Baieri hertsogkond
Baieri hertsogkond (saksa keeles Herzogtum Baiern) (907–1623) oli ainus hõimuhertsogkond Ida-Frangi riigi ja Saksa-Rooma riigi alguspäevadest, mis säilitas nii oma nime kui ka enamiku oma territooriumist.
Saksa-Rooma keisrite reas oli ainult Ludwig IV (1328–1347) seotud hertsogkonnaga; Baieri oli enamasti opositsiooni tugipunkt, eriti Welfid aastatel 1070–1180. Viimases vastasseisus hertsog Heinrich Lõvi ja Hohenstaufenist keisri Friedrich I vahel oli Friedrich võidukas ja võttis Heinrichilt tema läänid. Baieri läks siis Wittelsbachidele, kes hoidsid seda aastani 1918.
Vanem hõimuhertsogkond
muudaVanema Baieri hertsogkonna juurte kohta pärinevad esimesed teated aastatest 551–555. Kroonik Jordanes kirjutab oma teoses "Getica": "Švaabide alast idas olid bajuvaarid ja läänes frangid ..." Esimese hertsogkonna lõpuni põlvnesid kõik valitsejad Agilolfingite perekonnast. Baierlased koloniseerisid siis ala Nordgaust piki Naabi jõge (hilisem Oberpfalz) kuni Ennsini idas ning lõuna suunas üle Brenneri kuru Adige ülemjooksuni tänapäeva Lõuna-Tiroolis. Esimene dokumenteeritud hertsog oli Garibald, Frangi Agilolfingide võsu, kes valitses alates 555. aastast suuresti sõltumatu Merovingide vasallina.
Idapiiri muudatused toimusid idagermaani langobardide hõimu lahkumisel Pannoonia basseinist Põhja-Itaaliasse (568) ja avaaride edenemisel, samuti lääneslaavlaste tšehhide asumisel Böömi metsa tagusele alale umbes samal ajal. Umbes 743. aastal vasallistas Baieri hertsog Odilo slaavi Karantaania vürstid (piirkond kattub enam-vähem hilisema Kärnteni margiga), kes küsisid temalt kaitset sissetungivate avaaride vastu. Suuresti sõltumatute Agilolfingi hertsogite residents oli siis Regensburg, endine Rooma keisririigi Castra Regina Doonau jõel.
Ristiusustamise ajal pani piiskop Korbinian enne 724. aastat aluse hilisemale Freisingi peapiiskopkonnale; Püha Kilian oli 7. sajandil misjonäriks põhja pool Frangimaa territooriumil, mida siis valitsesid Tüüringi hertsogid ja kus Bonifatius asutas 742. aastal Würzburgi piiskopkonna. Sellega külgnevatel Alemannia (Švaabimaa) aladel Lechi jõest läänes oli Augsburgi piiskopkond piiskopi residents. Kui Bonifatius rajas 739. aastal Passau piiskopkonna, toetus ta kohalikele varakristlikele traditsioonidele. Lõunas asutas Püha Rupert 696. aastal Salzburgi piiskopkonna, ilmselt pärast hertsog Theodo II ristimist tema õukonnas Regensburgis. Rupert sai tiitli "Baieri apostel". 798. aastal lõi paavst Leo III Baieri kirikliku provintsi, kus Salzburg oli metropoliidi residents ning Regensburg, Passau, Freising ja Säben (hilisem Brixen) abipiiskopkonnad.
- Karolingide riigis
Frangi riigi tõusuga Karolingide ajal peatati Baieri hertsogite autonoomia Merovingide all: 716. aastal liidendasid Karolingid põhjas Frangimaa maad, mida varem haldasid Tüüringi hertsogid, ning Würzburgi piiskopid saavutasid domineeriva seisundi. Läänes surus Karolingist majordoomus Karlmann maha viimase Alemannia mässu 746. aasta Cannstatti verekohtus. Viimase hõimuhertsogkonnana liidendati 788. aastal Baieri, pärast seda kui hertsog Tassilo III oli püüdnud säilitada oma sõltumatust liidu abil langobardidega. Kui Karl Suur vallutas Langobardide kuningriigi, tähendas see Tassilo langust, ta kukutati 788. aastal. Baierit haldasid siis Frangi prefektid.
Noorem hõimuhertsogkond
muuda
817. aasta Ordinatio Imperii'ga püüdis Frangi keisri Karl Suure poeg ja järgmine keiser (814–840) Ludwig Vaga säilitada Karolingide impeeriumi ühtsust: kui keisrivõim läks pärast tema surma tema vanema poja Lothar I kätte, said nooremad vennad impeeriumile alluvad valdused. Ludwig Sakslane valitses isa süseräniteedi all samuti Frangi impeeriumi idaalasid: peamiselt Baierit alates 817. aastast. 825. aastast kutsus Ludwig Sakslane end Baieri kuningaks territooriumil, millest oli saamas tema võimu keskus.
Ida-Frangi riigis
muudaKui vennad lõpuks Frangi riigi pärilussõdade järel 843. aasta Verduni lepinguga keisririigi jagasid, sai Ludwig Ida-Frangi riigi kuningana (843–876) Reini jõest ida pool asuvad maa-alad: Baierimaa, Švaabimaa kuni Reini jõeni, Graubündeni, Frangimaa, Saksimaa, Tüüringi, millest kujunes hiljem Saksamaa). Pärast oma trooniletõusmist ründas ta tagajärjetult naabriks olnud Suur-Määri riiki ning võitles rüüstavate viikingite ja madjaritega, kuid suutis oma laialivalguvat riiki Reini ja Elbe jõe vahel koos hoida. 865. aastal sundisid Ludwigi pojad teda oma riiki piki nende hertsogkondade piire jagama ja Ida-Frangi riigis (taas)loodi neli hõimuhertsogkonda: Švaabimaa (Alemannia), Frangimaa (endise Austraasia idaosa), Saksimaa ja Baieri. Ludwig Sakslase surmaga 876. aastal läks Baieri kuningatiitel ja riigiga külgnevad idaalad tema vanema poja Karlmanni kätte. Pärast isa surma valitsesid Ludwigi pojad ühiselt. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea 877. aastal suri, siis seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai Karlmann Itaalia kuningaks (877–879). Karlmann sai 879. aastal insuldi ja teovõimetuna andis Baieri (sealhulgas Kärnteni markkrahvkonna) Ludwig Nooremale, Karl Paks sai aga Itaalia krooni. Kuna Karlmannil seaduslikke pärijaid polnud, jagati tema valdused tema vendade vahel. Karl Paks sai Itaalia krooni ja seoses sellega krooniti ta 881. aastal Frangi keisriks kui Karl III. Pärast Ludwig Noorema surma sai Karl ka kogu Ida-Frangi riigi ainuvalitsejaks ja 884. aastal nimetas kohalik aadel ta isegi Lääne-Frangi riigi kuningaks. Tema püüdeid ühendada uuesti kogu frankide riik takistas üha enam tema kõrge iga. 887. aasta riigipäeval Treburis sunniti ta lõpuks tagasi astuma. Peamine niiditõmbaja Karli ametist kõrvaldamise taga oli Karlmanni vallaspoeg Arnulf Kärntenist (850–899).
Karlmanni abieluväline laps Arnulf sai endale Kärnteni margi. Ida-Frangi kuningas ning 896–899 ka Frangi keiser Kärnteni Arnulf kerkis esile endistel Karantaania maadel, tagades Kärnteni margi valduse isa surma järel 880. aastal, kui ta pärast Baieri kuningriigi minemist tema onu Ludwig Noorema kätte sai 880. aastal Kärnteni hertsogi tiitli. Peamiselt tänu baierlaste toetusele oli Arnulf 887. aastal edukam Frangi keiser (879–887) Karl III vastu, tagas järgmisel aastal enda valimise Saksa kuningaks ja sai 887. aastal Ida-Frangi riigi kuningaks (887–899). Kärnten ja Baieri olid tema võimu aluseks, Regensburg tema valitsuse asukoht.
899. aastal läks Baieri Kärnteni Arnulfi surma järel kuueaastase Ludwig III Lapse kätte, kelle valitsemise ajal toimusid jätkuvad ungarlaste rüüsteretked. 900. aastal rüüstas üks ungarlaste vägi rängalt Baieri hertsogkonda, aga teise suutsid markkrahv Liutpold ja Passau piiskop Richeri väed puruks lüüa. 901. aastal laastasid ungarlased Kärnteni marki. 904. aastal kutsusid sakslased ungarlaste vaimse juhi Kurszáni, kes oli Árpádi kaasvalitseja, läbirääkimistele, kuid mõrvasid tema ja ta kaaskonna, misjärel Árpád sai ungarlaste ainuvalitsejaks. 906. aastal rüüstasid ungarlased kahel korral Saksimaad ja 907. aastal andsid nad baierlastele ränga hoobi, tappes ka markkrahv Liutpoldi.
Ludwig III Laps proovis sõjaväge ka ise juhtida, aga tema vägi löödi Pressburgi (Bratislava) all 5. juulil 907 Pressburgi lahingus puruks. Ludwig III Lapse valitsemise ajal valitses Scheyerni suuri Baieri valdusi omav krahv Luitpold kagupiiril Baieri kaitseks loodud Kärnteni marki. Luitpold sai surma suures Pressburgi lahingus, kuid tema poeg Arnulf, hüüdnimega Halb, koondas hõimu riismed liitu ungarlastega ja sai 911. aastal baierlaste hertsogiks, ühendades Baieri ja Kärnteni oma võimu alla. Pärast markkrahv Luitpoldi kaotust 907. aasta Pressburgi lahingus olid kõik Baieri Idamargi (marchia orientalis) Ennsi jõe tagused Ida-Frangi maad kaotatud. Luitpoldi poeg Arnulf Halb sai hertsogitiitli, saades esimeseks Baieri hertsogiks Luitpoldingi dünastiast.
Saksa kuningas Konrad I ründas edutult Arnulfit, kui viimane keeldus tunnistamast tema kuninglikku ülemvõimu. 908. aastal käisid ungarlased rüüsteretkel Saksimaal ja Tüüringis ning 909. aastal koguni Švaabimaal ja Ülem-Burgundias. Karolingide valitsemine Ida-Frangi riigis lõppes 911. aastal, kui Arnulfi poeg, kuningas Ludwig III Laps, suri pärijateta. Keskvõimu katkemine tugevdas taas Saksa hõimuhertsogkondi. Idamark jäi ungarlaste okupeerituks ja Pannoonia maad olid lõplikult kaotatud.
Saksi dünastia
muuda
Sellest hoolimata oli Baieri hertsogite enesekindlus pidevaks vaidlusküsimuseks äsjaloodud Saksamaa kuningriigis: Saksa kuningas Otto I kukutas hertsog Arnulfi poja Eberhardi 938. aastal; tema järglaseks sai tema noorem vend Berthold. 948. aastal tagandas kuningas Otto lõplikult Luitpoldingid ja pani Baieri hertsogiks oma noorema venna Heinrich I. Viimase hertsogi Bertholdi alaealiselt pärijalt Heinrich III-lt peteti välja Baieri pfaltskrahvi amet. Luitpoldingite viimane katse võim taastada, ühinedes kuningas Otto poja, Švaabimaa hertsogi Liudolfi mässuga, luhtus 954. aastal.
952. aastal sai hertsog Heinrich I endale ka Itaalia Verona margi, mille Otto I hõivas Itaalia kuningas Berengar II-lt. Teda ohustasid ikka veel ungarlased, kuni kuningas Otto võiduni 955. aasta Lechfeldi lahingus. Ungarlased taganesid seejärel Leitha ja Morava jõe taha, hõlbustades sakslaste ittaasumise teist lainet, kui nad liikusid tänapäeva Alam-Austria, Istria ja Kraini aladele. 955. aastal alustas Saksamaa kuningas Otto I tagasivallutust võiduga 955. aasta Lechi lahingus. 952. aastaks liidendati uued alad Baierisse (Krain, Kärnten, Istria ja Verona).
976. aastal kukutas keiser Otto II oma mässulise nõo, Saksi kuningliku dünastia kõrvalharu Baieri hertsogi Heinrich II Riiaka, ja tekitas Baieri üldise ümberkorraldamise ajal pärast mässu endise Pannoonia margi territooriumile uue marcha orientalis'e, rajades endisel Baieri territooriumil Kärnteni hertsogkonna. Ta nimetas enda toetamise eest markkrahviks Babenbergi dünastiast pärit krahvi Leopold Hiilgava. Kärnteni hertsogkonna andis ta endisele Luitpoldingist pfaltskrahvile Heinrich III-le, kellest sai ka Verona markkrahv. Kuigi Heinrich II leppis 985. aastal ära keiser Otto lese Theophanoga ja sai tagasi oma hertsogkonna, vähenes Baieri hertsogite võim veelgi seoses Frangimaa Babenbergide tõusuga, kes valitsesid Austria (Ostarrichi) markkrahvidena.
Welfi dünastia
muuda
Viimane Saksi dünastiast Baieri hertsogi, Heinrich II Riiaka poeg Heinrich III, valiti roomlaste kuningaks 1002. aastal. Erinevatel aegadel valitsesid hertsogkonda Saksa kuningad personaalunioonis, täideviivad sõltuvad hertsogid või isegi keisri pojad, Heinrichi Saali järglased säilitasid traditsiooni. See periood nägi paljude aristokraatlike perekondade tõusu, nagu Andechsi krahvid või Wittelsbachid. 1061. aastal läänistas lesestunud keisrinna Agnes hertsogkonna Saksi krahvile Otto von Northeimile (Otto II). Sellele vaatamata hõivas tema poeg, kuningas Heinrich IV, taas pettusega hertsogkonna, andes selle Welf I-le, mis viis lõpuks 1073. aasta Saksi mässuni.
Heinrich andis Baieri Verona markkrahvliku Este dünastia ja Welfide eelkäija võsu Welfi hoolde. Welf I läks seejärel kuningas Heinrichiga tülli ja jäeti hertsogkonnast 19 aastaks ilma, sel ajal haldas seda Saksa kroon otse. Welf I taastas hertsogkonna 1096. aastal, ja tema järglased olid tema pojad Welf II ja Heinrich Must (1120–1126) – viimase järglane oli tema poeg Heinrich Uhke (1126–1138), kellest sai ka Saksimaa hertsog. Dünastia valitses hertsogkonda vahelduvalt järgmised 110 aastat. Alles siis, kui Heinrich IV lõi 1070. aastal Welfide hertsogivõimu, sündisid seal taas Baieri hertsogid. Seda perioodi iseloomustab investituuritüli keisri ja paavsti vahel, mis tugevdas paavsti poolt olevate Welfide võimu.
Konflikt Švaabi Hohenstaufeni dünastiaga kuninga valimisel viis Hohenstaufeni Konrad III kuningaks valimiseni, kuid Baieri anti 1139. aastal Babenbergidele.
Hohenstaufenist Friedrich I Barbarossa püüdis Welfidega leppida ja andis 1156. aastal Welfide Saksimaa hertsogile Heinrich Lõvile tagasi Baieri ilma Marcha Orientalis'eta. Eraldatud Marcha Orientalis oli Babenbergide uus eriõigustega hertsogkond ja hilisema Austria (Ostarrichi) tuumikuks. Heinrich Lõvi asutas arvukalt linnu, sealhulgas Müncheni 1158. aastal. Münchenist sai Baieri hertsogi residents 1255. aastal. Oma tugeva positsiooni tõttu kahe hertsogkonna, Saksimaa ja Baieri valitsejana läks ta konflikti Friedrich I Barbarossaga.
1173. aastal läänistas Hohenstaufenist keiser Friedrich I Barbarossa Istria margi Baieri Andechsi aadliperekonnale, kes liitis selle oma Merania hertsogkonnaga. Aquileia sai Istria tagasi 1209. aastal, kui Andechsi markkrahvid pandi riigivande alla väidetava osavõtu tõttu Saksa kuninga, Friedrich Barbarossa poja Švaabi Philippi mõrvamisest.
Heinrich Lõvi keeldus abistamast keisrit Itaalia sõjakäigus. Sellepärast ja Heinrich Lõvi soovi tõttu saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni tekkis Heinrich Lõvil konflikt Saksa-Rooma keiser Friedrich Barbarossaga. Aastatel 1178–1180 toimus tema vastu protsess, milles aga Heinrich Lõvi kohtu ette ei ilmunud. Ta pandi riigivande alla ja 1180. aastal kuulutas keiser Friedrich Barbarossa ta lindpriiks ning võttis temalt Baieri, Braunschweigi ja Saksimaa valitsemisõiguse. Aastatel 1180–1181 toimus Heinrich Lõvi ja keisri Friedrich Barbarossa vahel kodusõda. Heinrich Lõvi alistus Friedrich I Barbarossale, kes tagastas talle Braunschweigi valdused. 1181. aastal tükeldati vana Saksimaa hertsogkond Gelnhauseni riigipäeval paljudeks väikesteks osadeks. Baieri hertsogkonna ja territooriumi andis Friedrich I Barbarossa Wittelsbachi dünastiast pärit Otto I-le. Steiermargi eraldamisega eraldi Steiermargi hertsogkonnaks 1180. aastal jõudis noorem hõimuhertsogkond lõpule.
Keisririigi osastisriik
muuda
Aastatel 1180–1918 valitsesid Wittelsbachid Baierit hertsogitena, hiljem kuurvürstide ja kuningatena. Kui pfaltskrahv Otto VI Wittelsbachist sai 1180. aastal Baieri hertsog Otto I, oli Wittelsbachi varakamber üpris tühi. Järgnevatel aastatel kasvas see märkimisväärselt ostude, abielude ja pärandite kaudu. Uusi omandatud maid ei antud enam lääniks, vaid neid haldasid teenijad. Samuti surid võimsad perekonnad, nagu Andechsi krahvid, sel perioodil välja. Otto pojale Ludwig I Wittelsbachile läänistati 1214. aastal Pfalzi kuurvürstkond.
Kuna erinevalt paljudest tol ajal valitsenud dünastiatest ei olnud Wittelsbachi dünastias esmasündinu pärimiseelistust, jagati 1255. aastal maa Ülem-Baieriks koos Pfalzi ja Nordgauga (pealinn Münchenis) ja Alam-Baieriks (residentsidega Landshutis ja Burghausenis). Ka tänapäeval on eraldusjoon Ülem- ja Alam-Baieri vahel (Regierungsbezirke).
1253. aastal jagati Baieri seoses Otto II surmaga tema poegade vahel. Heinrich XIII sai Alam-Baieri (1253–1290) ja Ludwig II Ülem-Baieri (1253–1294) hertsogiks. Kuni 16. sajandi alguseni jagati territooriume sageli vendade vahel, mis tegi hertsogite loendamise raskeks.
Alam-Baieris järgnesid Heinrich XIII-le tema kolm poega Otto III, Ludwig III ja Stephan I, kes valitsesid ühiselt. Otto III järglane ühises hertsogkonnas oli tema poeg Heinrich XV. Stephani järglased olid tema pojad Otto IV ja Heinrich XIV (Alam-Baieri hertsog 1310–1339). Heinrich XIV poeg oli Johann I Laps, Alam-Baieri hertsog 1339–1340.
Ülem-Baieris järgnesid Ludwig II Rangele (1253–1294) tema pojad Rudolf Lobiseja (Baieri hertsog ja pfaltskrahv (1294–1317)) ja Ludwig IV (1294–1347). Viimane valiti 1314. aastal Saksamaa kuningaks.
Pärast Johann I surma 1340. aastal ühendas Ludwig IV Baieri hertsogkonna. Ülem-Baieri hertsogid olid ka Reini pfaltskrahvid. 1329. aastal vabastas Ludwig IV Reini Pfalzi, sealhulgas Baieri Ülem-Pfalzi Rudolf I poegadele. Ülem-Pfalz taasühendati Baieriga 1623. aastal, Alam-Pfalz 1777. aastal.
Vaatamata uuele jagunemisele pärast lühikest taasühendamisaega saavutas Baieri uusi võimukõrgusi Baieri hertsogi ja Saksa-Rooma keisri Ludwig IV-ga, kellest sai 1328. aastal esimene Wittelsbachist Saksa-Rooma keiser. Ludwig suutis oma valitsusajal ühendada Baieri hertsogkonna, mis varem oli jagunenud mitme Wittelsbachi suguvõsa haru vahel. Siiski kaotasid tema järglased äsjaomandatud alad Brandenburgilt (1323), Tiroolilt (1342), Madalmaade provintsid Holland, Zeeland ja Friisimaa ning Hainaut (1345).
Aastatel 1349–1503 leidis aset Baieri teine jagunemine. 1349. aastal jagasid Ludwig IV kuus poega Baieri taas Ülem- ja Alam-Baieriks.1353. aastal jagati Alam-Baieri Baieri-Landshutiks ja Baieri-Straubingiks. Ülem-Baieri jagati Baieri-Straubingi ja Baieri-Landshuti vahel 1363. aastal. Pärast Stephan II surma 1392. aastal jagati Baieri-Landshut kolmeks hertsogkonnaks, Johann II sai Baieri-Müncheni, Friedrich sai väiksema Baieri-Landshuti ja Baieri-Ingolstadtis valitses Stephan III.
Tirool langes 1369. aastal Schärdingi lepinguga Habsburgidele; Brandenburgis järgnesid Luksemburgid 1373. aastal ja Madalmaade krahvkonnad langesid Burgundiale 1436. aastal. Pavia lepinguga 1329. aastast jagas keiser Ludwig omandi Pfalzi piirkonnas Reini Pfalzi ja hilisema niinimetatud Ülem-Pfalzi vahel. Seega kaotati ka Pfalzi kuurvürsti ametikoht. 1777. aastal Baieri ja Pfalz taasühendati. Domineerimise piiride tunnistamisega Baieri hertsogi poolt 1275. aastal jõudis Baieri Salzburgi asendamine lõplikku faasi. Kui Salzburgi peapiiskop andis 1328. aastal välja oma maa seadused, muutus Salzburg suuresti sõltumatuks osastisriigiks Saksa-Rooma riigis.
14. ja 15. sajandil jagunesid Ülem- ja Alam-Baieri korduvalt. Pärast 1392. aasta jagamisi oli neli hertsogkonda: Alam-Baieri-Straubing, Alam-Baieri-Landshut, Baieri-Ingolstadt ja Baieri-München, mille hertsogid sageli üksteise vastu sõdisid. Baieri-Müncheni hertsog Albrecht IV ühendas Vana-Baieri taas 1506. aastal pärast Landshuti laastamist 1504–05. Esmasünniõiguse aktiga lõpetas ta jagamised. Siiski kaotati algsed Baieri haldusüksused Kufstein, Kitzbühel ja Rattenberg Tiroolis 1504. aastal.