Friedrich Lustig

Baltikumi Buddha munk
(Ümber suunatud leheküljelt Ashin Ananda)

Friedrich Voldemar Lustig (munganimega Ashin Ananda; 26. aprill 1912 Narva4. aprill 1989 Yangon) oli eesti budistlik munk, luuletaja, luuletõlkija ja publitsist.

Friedrich Voldemar Lustig (1912-1989)

1952. aastal kirjutas ajaleht Stockholms-Tidningen Eestlastele tema kohta üsna tabavalt, et "tõsise budalasena ja veel tõsisema Tennisonsi jüngrina järgneb ta (s.t Lustig) talle kõikjale ja on ustavaks toeks ja asjaajajaks kõigis viimaste aastate raskustes". Üheskoos rändasid nad 1931. aastal Kagu-Aasiasse, elasid algul Tais ja seejärel 1949. aastast Birmas, mis jäi nende viimaseks elupaigaks.

Lustig teenis ustavalt Tennisonsi kuni viimase surmani 1962. aastal. Tennisonsi eluajal nimetas ta end "Läti budistliku peapiiskopi õpilaseks ja sekretäriks", harvem ka "piiskoplikuks vikaariks Eesti kohta". Vend Vahindra surma järel päris ta oma õpetaja poolametliku piiskopitiitli.

Tegevust publitsistina alustas ta juba Tennisonsi eluajal, ent tuntuks sai ta sel alal ikkagi alles pärast oma mentori surma.

Alles pärast Tennisonsi surma hakkas Lustig avaldama oma luulet ja luuletõlkeid.

Elulugu muuda

Lapsepõlv ja haridus muuda

Friedrich Voldemar Lustig sündis 1912. aastal Narvas. Tema isa Friedrich Adam Lustig pidas samas juveliiri-kullassepa ametit, ema Emilie oli rahvuselt lätlane ja pärit Jelgavast.

Tema vanemad sõlmisid abielu pärast esikpoeg Friedrich Voldemari sündi. Poolteise aasta pärast sündis pere teine poeg Bruno Paul, kellest sai hiljem arst. 1939. aastal siirdusid ema Emilie ja vend Bruno elama Saksamaale, tema isa oli surnud juba 1935. aastal.

Esimese maailmasõja eelõhtul kolis perekond Peterburisse, kus isa töötas mõnda aega ka kuulsa Peter Carl Fabergé heaks, kuid oktoobrirevolutsiooni puhkedes kaotas töö ja varanduse ning pöördus Eesti Vabadussõja järel perekonnaga Narvasse tagasi, kus jätkas veidi tagasihoidlikumates oludes tööd kullassepa ja juveliirina. Tema kullassepatöökoda asus aadressil Suur tänav 3.

Noor Friedrich Voldemar Lustig omandas hariduse Narva Vene Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1930. aastal. Samal ajal õppis ta ka kohalikus muusikakoolis Jüri Välbe käe all klaverimängu.

Pere kodune keel oli lätlasest ema pärast saksa keel ja Friedrich Voldemar omandas juba noores eas mitu keelt. Ka hilisemas elus ei valmistanud keelte õppimine talle kuigi suuri raskusi. Vanemas eas loetles ta 13–17 keelt, mille oskust pidas vähemalt rahuldavaks.

Klassikaaslaste mälestuste kohaselt oli Friedrich Voldemar Lustig kooli ajal üsna vaikne ja enesessetõmbunud noormees, kes teistega palju ei suhelnud. Nagu ta ise meenutab, teenis ta tol ajal taskuraha klaverimängijana kinos Illusioon.

Budistina muuda

Lustigi huvi budismi vastu sai alguse kooliajast. Vanemas eas on ta meenutanud, et 15-aastaselt sattus ta kätte poola kirjaniku Ferdinand Ossendowski raamat "Loomad, inimesed ja jumalad", mis mõjus talle lausa ilmutuslikult. Umbes samal ajal hakkas ta külastama ka Narvas elanud teosoofiahuvilise prantslanna Lucie Guernet’ maja.

Murranguliseks kujunes 1930. aasta, mil Narvasse saabus jutlustama kuulus "paljasjalgne Tõnisson". Äsja gümnaasiumi lõpetanud Lustig liitus kõhklematult viimasega ja, hoolimata vanemate keelitustest, lahkus jäädavalt kodulinnast. Esialgu elasid Vahindra ja tema noor jünger mõnda aega Tartus Kloostri tänaval. Kaasaegsete meenutuste kohaselt olevat ta ema sõitnud üsna mitmel korral Narvast Tartusse, keelitamaks poega ilmalikku ellu tagasi pöörduma, kuid noore Friedrich Voldemar Lustigi otsus oli kindel.

Kui 1930. aasta novembris saabusid Eestisse Siiami prints Aditya Jumbhor ja printsess Kobkoen, üritasid nendega ühendust võtta ka Tennisons ja Lustig. Tolleaegsetes lehtedes leidub fotosid Tallinna Raekojast väljuvast kuninglikust paarist, kellel on vastas "paljasjalgne Tõnisson" ja viimase moe järgi riietatud noor Lustig. Kirjutatakse, et just Lustig oli see, kes samas kohas luges laitmatus prantsuse keeles ette Tennisonsi pöördumise. Reisiraha Siiamisse jäi neil tookord saamata. Veel sama aasta lõpul siirdusid Tennisons ja Lustig Riiga, kus Lustig 27. novembril 1930 kohalikus budistlikus Imanta templis mungaseisusse pühitseti.

Detsembris 1930 lahkusid budistlik "peapiiskop" Tennisons ja tema ustav jünger Lustig lõplikult Baltikumist. Sõites rongiga läbi Saksamaa ja Belgia jõudsid nad Pariisi, kus Lustig hakkas Sorbonne'is kuulama idakeelte loenguid. Kuid juba 1931. aasta lõpul jätsid Tennisons ja Lustig väidetavalt dalai-laama kutsel maha Euroopa ning asusid teele Aasiasse. Nende reisisihiks oli Tiibet. Õpingute katkestamine oli noore Lustigi jaoks raske põhimõtteline küsimus, ent lõpuks otsustas ta ikkagi oma gurule järgneda.

1931. aasta detsembris asusid Tennisons ja Lustig Marseilles prantsuse liinilaeva Desirade pardale, mis viis nad aasta lõpuks Singapuri. Meretee kulges läbi Suessi kanali, Djibouti ja Tseiloni, kus tehti ka pikem peatus. Singapuris asusid munkadest rännumehed ümber inglise aurikule Ducat, mille pardal jõudsid nad 31. detsembril 1931 Tai (tol ajal veel Siiami) pealinna Bangkokki. Seal selgus, et mingil põhjusel ei anta neile viisat läbisõiduks tollal Suurbritannia võimu all olnud Indiast ja Birmast, ning kui veidi hiljem suri XIII dalai-laama, siis otsustasidki nad jääda esialgu kohapeale. Nende esimeseks peatuspaigaks Bangkokis oli Wat Yannava klooster. Nii jäidki Vahindra ja tema õpilane Lustig (tollal vaimuliku nimega Ananda Maitreya) peaaegu 18 aastaks Tai pealinna Bangkokki, peatudes mitmes buda usu kloostris, mõnda aega ka kuulsas What Po’s.

12. detsembril 1933 võeti tollal 21-aastane Friedrich V. Lustig vastu kõrgemasse budistlikku seisusse (budausu ülempreestriks). Vahepeal, aastatel 1935–1936 viibisid Tennisons ja Lustig poolteist aastat Hiinas. Hiljem pidas Lustig just seda perioodi helgeimaks oma elus. Samast ajast pärineb ka Lustigi küllaltki ladus hiina keele oskus. Hiljemgi suhtles ta tihti just hiina päritolu munkadega. Lustig oli tol ajal veel üsna noor, ega osanud piisavalt tähelepanu pöörata samal ajal toimunud sündmustele, mis tõid ka selles ilmanurgas lähemale sõja, mille järelmõjud muutsid oluliselt kahe Baltimaadest pärit munga elu. Vahepeal oli muutunud olukord ka Tai riigis. Tennisons ja Lustig pöördusid Hiinast tagasi Hollandi liinilaeval Houtman, mis tegi paar põgusamat peatust ka Vietnamis ja Filipiinidel.

1948. aastal Tais toimunud riigipööre tõi teist korda võimule Phibun Songkhrami sõjaväelise valitsuse. Teiste seas sattusid kahtlaste isikute nimekirja ka Baltimaade budistlik "peapiiskop" Tennisons ning tema õpilane ja sekretär Lustig. Sõja ajal olid mõlemad mungad tõepoolest väljendanud seisukohti, mis ei langenud kuigi hästi kokku tollase valitsuse jaapanimeelse poliitikaga. Esimene katse neid Taist välja saata olevat tehtud juba 1939. aastal, kui nad protesteerisid maa ametliku nime Siiamist Taiks muutmise vastu. Igal juhul oli nende väljasaatmine sõja ajal mitmelgi korral "õhus". 4. septembri 1949 varahommikul vahistati nad oma tollases Bangkoki asupaigas ja toimetati paar päeva hiljem politseieskordi saatel Tai põhjaossa. Seal pandi nad parvele ja saadeti öö varjus üle piirijõe Birmasse, kus parajasti möllas kodusõda. Muidugi vahistasid Birma piirivalvurid nad kohe ja toimetasid provintsilinna Kentungi. Seal vabastati nad kui auväärsed mungad üsna pea otsese valve alt. Kentungis peatusid Baltimaade mungad kohalikus Wat Hawkongi kloostris, mille ülem rääkis ladusalt tai keelt. 1948. aasta lõpul oli Lustig Bangkokis sattunud õpetama äsja iseseisvunud Birma diplomaatidele prantsuse keelt, teadmata, et vaevalt aasta hiljem saab just see maa järgmiseks 40 aastaks tema elukohaks.

Oma viimasesse peatuspaika Bangkokis olid Tennisons ja Lustig kirjelduse järgi suutnud koguda terve muuseumi jagu igasuguseid huvitavaid ja väärtuslikke esemeid ja materjale (raamatuid, käsikirju, väärtesemeid, kunstiteoseid, margi- ja mündikogusid, aga ka näiteks 10 kassi ja 2 koera). See varandus jäi neil pagendamisel muidugi maha ning järgnenud aastate jooksul üritasid nad kasutada kõiki diplomaatilisi kanaleid, et arestitud vara kätte saada. See aga ei õnnestunud. Näib, et mõlemale mehele jäi juhtunust elupäevade lõpuni okas hinge.

30. detsembril 1949 jõudsid Tennisons ja Lustig lõpuks Birma pealinna Rangooni. Nende esimeseks peatuspaigaks Rangoonis sai Zeyatheingi klooster.

Birma pealinna üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks on ligi 120 meetri kõrgune (umbes Oleviste kirikuga võrreldav) kuldplaatidega pealistatud Shwedagoni Pagood, mida olevat pärimuse järgi hakatud ehitama juba Buddha eluajal. Shwedagoni ümber paikneb Birma suurim ja tähtsaim klooster. 1953. aastal asusid Tennisons ja Lustig lõplikult elama Shwedagoni kloostrisse. Aja jooksul omandasid kaks Baltimaadelt pärit, teistest munkadest juba väliselt erinevat ja kohalike elanike jaoks eksootilise välimusega (mõlemad kandsid tollal pikka habet) budistlikku vaimulikku birmalaste seas üpris auväärse positsiooni.

Juba Tais elades olid mõlemad alustanud publitsistlikku tegevust kohalikes budistlikes väljaannetes, mida nad jätkasid Birmaski. 1950. aastatel kirjutasid nad üheskoos ka rea kapitaalseid teoseid budismist. Tänu neile teati Birmas lõpuks üsnagi hästi Baltimaid ja olukorda, mis seal Nõukogude okupatsiooni ajal valitses.

 
Lustig (vasakult kolmas) ja Vahindra budismikonverentsil Rangoonis (1954)

Kui 1954. aastal peeti Rangoonis Ülemaailmse Budistliku Kogukonna III kongress, esindasid Tennisons ja Lustig seal vastavalt Lätit ja Eestit, samuti nagu kaks aastat hiljem Nepali pealinnas Kathmandus peetud neljandal kongressil. Pärast viimatimainitud kongressi käisid Baltimaade mungad palverännakul Indias, kus esinesid muuseas ka kõnega üle-indialises raadios. Kuna Birma oli üks maailma totalitaarsemaid, ent samas ka äärmiselt ebastabiilne riik, siis tuli nii Tennisonsil kui ka Lustigil tihti ette suuremaid või väiksemaid ebameeldivusi. Halvimast päästis neid nende pühamehestaatus ja asjaolu, et paljude kohalike suurnikega õnnestus neil sisse seada päris head suhted. Oma hommikustel toidukerjamiskäikudel (mida näeb ette budistlik kaanon) olevat nad tihti peatunud Birma eliidi kodudes, kus Friedrich V. Lustig saanud mõnikord isegi klaverit mängida (mis on budistliku kaanoniga vastuolus). Lustig oli muide tuttav ka omaaegse ÜRO birmalasest peasekretäri U Thantiga.

Kui 9. mail 1962 suri Rangoonis Kārlis A.M. Tennisons, elas Friedrich V. Lustig seda sügavalt läbi. Kuid samas päris ta oma õpetajalt kõik ta vaimulikud tiitlid ja suur osa Tennisonsile osaks saanud austusest siirdus nüüd üle Lustigile. Oma õpetajalt ja mentorilt päris Lustig ka Läti Budistliku Peapiiskopi ja Eesti ning Leedu budausuliste Sangharaja (vaimse juhi) poolametliku tiitli.

1980. aastate teisel poolel hakkas halvenema Friedrich V. Lustigi tervis, mis seni oli olnud suhteliselt hea. Aastatel 1967–1968 Birmas komandeeringus viibinud Heiti Haldre sõnul oli Lustig suutnud üsna hästi kohaneda Birma raskesti talutava kliimaga, vahepealsel vihmaperioodil pidi ta isegi oma raamatukogu veekindlalt sisse pakkima. Ent keeruline sisepoliitiline olukord, mil Lustig pikemat aega vahistamist või isegi mõrvamist kartis, ning juba küllaltki soliidne vanus olid teinud oma töö. Tal avastati mitmeid haigusi, alates suhkurtõvest ja lõpetades tuberkuloosiga. Samuti nõrgenes ta nägemine. 4. aprillil 1989 suri Friedrich V. Lustig Rangoonis buda munkade haiglas. Tema surnukeha põletati budistliku kombel kohaselt ja tuhk maeti väikesesse pagoodi hiina budistliku Kwan Yin Shani kloostri territooriumile, kuhu 27 aastat varem oli maetud tema mentor ja õpetaja Kārlis Tennisons.

Looming muuda

Just pärast Tennisonsi surma hakkas Lustig avaldama senisest enam luulet. Tema esimene teadaolev luuletus oli kirjutatud vene keeles ja nägi ilmavalgust 1927. aasta algul ajalehes Novõi Narvski Listok ("Новый Нарвский листок"), kui autor oli alles 14. aastane. Uuesti hakkas ta luulet kirjutama 1960. aastate keskel. Umbes samal ajal hakkas ta birma luulet inglise keelde tõlkima. Nii nägid esmalt ilmavalgust tõlkekogumikud "Burmese Classical Poems" (1967, mõnedel andmetel ka 1966), "A Glimpse of Contemporary Burmese Poetry" (1968) ja "Burmese Poems through the Ages" (1969). 1968. aastal Californias peetud luulefestivalil anti Lustigile Lilac Laureate for Poetry tiitel just teenete eest budistliku luule viljelemisel. Vahepeal ei ilmunud peaaegu ühtki Birma kultuuriajakirja The Guardian Magazine'i numbrit, milles poleks leidunud mõni Lustigi luuletus või artikkel.

Lustigi üks lähedasemaid sõpru Birmas elavate välismaalaste seas oli proua Margaret Kardell, kelle innustamisel julges ta 1970. aastal välja anda oma esikluulekogu "Fluttering Leaves". 1972. aastal järgnes sellele kogu "Winking Candles and Blazing Trails". Hiljem sattus ta aga põlu alla ja pikki aastaid ei avaldatud tema luuleloomingut ega artikleid. Tema kolmas luulekogu "50 Selected Poems" ilmus alles 1986. aastal.

Tema luule motiivid on valitud peamiselt budistlikust maailmast, leidub ka Birma maad ja rahvast ülistavaid värsse, aga ka üksikuid tagasivaateid läbikäidud eluteele. Ja kuigi Lustigi luule on sisult enamasti lihtsakoeline, on vormiga kõvasti tööd tehtud.

Friedrich Voldemar Lustig on kirjutanud ka oma kuulsa õpetaja eluloo "The Mahatma of the Baltic. The Remarkable Life of the most Rev. Karlis A. M. Tennisons, the Buddhist Archbishop of Latvia."

Mälestuse jäädvustamine muuda

Mitutteistkümmend maailma keelt oskava ja Baltikumist pärit buda vaimulikuna oli Lustig Rangoonis kahtlemata tähelepanuväärne isik. Paljud Shwedagoni külastanud välismaalased (aga ka mõned sinnakanti sattunud eestlased) otsisid tingimata üles just tema.

1956. aastal külastas Rangooni väliseesti keele- ja kirjamees Henno Jänes, kes on kirjutanud kohtumisest Lustigi ja Tennisonsiga reisiraamatus "Päikese tõusu poole" (kirjanikunime Harald Merelaid all). 1967–1968 viibisid poolteist aastat Birmas komandeeringus Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud Heiti ja Ella Haldre koos toona kolmeaastase poja Herkkiga. Haldrete vahendusel olevat Lustig saanud võimaluse seada sisse kirjavahetus Uku Masinguga. 1986. aasta märtsis külastas Birmat tollane kirjanik Lennart Meri, kes kohtus ka Lustigiga. Hiljem jagas ta selle reisi muljeid Eesti Televisiooni saates. Just sellest saatest said paljud kodueestlased teada, et kaugel Birmas elab nende kunagine kaasmaalane. Muuseas just tänu Lennart Meri vahendusele sai Lustigi kunagine klassiõde Narva gümnaasiumi päevilt Veera Ruuber sisse seada kirjavahetuse oma kaugel elava klassivennaga, mis vältas viimase surmani.

Friedrich Voldemar Lustigi (ja Karl Tõnissoni) elulugu on Eestis uurinud Vello Väärtnõu ja ajaloolane Mait Talts.

Välislingid muuda