Steiermargi hertsogkond

Steiermargi hertsogkond (saksa Herzogtum Steiermark, sloveeni Vojvodina Štajerska, ungari Stájer Hercegség) oli hertsogkond, mis paiknes tänapäeva Lõuna-Austrias ja Põhja-Sloveenias. See oli osa Saksa-Rooma riigist kuni selle lõpetamiseni aastal 1806 ja Austria-Ungari Tsisleitaania kroonimaa kuni selle lõpetamiseni aastal 1918.

Steiermargi hertsogkond
Herzogtum Steiermark (de)
Vojvodina Štajerska (sl)


11801918
Lipp
Vapp
Austria-Ungari kaart aastal 1910, Steiermark punasega
Valitsusvorm monarhia
Osa Saksa-Rooma riik
Pealinn Graz
Religioon katoliiklus
Eelnev Järgnev
Steiermargi mark Saksa-Austria, Jugoslaavia Kuningriik

Ajalugu muuda

See loodi keiser Friedrich Barbarossa poolt aastal 1180, kui ta ülendas Steiermargi hertsogkonnaks võrdseks naabrite Kärnteni ja Baieriga, pärast Baieri hertsogi Heinrich Lõvi kukutamist varem sel aastal. Markkrahv Otakar IV sai seeläbi esimeseks Steiermargi hertsogiks ja ka viimaseks iidsest Otakaride dünastiast. Kuna Otakaril ei olnud järglasi, sõlmis ta aastal 1186 Georgenbergi lepingu võimsate Babenbergidega, Austria valitsejatega aastast 976, misjärel tuli mõlemat hertsogkonda valitseda igavesti personaalunioonis. Pärast tema surma aastal 1192 läks Steiermark lepingukohaselt Babenbergi Austria hertsogile Leopold V-le.

 
Grazi Lossimägi

Austria Babenbergid hääbusid aastal 1246, kui hertsog Friedrich II Riiakas tapeti lahingus Ungari kuninga Béla IV vastu. Steiermark, olles tegelikult mitte enam keiserlik lään keskvõimu puudumise tõttu pärast keiser Friedrich II von Hohenstaufeni kukutamist, kujunes vaidlusküsimuseks naabrite seas. See läks aastal 1254 kiiresti Ungari kätte, kuni Böömimaa kuningas Otakar II Přemysl vallutas selle, olles võidukas 1260. aasta Kressenbrunni lahingus. Kui kuningas Otakar II abiellus viimase hertsogi õe Margarete von Babenbergiga, nõudis ta nii Austriat kui ka Steiermarki, mis kohtas siiski tugevat vastuseisu valitud Saksa kuninga Rudolf von Habsburgi poolt, kes nüüd meenutas hertsogkondi kui kaotatud lääne. Rudolf võitis lõpuks Otakari 1278. aasta Marchfeldi lahingus, hõivas Austria ja Steiermargi ning andis need oma poegadele Albrecht I-le ja Rudolf II-le.

Sellest ajast alates olid Steiermargi hertsogid Habsburgid. Siiski eraldati see 1379. aasta Neubergi lepinguga Austriast, misjärel moodustasid Steiermark, Kärnten ja Krain Sise-Austria territooriumi, mida valitsesid Leopold III järglased (Leopoldi liin), kes tegid oma residentsiks Grazi. Aastal 1456 suurendasid nad märkimisväärselt Steiermargi territooriumi, omandades Celje krahvkonna valdused Alam-Steiermargis. Mõlemat hertsogkonda valitseti taas personaalunioonis, kui Leopoldi pojapoeg Friedrich V päris aastal 1457 Austria. Aastal 1496 andis Friedrichi poeg Maximilian I käsu ajada Steiermargist välja kõik juudid, kellel lubati Grazi tagasi tulla alles aastal 1856. Aastal 1512 ühendati hertsogkond keisririigi Austria ringkonda.

Teine Sise-Austria Habsburgide kõrvalharu valitses Steiermarki aastast 1564. Sise-Austria ertshertsogi Karl II ajal muutus Graz Vastureformatsiooni keskuseks, mida kiirendasid jesuiidid aastal 1585 loodud Grazi ülikoolis, ja jätkus Karli poja ertshertsog Ferdinand II ajal, kellest sai aastal 1619 kõigi Habsburgi pärusvalduste ainuvalitseja ja Saksa-Rooma keiser. Protestantlik rahvastik saadeti välja, sealhulgas astronoom Johannes Kepler aastal 1600. Vahepeal Osmanite sissetungide ajal 16. ja 17. sajandil pärast 1526. aasta Mohácsi lahingut kannatas maa märgatavalt ja tühjenes. Türklased ründasid Steiermarki ligi 20 korda; kirikud, kloostrid, linnad ja külad purustati ja rööviti paljaks, samas rahvastik kas tapeti või viidi orjusesse.

 
Steiermargi hertsogkond tänapäeva Austrias ja Sloveenias

Steiermark jäi Habsburgide monarhia osaks ja aastast 1804 kuulus Austria keisririiki. Hertsogkonna arengut edendas otsustavalt keiser Franz I noorem vend, ertshertsog Johann, kes asutas aastal 1811 Joanneumi, Grazi Tehnikaülikooli eelkäija, ja aastal 1840 Leobeni Ülikooli. Ta jätkas ka Semmeringi raudtee ehitamist Mürzzuschlagi ning Austria Lõunaraudtee liin Viinist Triestesse valmis aastal 1857, mis elavdas Steiermargi majandust. 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi (Ausgleich) käigus omistati hertsogkond kroonimaana Austria-Ungari Tsisleitaania osale, samas seoses rahvusluse tõusuga intensiivistus konflikt saksa ja sloveeni rahvastiku vahel.

Austria-Ungari kokkukukkumisel pärast Esimest maailmasõda nõutas pärariik Saksa-Austria kogu Tsisleitaania ala, milles oli märkimisväärne saksakeelne rahvastik, sealhulgas suurt osa Steiermargi hertsogkonnast, samas sloveenide Alam-Steiermargi osa ühines Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigiga. Relvakonfliktid tekkisid eriti mitmekeelse Maribori linna ümber, kuni 1919. aasta Saint-Germaini rahuga jagati endine hertsogkond jämedalt piki etnilist piiri, kus kaks kolmandikku selle territooriumist koos hertsogilinna Graziga jäi Austria Liitriiki ja lõunapoolne kolmandik (Alam-Steiermark) koos Mariboriga läks Jugoslaavia Kuningriigile, saades lõpuks tänapäeva Sloveenia osaks.

Demograafia muuda

1910. aastal oli Steiermargi rahvastikus

Steiermargi hertsogid muuda

Erinevad dünastiad muuda

Otakarid

Babenbergid

Přemysliidid

  • Otakar II (1251/1260–1278), tema vastu võitlesid:

Árpádi dünastia

Habsburgid muuda

Leopoldi liin

  • Wilhelm (1386–1406), Leopold III poeg
  • Ernst Raudne (1406–1424), Leopold III poeg
  • Friedrich V (1424–1493), Ernst Raudse poeg, ka Roomlaste kuningas aastast 1440, Saksa-Rooma keiser aastast 1452 ja Austria ertshertsog aastast 1457, üheskoos oma vennaga
  • Maximilian I (1493–1519), ka Austria ertshertsog, Saksa-Rooma keiser aastast 1508
  • Karl I (1519–1521), ka Austria ertshertsog, Saksa-Rooma keiser 1530–1556
  • Ferdinand I (1521–1564), ka Austria ertshertsog, Saksa-Rooma keiser aastast 1558
  • Karl II (1564–1590), Sise-Austria ertshertsog
  • Ferdinand II (1590–1637), Sise-Austria ertshertsog, ka Austria ertshertsog ja Saksa-Rooma keiser aastast 1619

Vaata Austria riigipeade loend.

Vaata ka muuda