stuudios Industrial Light & Magic (ILM). Ta töötas seal operaatori assistendina[1]. Seal töötades lõi Fincher kaasa filmidele „Twice Upon A Time“ (1983), „Return of the Jedi“ (1983), „Indiana Jones and the Temple of Doom“ (1984) ja „The NeverEnding Story“ (1984) visuaalide loomises[4]. Nende projektide abil hakkas Fincher looma enda selgesti eristuvat visuaalse loomingu stiili ning tal tekkis komme katsetada erinevate stiilidega, mis on tema filmides ka praegu eristatavad[4].

David Fincher lahkus 1984. aastal ILM-ist, et luua reklaam Ameerika Vähiliidule. Reklaamis oli vastsündinu, kes suitsetas sigaretti, mistõttu püüdis Fincher Los Angelese produtsentide tähelepanu[1]. Edasi tegi ta reklaame ettevõtetele, nagu Adidas, AT&T, Coca-Cola, Budweiser, Pepsi ja Nike[5]. 1987. aastal kaasasutas ta filmitootmisettevõtte Propaganda Films koos Dominic Sena, Greg Goldi ja Nigel Dickiga[5].

Järgmisena hakkas ta reklaamide kõrvalt tegelema ka muusikutele visuaalide loomisega[1]. Tuntuimad muusikavideod, mis ta on lavastanud, on MadonnaExpress Yourself“ (1989) ja „Vogue“ (1990) ja samuti AerosmithiJanie’s Got a Gun“ (1989)[1]. Neid videoid iseloomustasid üksikasjadeni läbimõeldud võtteplatsid ning osav kaameratöö, mille abil Fincher kogus kuulsust[1]. Lisaks eelnimetatutele lõi ta muusikavideoid ka teistele tuntud esitajatele, nagu Michael Jackson ja The Rolling Stones[6].

Tema debüüt filmirežissöörina oli linateosega „Alien 31992. aastal. Kuigi see film oli Oscari-kandidaat eriefektide eest, ei võtnud rahvas seda hästi vastu[1]. See oli läbikukkumine ka Fincherile endale, sest tema koostöö 20th Century Fox filmistuudioga oli konarlik, kuna stuudio kritiseeris režissööri enda ettekujutust filmist[6]. Samas arvatakse, et fännidelt saadud kaastunne aitas üldpildis Fincheri edule kaasa[6]. Fincheri järgmine teos „Se7en“ tõi ta kui uustulnuka filmirežissööride maailma[1].

Loomingu kirjeldusRedigeeri

David Fincher on jätnud mulje, et talle ei meeldi tegelikult filmiloomise protsess üldse. Ta on öelnud, et naudib enda töö juures sellist stsenaariumi, mida on võimalik hästi enda peas ette kujutada, näitlejate leidmist, proove ning kõiksugu kohtumisi või koosolekuid[5]. Sellega tema kiidusõnad lõppevad ning ta on isegi öelnud, et vihkab ülejäänu tegemist[5]. Tema töövõtted pole samuti kõigile meelepärased. Fincher on kurikuulus selle tõttu, et on nõudlik ja tema võttepäevad on alati pikad, kuna ta palub, et ühte stseeni tehtaks väga mitu korda[7].

David Fincheri loomingut on palju analüüsitud. Esmapilgul tunduvad kõik tema filmid sellised, mis uurivad tänapäevase meessoost ameeriklase psühholoogilist ja emotsionaalset seisundit ning seda naistegelaskujude arvelt. Tegelikult on pigem nii, et Fincheri loodud meeskarakterid käituvad hulljulgelt ja tema loodud naiskarakterid teavad. See tähendab, et Fincheri filmides on naistegelased tihtipeale need, kes teavad vastuseid ka ilma kogemusteta, kuid meestegelased peavad lahenduseni jõudmiseks tegema hulljulgeid tegusid või sattuma õudsetesse olukordadesse.[4]

David Fincheri loome on väga omanäoline ning selle peamisi tunnusjooni on pimedalt valgustatud filmid. Ta on ise oma tumedate kaadrite peale öelnud: „Sellisel viisil näen mina maailma.“ Ta on enda vähest valgustust põhjendanud ka sellega, et tema meelest on tihtipeale võtteplatsid ülevalgustatud, mistõttu ei tundu näitlejate nahk enam reaalne või valguse peegeldumine ei näe õige välja.[5]

Näiteks Fincheri filmi „Fight Club“ puhul kiideti tema head režissööritööd, sest temale omaselt käis süngete teemade käsitlemine käsikäes tumedalt valgustatud kaadritega. Lisaks oli selles tunda ühiskondlikke mõjutusi: fašism, meeste marginaliseerimine ning sõjajärgne ärevus, mida saab samuti siduda nii mõnegi Fincheri muu filmiga. Seda konkreetset filmi on ka kirjeldatud kui veidrat, erootilist, mitmeti mõistetavat ning õelat loomingut. Üldistavalt iseloomustavad tema loomingut vägivald ja iroonia.[8]

FilmidRedigeeri

Aasta Pealkiri inglise keeles[9] Pealkiri eesti keeles
1992 Alien 3 Tulnukas 3
1995 Seven/Se7en Seitse
1997 The Game Tahad mängida?
1999 „Fight Club“ Kaklusklubi
2002 Panic Room Paanikatuba
2007 Zodiac Zodiac
2008 The Curious Case of Benjamin Button Benjamin Buttoni uskumatu elu
2010 The Social Network Sotsiaalvõrgustik
2011 The Girl with the Dragon Tattoo Lohetätoveeringuga tüdruk
2014 Gone Girl Kadunud
2020 Mank Mank

AuhinnadRedigeeri

David Fincher ja tema looming on olnud oma karjääri jooksul väga mitmete auhindade kandidaadid. Hiljuti kandideeris ta 2021. aasta Ameerika filmiakadeemia auhindade Oscarile. Tema film „Mank“ sai kõige rohkemate ehk kümne auhinna kandidaadiks[10].

Muuhulgas on tema ja ta looming saanud auhindu režissööritöö eest Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemialt (BAFTA). Fincher on saanud parima Ameerika filmi eest Bodili auhinna. Ta on olnud 2007. aastal Cannes’i filmifestivali ja 2021. aastal Austraalia Filmi- ja Telekunsti Akadeemia (AACTA) auhinna kandidaat. Lisaks on teda nimetatud kõige hinnatumatele Primetime Emmy auhindadele, mida ta on ka võitnud.[9]

Isiklik eluRedigeeri

Erinevalt David Fincheri avatusest oma loomingu suhtes on vähe teada tema isikliku elu kohta. Ta abiellus modelli Donya Fiorentinoga 1990. aastal, kuid nad lahutasid viis aastat hiljem, 1995. aastal[11]. Neil sündis 1994. aastal tütar, kelle nimi on Phelix Imogen[11]. Praegu on Fincher koos enda kauaaegse produtsendi Cean Chaffiniga[3]. Nad olid töökaaslased kolm aastat enne kui neist sai paar[3].

ViitedRedigeeri

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Augustyn, Adam. 2022. David Fincher. Encyclopedia Britannica. Avalikult kättesaadav:https://www.britannica.com/biography/David-Fincher, vaadatud 13. märts 2022.
  2. Miller, Liz Shannon. 2020. Hey, Remember When David Fincher Literally Changed TV Forever With 'House of Cards'?. Avalikult kättesaadav: https://collider.com/david-fincher-house-of-cards-netflix-how-it-changed-tv/, vaadatud 14. märts 2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Galloway, Stephen. 2011. David Fincher: The Complex Mind of ‘Social Network’s’ Anti-Social Director. Avalikult kättesaadav: https://www.hollywoodreporter.com/news/general-news/david-fincher-complex-mind-social-95704/, vaadatud 14. märts 2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 Yvonne Tasker, toim (2002). Fifty Contemporary Film Directors. Oxford ja New York: Routledge. Lk 172, 177.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Romanek, Mark. 2010. An Interview with David Fincher. Believe, 1. oktoober.
  6. 6,0 6,1 6,2 Lindsay, Sean. 2003. Fincher, David. Senses of Cinema. 27. väljaanne.
  7. Heckmann, Chris. 2021. David Fincher Interviews & Quotes on His Filmmaking Process. Avalikult kättesaadav: https://www.studiobinder.com/blog/david-fincher-interview-directing/, vaadatud 14. märts 2022.
  8. Craine, James and Stuart C. Aitken. 2004. Street fighting: Placing the crisis of masculinity in David Fincher's Fight Club. GeoJournal, 59: 4, 289-296.
  9. 9,0 9,1 IMDb. David Fincher. Avalikult kättesaadav: https://www.imdb.com/name/nm0000399/?ref_=fn_al_nm_1, vaadatud 13. märts 2022.
  10. Viilup, Kaspar. 2021. Selgusid Oscarite nominendid, „Mank“ konkureerib kümnele auhinnale. Avalikult kättesaadav: https://kultuur.err.ee/1608142924/selgusid-oscarite-nominendid-mank-konkureerib-kumnele-auhinnale, vaadatud 14. märts 2022.
  11. 11,0 11,1 Mottram, James. 2011. The anti-social network: Why David Fincher is the perfect man for 'The Girl With The Dragon Tattoo'. The Independent, 18. oktoober.