Vikipeedia

Bolšoi Berjozovõi

Bolšoi Berjozovõi (ajalooliselt Koivisto, vene Большой Берёзовый, soome Koiviston saari või Koivusaari, rootsi Björkö) on Läänemeres asuv saar, mis kuulub Venemaa koosseisu. Saare pindala on 24 km², mis teeb Bolšoi Berjozovõist Koivisto saarestiku suurima saare. Tegemist on saarestiku ainsa saarega, mis on aasta läbi asustatud.

Bolšoi Berjozovõi
Bolšoi Berjozovõi rannik (2010)
Bolšoi Berjozovõi rannik (2010)
Ümbritseb Soome laht
Saarestik Koivisto saarestik
Koordinaadid 60° 17′ 58″ N, 28° 36′ 59″ E
Pindala 24 km²
Kõrgeim koht
43,7 m üle merepinna
Bolšoi Berjozovõi (Leningradi oblast)
Bolšoi Berjozovõi
Bolšoi Berjozovõi asukoht Leningradi oblastis

Loodus

muuda
 
Koivisto saarestik. Saarestiku suurim saar Bolšoi Berjozovõ on kagupoolne saar.

Bolšoi Berjozovõi on Läänemeres, täpsemalt Soome lahes asuv Koivisto saarestiku hulka kuuluv saar. Administratiivselt kuulub saar Venemaa Leningradi oblastis oleva Viiburi rajooni koosseisu ja on piiriala, kuhu minekuks peab FSB loa saama. Mandrist on Bolšoi Berjozovõi umbes 3,5 kilomeetri kaugusel, saarele lähimast asulast Primorskist eraldab saart Björkösundi väin.[1] Suuremad naabersaared on saarestiku koosseisu kuuluvad Tiurinsaari kirdes ja Piisaari põhjas. Biogeograafiliselt kuulub saar Karelia australise koosseisu.[2]

1976. aastal arvati saar Viiburi looduskaitseala hulka. 1996. aastal loodi Koivisto saarestikust omaette looduskaitseala. Tegemist on ühe Leningradi oblasti suurima looduskaitsealaga.[2] Kaitseala sihiks on kaitsta veelindude elupaikasid, säilitada ökosüsteemi loomulik veerežiim ja bioloogiline mitmekesisus, kaitsta haruldasi liike ning säilitada vee- ja rannikutaimestikku.[3] Sellest hoolimata on saare elustiku seisund analüüside järgi kehvas seisundis ja kohalik looduse tasakaal on haavatavas seisus.[4]

Taimestik

muuda

Bolšoi Berjozovõi on peamiselt kaetud männi- ja kasemetsaga. Kui saare vanemad metsad on männimetsad (keskmine vanus 70–90 aastat, vanimad puud on umbes 190 aastat vanad), siis metsatulekahjude järel ja endistel põllumaadel kasvab männiku asemele peamiselt kask.[2][3] Lisaks metsale on saarel Zvanka järv ja mitmed sood. Bolshoi Berezovõis asuvad rabad, siirdesood ja madalsood. Turbasammal ja männid moodustavad levinuima taimkatte soos.[3]

Loomastik

muuda
 
Zvanka järv, ümbritsetud sõjaaegsete piiretega (2016)

Piiratud ligipääsu tõttu ei ela Bolšoi Berjozovõil väga palju imetajaid. Kogu saarestiku peale kokku on saarel tuvastatud 23 loomaliiki. Kahepaikseid on saarel kolm liiki: tähnikvesilik, rohukonn ja harilik kärnkonn. Roomajaid on saarel 4 liiki: arusisalik, rästik, nastik ja vaskuss.[5]

Saarel elavad mitmed looduskaitse all olevad liigid, eriti Zvanka järve läheduses soodes ja metsades. Kaitse all on mitmed linnuliigid: sarvikpütt, väikepütt, sõtkas, tuttvart, naerukajakas, kalakajakas, sinikael-part, luitsnokk-part, mustviires, rääkspart, kiivitaja, tumetilder ja täpikhuik. Bolšoi Berjozovõi saarel on haruldane mujal saarestikul levinum metsis, keda jahiti saarel peaaegu liigi väljasuremiseni. Harva kohatud linnuliikidest leiab saarel veel hiireviu, pruunselg-põõsalind, hänilane, karmiinleevike ja punaselg-õgija. Loomaliikidest on saarel haruldased liigid orav, uruhiir, juttselg-hiir, mutt, arusisalik, rästik ja mäger.[5]

 
Rannik (2011)

Okasmetsade tõttu elavad saartel mitmed linnu- ja loomaliigid, kes on mujal Euroopas haruldased. Linnuliigid, mida metsades võib kohata, on händkakk, kanakull, käblik, punarind, laulurästas, lepalind, metsvint, metskiur, suur-kirjurähn, musträhn ja must-kärbsenäpp. Võrreldes ülejäänud saarestikuga on Bolšoi Berjozovõil levinum heinaniitudel pesitsev rukkirääk. Imetajatest elavad metsas mitmed hiireliigid (laane-karihiir, väike-karihiir, harilik leethiir), tuhkur ja rebane.[5]

Asulapõhine loomastik on Bolšoi Berjozovõil vähearenenud, sest inimasustus pole saarel enam levinud. Krasnõi Ostrovis elavad mitmed inimasustusele omased liigid: lindudest suitsupääsuke, räästapääsuke, põldvarblane, kuldnokk ja loomadest rändrott, koduhiir ning peenardes ja pesuhoonetes nastik.[5]

Saare kaldad moodustavad peamiselt liivarannad ning pillirooga kaetud kaldad.[6] Imetajaid väga rannaniitudel ei ela, rannikul võib kohata vaid kährikut (ja Krasnõi Ostrovis rändrotti). Lindudest kohtab rannikul mitut liiki: kõrkja-roolind, rästas-roolind, linavästrik, vihitaja, harva ka peamiselt metsas elavat punajalg-tildrit.[5] Saare rannikust umbes 6–10 kilomeetrit lõunas pesitsevad sagedasti läänemere hülged.[3]

Rahvastik

muuda
 
Koivisto põhjapoolsed külad 1923. aastal

Bolšoi Berjozovõi kaguosas on väike Krasnõi Ostrovi küla, kus osa elanikke elab saarel aasta läbi. Küla elanike arv on märgatavalt suurem suveperioodil. 2018. aastast on ühendus mandri ja saare vahel olemas aasta läbi, varem sai saarele minna vaid suvel.[6]

Ajalooliselt oli kogu Viiburi piirkond karjalastega asustatud, 13. sajandist asusid piirkonda elama soomlased ja rootslased.[7] 1939. aastaks elas terves Koivisto vallas ligi 10 000 elanikku.[8] Saare suurim küla oli Saarenpää, sellele lisaks asusid Eistilä, Ingerttilä, Jaakkola ja Patala külad saare põhjaosas ning Hyttölä saare lõunaosas. Eistilä küla nimi viitab vanadele suhetele Eestiga, Ingerttilä aga Ingerimaale.[9] Elanikkond koondus rannikule, nende peamine elatusallikas oli kalapüük, kohati ka hülgepüük.[10]

Ajalugu

muuda

Esiaeg

muuda

Bolšoi Berjozovõi saare muinasajaloo kohta on vähe teada. Balti jääjärve ajastul oli saar täielikult vee all. Pärast Billingeni katastroofi, mil järv Atlandi ookeaniga ühines, hakkas veetase piirkonnas alanema.[11] Tänapäevasel kujul tekkis Bolšoi Berjozovõi tõenäoliselt Läänemere tekkimise ajastul 4. aastatuhandel eKr.[12]

Koivisto piirkond on asustatud juba kiviajast peale. Läänemeresoomlased arvatakse piirkonda olevat jõudnud umbes 1. sajandil pKr, Koivisto piirkonda asus hõim, kellest kujunesid välja karjalased.[7] Arvatakse, et viikingiajal võis idateel asuval Bolšoi Berjozovõil olla mitmes allikas mainitud muistne viikingite Björkö kaubandusasula, kuid kuna saarel pole korralike arheoloogilisi kaevamisi tehtud, puuduvad konkreetsed tõendid selle kohta.[11][13]

 
Koivisto saarestik ja saarte külad Soome suurvürstiriigi koosseisus (1863)

13. sajandi teisel poolel sattusid karjalased Novgorodi mõjusfääri, aga vene vürstiriigi mõju Karjala aladel oli piiratud. 1290. aastatel kehtestas järk-järgult piirkonnas võimu Rootsi, ehitades Viiburi kindluse ja allutades ümbritsevad alad.[7] Rootsi võim piirkonnas, muuseas ka Bolšoi Berjozovõi saarel, kinnitati Pähkinäsaari rahuga 1323. aastal. Saarele asusid soomlased ja rootslased ning see moodustas osa Soome-Karjalast.[8]

Uusaeg

muuda

Saarele asunud elanikud tegelesid peamiselt kalapüügi, laevaehituse ja põlluharimisega, kasvatades peamiselt rukist.[6] Saare põllud olid aga väikesed ja teravilja toodi sisse naaberaladelt, muuhulgas ka Eestist. Tollal Björkö nime kandev saar asus Rootsi idapiiril, mistõttu ta sattus korduvalt idanaabri rünnaku alla. Liivi sõja ajal käis saarelt üle mitu Vene rüüsteretke, neist suurim 1572. aastal. Näiteks Saarenpää asustatud talude, arv langes 24 (1571) pealt 5 peale (1586).[10]

Põhjasõja ajal okupeeris saare Venemaa ja saarele paigutati sõdurid ning suurtükid. Sõja lõppedes 1721. aastal loovutas Rootsi saare Venemaale ja see liideti Viiburi kubermangu koosseisu.[6] Pärast ülejäänud Soome vallutamist liideti kubermang 1811. aastal Soome vürstiriigiga. Bolšoi Berjozovõi saart arendati edasi merekindlusena, saare lõunaossa ehitati sajandi keskpaigal kindlus 254 mm suurtükiga. Tulirelvade laskemoonaga varustamiseks ehitati saarele kitsarööpmeline raudtee.[6]

Saarte esimene kool asutati Eistiläs. Kui vana kooli ruumid kitsaks jäid, ehitati uus hoone, mis on siiani säilinud. Hiljem rajati rahvakoolid ka Pattala ja Saarenpää küladesse. 159 majapidamisega Saarenpää kujunes saare keskuseks. Saarel asusid spordiselts Saarenpojat, staadion, ühistu kauplus ja mitmed ettevõtted: sepikoda, soolatsehh ja saeveski.[6]

20. sajand

muuda
 
Soomlaste punker

Pärast Soome iseseisvumist 1917. aastal kuulus tollal Koivusaari nime all tuntud saar Soome Vabariigi koosseisu. Venemaa kodusõja ajal kasutas saart Suurbritannia baasina operatsioonidel Kroonlinna vastu.[8] 1920. aastatel asus saarele Soome garnison, mis säilitas Koivisto kindluse kasutusvõimelisena ja arendas selle kaitseid.[14] Kindlus moodustas osa Mannerheimi liinis.[6][15]

 
Nõukogude-Soome piiriläbirääkimised Karjala kannasel (1939)

Teise maailmasõja alguses, 1939. aasta oktoobris nõudis Nõukogude Liit Soomelt piiriäärsete alade, sealhulgas ka Koivisto saare Nõukogude Liidule loovutamist. Soome oli valmis loovutama mõned alad, kuid mitte Koivisto saart.[16] Novembris tungis Nõukogude Liit Soomele kallale. Saart pommitati suurtükitulega juba detsembris, aga tõsisemad katsed kindlussaart võtta ei toimunud enne 1940. aasta veebruari. Soomlased evakueerisid saare 23. veebruaril, venelased võtsid kindluse samal päeval üle. Märtsis sõlmitud Moskva rahulepinguga loovutas Soome saare ametlikult Nõukogude Liidule.[15][17] Soome rannapatareid Koivisto saarel avaldasid venelastele muljet ning mõned aastad ehitati Nõukogude Liidus patareisid Koivisto kaitsete eeskujul.[18] Jätkusõja ajal taastas Soome 1941. aasta novembris saarel oma võimu, mis püsis 1944. aasta suveni.[6] Juunis 1944 vallutas Nõukogude Liit taas Koivisto saare.[19]

 
Hüljatud Nõukogude piirivalvetorn (2011)

Saarel elanud soomlased ja rootslased lahkusid Bolšoi Berjozovõilt pärast seda, kui Soome loovutas saare Nõukogude Liidule.[20] Esialgu kuulus saar Karjala-Soome NSV koosseisu, kuid 1944. aastal viidi saar üle Leningradi oblasti.[21] Saar asustati venelastest uusasunikega, kellest enamik tuli Pihkva ja Jaroslavli oblastist. Kasutusse võeti suuresti saarel säilinud soome külad. Eistilä ja Ingerttilä külad ühendati Petrovskoje asulaks ning Hyttölä, Pattala ja Saarenpää ühendati Krasnoostrovski (tänapäeval Krasnõi Ostrov) asulaks. Ülejäänud külad lakkasid olemast. Lisaks uusasunikele paiknes Bolšoi Berjozovõil sõja järel ka Nõukogude armee, mis võttis kasutusele endised Soome sõjaväehooned. Saarel asusid suurtükiväediviis ja õhutõrjesuurtükiväelased ning nende pered. Krasnõi Ostrovi asulasse rajati eluks vajalikud hooned: kaks kooli, lasteaed, kauplus, raamatukogu, raadiojaam, haigla ja postkontor. Saare elanikud töötasid kohapealses Ždanovi kalurikolhoosis.[6]

Sõjavägi oli saarel kuni 1950. aastate lõpuni. Kümnendi lõpus armeed kärbiti ja Nõukogude väeosad lahkusid saarelt. Sõjaväe väljaviimise järel saarel taristut enam ei arendatud. 1960. aastate lõpus sai meretööde käigus kahjustada elektrikaabel ning kaabli taastamise asemel ehitas kolhoos saarele diiselelektrijaama. 1970. aastatel suleti kalatöötlemiskoda ning saare sotsiaalasutuste haldamine lõpetati. 1977. aastal liideti Ždanovi kolhoos Leningradi Lenini kolhoosiga. Kolhoos soetas enamikule saarte elanikele elamispinna Primorskis, kus asus ka kolhoosi kalalaevastik.[6]

Sellest ajast on saar vähese asustusega, aasta läbi elatakse vaid Krasnõi Ostrovi asulas ja sealgi on vähe elanikke. 1976. aastal arvati saar Viiburi looduskaitseala hulka. 1996. aastal loodi kogu Koivisto saarestikust omaette looduskaitseala.[2] Nõukogude Liidu lagunemise järel jäi saar Venemaa koosseisu, Bolšoi Berjozovõi kuulub Vene piirialade hulka.[6]

Galerii

muuda
  •  
    Soomlaste punker (2011)
  •  
    Saare merekallas (2010)
  •  
    Karile sõitnud laev (2011)
  •  
    Saare loodus (2016)
  •  
    Teise maailmasõja aegsed kaitsevallid (2010)
  •  
    Saare merekallas (2016)
  •  
    Soomeaegsed varemed (2011)
  •  
    Saarel asuv jõgi (2010)
  •  
    Vaade saarelt üle väina (2016)
  •  
    Soine jõgi (2010)

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Нестеренко, Александр Геннадьевич; Драпей, Константин Иванович; Драпей, Ян Константинович (2019). "ВЕРОЯТНАЯ ОБСТАНОВКА НА ТЕРРИТОРИИ ВЫБОРГСКОГО РАЙОНА ЛЕНИНГРАДСКОЙ ОБЛАСТИ ПРИ ВОЗНИКНОВЕНИИ ЧРЕЗВЫЧАЙНОЙ СИТУАЦИИ ТЕХНОГЕННОГО ХАРАКТЕРА". ВЫСШАЯ ШКОЛА: НАУЧНЫЕ ИССЛЕДОВАНИЯ: 111.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Stepanchikova, Irina S.; Schiefelbein, Ulf; Alexeeva, Nadezhda M.; Teuvo, Ahti; Kukwa, Martin; Himelbrant, Dmitry E.; Pykälä, Juha (2011). "Additions to the lichen biota of Berezovye Islands, Leningrad Region, Russia" (PDF). Folia Cryptogamica Estonica. 48: 95–106.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Перевощикова, Я. В. (2009). "СОВРЕМЕННОЕ СОСТОЯНИЕ РАМСАРСКИХ ТЕРРИТОРИЙ И ПЕРСПЕКТИВЫ ИХ РАЗВИТИЯ". Самарская Лука. 18 (2): 12–14.
  4. ↑ Volnina, O.V. (2011). "ОЦЕНКА ГЕОЭКОЛОГИЧЕСКОЙ СИТУАЦИИ В РАЙОНАХ ПОДВОДНЫХ ОТВАЛОВ ГРУНТА В ВОСТОЧНОЙ ЧАСТИ ФИНСКОГО ЗАЛИВА". УЧЕНЫЕ ЗАПИСКИ. 20: 174–179.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Ямалеев, О.А; Силуянов, А.Н. (2010). "«Материалы комплексного экологического обследования участков территории, обосновывающие внесение изменений в Положение о государственном природном комплексном заказнике «Березовые острова»»". Комитет по природным ресурсам Ленинградской области. Peterburi. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2024. Vaadatud 7. veebruaril 2024.
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 "Березовые острова в Финском заливе, общая информация". Березовые острова в Финском заливе. 2017. Vaadatud 1. veebruaril 2024.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Kirkinen, Heikki (1982). "Finland in Russian sources up to the year 1323". Scandinavian Journal of History. 7 (1): 255–275. DOI:10.1080/03468758208579009.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 "Karjala ja Soome-lahe saared". Päewaleht. 04.12.1939. Lk 4.
  9. ↑ "Koiviston kylät". Suomen Koivisto-Seura ry. Vaadatud 5. veebruaril 2024.
  10. ↑ 10,0 10,1 Mäkinen, Anssi (2002). Linnaleirit ja vainovalkeat. Helsingi: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. ISBN 951-45-9660-9.
  11. ↑ 11,0 11,1 "Koiviston historiaa". Suomen Koivisto-Seura ry. Vaadatud 5. veebruaril 2024.
  12. ↑ Beckholmen, Monica; Tirén, Sven A (september 2008). "The geological history of the Baltic Sea: a review of the literature and investigation tool". Rootsi kiirgusohutusamet.
  13. ↑ Губарев, О. Л. (2017). "Остров Биорко – стоянка норманнов или торговое место?". Археологические вести. 23: 355–359.
  14. ↑ Головко, Анастасия Альбертовна (2011). "РОЛЬ АРХИТЕКТУРНЫХ ДОМИНАНТ В ФОРМИРОВАНИИ БЕРЕГОВЫХ УКРЕПЛЕНИЙ" (PDF). Исторические, философские, политические и юридические науки, культурология и искусствоведение. Вопросы теории и практики. 8 (14): 38–41.
  15. ↑ 15,0 15,1 Anzulovic, Jr, James Venceslav (1968). "THE RUSSIAN RECORD OF THE WINTER WAR , 1939-1940: AN ANALYTICAL STUDY OF SOVIET RECORDS OF THE WAR WITH FINLAND FROM 30 NOVEMBER 1939 TO 12 MARCH 1940". University of Maryland.
  16. ↑ T., H. (12. märts 1940). "Soome–Nõuk. Liidu lahkuminekud". Päewaleht. Lk 2.
  17. ↑ "SOOME TALVESÕDA – väikerahva kangelaslikkuse sümbol". Eesti Sõna. 09.03.1943. Lk 4.
  18. ↑ Pärn, Jüri (detsember 2017). "Ninase 180 mm rannapatarei" (PDF). Eesti Muinsuskaitseamet: 2–3.
  19. ↑ "Postimees 1944. aastal: Soomes võideldakse vaibumatu väsimatusega". Postimees. 27.06.2018.
  20. ↑ SINGLETON, FRED (2004). A Short History Of Finland (inglise) (Teine trükk). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 49–67, 126.
  21. ↑ Чистяков, Антон Юрьевич. "Выборгская губерния". Культура Ленинградской области: Энциклопедия. Vaadatud 7. veebruaril 2024.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bolšoi_Berjozovõi&oldid=6696972"