Ava peamenüü

Ülemäärane tegu on moraalselt kiiduväärne tegu, mis ületab kohuse nõuded.

Ülemääraste tegude võimalikkus ei ole filosoofias üldtunnustatud.[1]

Sisukord

Õpetus ülemääraste tegude teenetest kristlusesRedigeeri

Katolitsismi järgi saab ülemääraste tegudega teenida ära arme ka kaasinimeste jaoks.[2] Aquino Thomase järgi on ülemäärased teod parem ja kindlam viis igavese eluni jõudmiseks kui käskude täitmine ning nende tegemine on ka iseenesest parem, sest sellel on kõrgem eesmärk, nimelt täiustumine. Kristlik armastus viib ülemääraste tegudeni. Thomas jätab lahtiseks, kas näiteks vaenlase armastamine või almuseandmine on kohustuslik või ülemäärane.[1]

Reformaatorid ründasid õpetust ülemäärastest tegudest kui indulgentsidega kauplemise õigustust. Isegi pühakud ei suuda teha kõike, mis on kohus, rääkimata kohuse ületamisest. Isegi märtrite eneseohverdamine on rangelt võttes kohustuslik. Pääste on võimalik ainult armu läbi.[1]

Ülemäärased teod judaismisRedigeeri

Judaismi raames on vaieldud selle üle, kui kaugele kohus ulatub. Nahmanidese järgi ulatub see kaugemale kui Maimonidese järgi.[1]

Ülemäärase teo mõisteRedigeeri

Urmson (1958) leidis, et lisaks moraalselt kohustuslikele tegudele, moraalselt neutraalsetele tegudele ja moraalselt keelatud tegudele on olemas moraalselt kiiduväärsed, kuid mittekohustuslikud teod (nende tegematajätmine ei ole laiduväärne). Nende hulka arvas ta pühakutele omased teod ja kangelasteod.[1]

Laiemas mõttes võiks ülemäärasteks pidada ka mitte rangelt kohustuslikke häid tegusid, mida võib inimestelt siiski oodata ja mis ei ole moraalselt kiiduväärsed, nagu väikesi teeneid, viisakust, tähelepanelikkust ja taktitunnet. Kitsam definitsioon toob teatud laadi tegude väärtuslikkuse paremini esile.[1]

Vormel "tegemine hea, tegematajätmine mittehalb" ei ole ülemääraste tegude kohta päris sobiv vormel vähemalt sellepärast, et ülemääraste tegude tegematajätmine võib viia halbade tagajärgedeni. Vormel "tegemine õige, tegematajätmine mitteväär" on selles suhtes parem, aga nüüd on häda selles, et "õige" võib ülemäärase teo kohta olla liiga nõrk väljend. "Tegemine kiiduväärne, tegematajätmine mittelaiduväärne" on selles suhtes parem. Siiski, esiteks ei anta ülemäärasest teost rääkides hinnangut mitte niivõrd tegijale kui teole endale ja teiseks, tegijat kiidetakse ka kohuse täitmise eest, kui see näiteks nõudis eneseületamist, ja ülemäärase teo eest ei kiideta, kui see ei nõudnud erilist pingutust, kulu ega riski. Sellepärast tuleb nähtavasti kombineerida eri paaridest pärinevaid termineid või tuua sisse teistsuguseid tingimusi, nagu näiteks head kavatsused või altruistlikud motiivid.[1]

Need, kes ei taha loobuda tegude jaotusest kohustuslikeks, neutraalseteks ja keelatuteks, samastavad ülemäärast tegu mittetäieliku kohusega, nõrga kohusega, isikliku ja mitteuniversaliseeritava kohusega, vastava subjektiivse õiguseta kohusega, eetilise, mitte legaalse kohusega, mittejõustatava kohusega või "ülemäärase kohusega". Ent mittetäielikud kohused on Kantil sama sundivad kui täielikud kohused; ja kuna mittetäielikud kohused on kohused võtta midagi eesmärgiks, siis ei ole ülemäärane tegu ja mittetäielik kohus võrreldavad: paljude ligimesearmastuse tegude tegemine ei ole ülemäärane tegu, sest ei saa olla nõutavast ligimestarmastavam. Ja kui ka ülemäärane tegu on isiklik kohus, siis peavad sel teol ikkagi olema mingid universaliseeritavad tunnused, mille pärast ta konkreetsele isikule kohustuslik on. Ja kui kohusele ei vasta mingit õigust (sellised on mõnede autorite järgi kohused loomade suhtes või kohused tulevaste põlvede suhtes), siis ei pruugi sel ülemäärase teoga pistmist olla.[1]

Skeemi ilu pärast on püütud ülemääraseid tegusid võrrelda "alamääraste tegudega", st mittekeelatud väärade tegudega (tegemine halb, mittetegemine mittehea) (Chisholm 1963, Richards 1971, Forrester 1975, Driver 1992). Seda kategooriat on raske sisuga täita. Võib ju näiteks tuua mittekiirustamise, kui teised ootavad, aga see on pigem tähelepanematu kui moraalselt väär (Ullmann-Margalit 2011). Tähelepanematus, tähelepanelikkus, väikesed teened ja viisakus ei paku moraali seisukohast huvi. Tänamatust peetakse traditsiooniliselt raskeks patuks, aga mõned peavad seda alamäärase teo tüüpiliseks näiteks (Wellman 1999). Ei õnnestu leida pahelist tegu, mis oleks lubatav. Paul McNamara näitab siiski olulisi analoogiaid ülemäärase ja alamäärase (kui "lubatava suboptimaalsuse") vahel.[1]

Tavaliselt nõutakse moraalifilosoofias, et ülemäärase teoga tehtaks rohkem, kui kohus ette näeb, ning et tegu oleks riskantne. Riski olemasolu ei ole siiski ülemäärase teo tarvilik ega piisav tingimus. Igatahes peab ülemäärasel teol olema eriline moraalne väärtus, mis tuleneb headest eesmärkidest ja mittekohustuslikkusest. Eesmärgiks olev hüve on tavaliselt altruistlikku laadi ja võib olla seotud ühe inimese heaoluga. Tavaliselt peab ülemäärane tegu silmas teiste inimeste huve (pole selge, kuidas saab ületada kohust iseenda ees; näiteks Jason Kawall (2003) räägib siiski sellistest tegudest)). Kui kristluses on ülemäärase teo tüüpnäited vagadus ja kasinus, siis tänapäeva eetikas on tüüpnäiteks altruistlikud ja väga häid tagajärgi toovad teod.[1]

Vähe on uuritud, kas riigil saab olla ülemääraseid tegusid. Problemaatiliseks teeb selle muu hulgas see, et riik kulutab maksumaksjate raha ja peab seda tegema õiglaselt, ning see, et headest kavatsustest ja altruismist ei saa riigi kui mitteisiku puhul rääkida. Sellepärast on ka kahtlane, kas riik saab andestada, sest riik peab lähtuma õiglusest ja seadustest. Samuti on raske näha, kuidas riik saab ennast või oma huvisid üksikisiku või teise riigi pärast ohverdada.[1]

Erinevalt kohustuslikust teost peab ülemäärane tegu kindlasti olema täiesti vabatahtlik ja fakultatiivne, seda ei määra seadus, ratsionaalsus ega moraaliseadus. Sellepärast oleks absurdne sundida inimest tegema ülemäärast tegu, isegi kui sel teol oleks väga head tagajärjed. Luba mitte teha kõige paremat, mida me saame, ei tule mitte sellest, et ülemäärast tegu ei saa peale sundida, vaid tegijakesksetest piirangutest ebaisikulisele maksimeerivale printsiibile (Haydar 2002). Tegija ise ei pruugi uskuda, et tema tegu on fakultatiivne; paljud ütlevad, et nad tegid seda, mida nad pidid tegema või mida nad pidasid oma kohuseks (kuigi nad tõenäoliselt ütleksid, et nad ei ootaks, et selles olukorras igaüks niimoodi toimiks; moraalsele tagasihoidlikkusele omane vastuolu).[1]

Kui ma teen seda, mis on minu kohus, siis ei ole mul mingit teenet; kohusest enama tegemine toob kaasa teene: õigluse tasakaal on rikutud, austus õiguste vastu ja kohuste täitmine on ületatud. See teene ei ole sama mis kiitus. Kiitus on subjektiivne hinnang viisile, kuidas toimiti (näiteks eriliste raskuste või takistuste ületamisele või enese ohverdamisele, olgu siis tegu kohuse täitmise või selle ületamisega). Teene on teo enese objektiivne omadus. See on tavaliselt seotud kangelaslike ja pühakule omaste tegudega, kuid see käib kaasas ka väikeste ülemääraste heategude ja kingitustega, mis ei too tegijale erilist kiitust (Montague 1989, Trianosky 1986). Filosoofid on rääkinud ülemääraste tegude paradoksi lahendamiseks rääkinud põhjenditest, mis ei ole nõudvad ega põhjendavad, vaid moraalset teenet toovad (Horgan and Timmons 2010, Dreier 2004). Erinevalt katoliiklikust õpetusest usuvad vähesed filosoofid, et see teene on ülekantav või võib korvata teiste inimeste moraalseid puudujääke. Kuigi ei saa loota, et ülemäärased teod korvavad isegi iseenda eksimusi kohuse vastu, on neil siiski oluline osa üldises hinnangus isiku moraalsusele. Kui võimalik kasu on suur, siis võib-olla on meil isegi lubatud oma kohuse täitmise asemel teha ülemääraseid tegusid (Kamm 1985). Ülemäärase teoga seotud teenet ("üleküllasust") peegeldab ilmalikus eetikas tänulikkuse kohus: kingituse või muu mittekohustusliku heateo teene tunnustamine on moraalselt kohustuslik reaktsioon (sõltumata moraalsest kiitusest, mis ülemäärase teo tegijale võib osaks saada või mitte).[1]

Ülemäärase teo definitsioon on väga vaieldav ning sel puudub range formuleering. See sõltub ka sellest, kuidas ülemäärase teo moraalselt väärtust õigustatakse või eitatakse. Kui mängu tuuakse altruistlik kavatsus, vaba valik ja head tagajärjed, siis on näha, mida peetakse ülemäärase teo eriliseks moraalseks väärtuseks ja õigustuseks. Seevastu puhtformaalsed (deontilised) definitsioonid ei eelda ülemääraste tegude seesmist väärtust ega isegi mitte nende olemasolu.[1]

Ülemääraste tegude võimalikkus ja väärtusRedigeeri

Vaated ülemääraste tegude võimalikkusele ja väärtusele saab jagada kolmeks:

  1. antisupererogatsionism: et kõik moraalselt head teod on kohustuslikud, siis ei ole selliseid moraalselt häid tegusid, mille tegematajätmine ei ole väär;
  2. tingimuslik supererogatsionism: on olemas teod, mis ületavad kohuse, aga nende väärtus tuleb sellest, et on olemas hüpoteetilised kohused, subjektiivsed kohused, mille mittetäitmist saab välja vabandada, st kohused nõrgemas mõtte;
  3. tingimusteta supererogatsionism: ülemäärased teod on täiesti ja tingimusteta väljaspool moraalinõudeid ja see on nende ainulaadse väärtuse allikas.[1]

Mõned vaated ei sobi hästi ühegi kategooria alla. Antisupererogatsionistid aktsepteerivad mingeid vabandusi eriti raskete moraalsete tegude tegematajätmisele ja tingimusliku supererogatsionismi pooldajad võivad möönda kangelasliku teo kohustuslikkust. Ja kui püütakse seletada, mis teeb mingid teod tingimusteta fakultatiivseteks, siis viidatakse sageli sellele, et neid on raske või riskantne teha või need nõuavad mingit erilist isiklikku voorust, või teatud tingimustele, mis õigustavad nende väljajätmist moraalinõuete alt.[1]

Need kolm vaadet on vastused ülemäärase teo paradoksile: kuidas saab moraalselt head mitte nõuda kohusena? Esimene vaade peabki seda võimatuks. Teine vaade seletab, mis tingimustel kohus kaotab seletava jõu. Kolmas vaade eitab paradoksi, luues kohusest sõltumatu kategooria.[1]

AntisupererogatsionismRedigeeri

Ülemääraste tegude eitamine on seotud selle eitamisega, et normatiivsus jaguneb hea (soovitava, ideaalse, soovitatava) tasandiks ja nõutava (kohustusliku, ettekirjutatava) tasandiks. Seda, mis peaks olema, peab ka tegema. Võimalik hea asjade seis tekitab teo põhjendi. Ja see, et inimesed oma piiratuse ja halva iseloomu tõttu ei küüni ideaalselt hea käitumiseni, ei kõiguta moraalinõuete normatiivset jõudu.[1]

See on ilus teooria. Kui tegu on parima võimaliku teoga, siis põhjendid selle kasuks on otsustavad ning kaaluvad üles põhjendid selle mittetegemise ja alternatiivsete tegude kasuks. Parima teo tegematajätmine on laiduväärne ja taunitav. Parima tegemine on alati kohustuslik. Ülemäärane tegu on võimatu. (George Edward Moore, Principia Ethica; New 1974; Fred Feldman, Doing the Best We Can); Pybus 1982.)[1]

Ülemääraste tegude põhimõtteline eitamine oli keskne luterluses ja kalvinismis. Inimestel pole vähimatki šanssi Jumala nõudmisi rahuldada, rääkimata nende ületamisest. Kanti eetika aluseks on idee kõikehõlmavast moraaliseadusest ja kohusest kui moraalse väärtuse ainsast avaldusest inimeste tegudes. Teo maksiimi universaliseeritavus ja tegutsemine kohusetundest või austusest seaduse vastu on Kanti järgi moraalse teo tunnused. See on vastuolus ülemäärase teo võimalikkusega. Ka klassikalist utilitarismi saab tõlgendada nii, et see ei jäta ülemäärastele tegudele kohta. Ei saa olla erandit kohusest edendada üldist hüve. Nii kantiaanid kui ka utilitaristid on väga umbusklikud suure isikliku eneseohverdamise vastu. Kanti jaoks võib see tähendada isekust ja edevust või isegi enesele suunatud kohuste rikkumist (Immanuel Kant, Praktilise mõistuse kriitika; Timmermann 2005). Utilitaristide jaoks võib see tähendada summaarse õnne vähenemist maailmas. Kanti eetikat on siiski püütud nii tõlgendada, et jääb ruumi ka ülemäärastele tegudele (Hill 1971, Eisenberg 1966, Heyd 1983); utilitarist James Stuart Mill ülistab mittekohustusliku teeneka teo väärtust ("Auguste Comte and Positivism"). Tänapäeva utilitarismis jätab ülemäärastele tegudele ruumi suund, mis asendab optimeerimise ja maksimeerimise "satisfitseerimisega": parima asemel taotletakse rahuldavat (M. Slote, Beyond Optimizing; Vessel 2010).[1]

Ülemääraste tegude väärtuse vastu väidetakse, et need pole kooskõlas erapooletusega. Ja näiteks Susan Wolf (Susan Wolf#Moraalipühakud) on märkinud, et moraalipühakud ei ole ligitõmbavad tüübid, ja enamik meist ei tahaks nendega sarnaneda. Nad järgivad fanaatiliselt ühekülgselt moraaliideaali teiste väärtuste arvel. Need, kes teevad alati kohusest rohkem, on sama eemaletõukavad kui need, kes ei tee kunagi rohkem kui nõutud.[1]

Sõna "peab" või "peaks" kasutatakse kord soovitusena, kord ettekirjutusena, kord ebaisikuliselt, kord isikuliselt. Soovituslikult ja ebaisikuliselt ei saa üle minna ettekirjutuslikule ja isiklikule, mis toob kaasa inimese agentsuse ja isikliku vastutuse. Kohus nõuab tugevat põhjendit ning selle seost konkreetse subjektiga. See, et mingi asjade seis on hea või parim, ei tekita indiviidile põhjendit seda luua; selleks peab subjekt olema soovitava asjade seisuga erilises suhtes. Ja ülemäärane tegu ongi see, mille tegemiseks isikul ei ole (otsustavat) põhjendit, kuigi keegi peaks seda tegema. Aga supererogatsionist peab ikkagi seletama, miks iga asja jaoks, mis peaks olema, pole kedagi, kelle kohus oleks seda ellu viia.[1]

Tingimuslik supererogatsionismRedigeeri

Ülemääraste tegude olemasolu ja väärtuse täielik eitamine ei ole enamiku inimeste intuitsiooniga kooskõlas. Üks võimalus on teha vahet eri liiki kohustel või kohustustel või panna paika kohuste rakendamise tingimused ja piirid. Ülemäärased teod on olemas tingimuste tõttu, mis teevad kohuse mitterakendatavaks või mitte täiesti ettekirjutavaks. Kirjanduses ülemääraste tegude kohta on seda laadi positsioon kõige levinum.[1]

Tavaliselt räägitakse sel juhul ülemäärastest nõudmistest või ülemäärastest kohustest. Näiteks kontraktualistide jaoks (Richards 1971) on ülemääraste tegude printsiibid need, mida ideaalsed kokkuleppijad algpositsioonis ei nõustuks ühiskonnas jõustama. Ülemäärane tegu on nõue, kuid selle nõude mittetäitja karistamine tooks võimaliku kasusaaja kasuga võrreldes talle liiga palju kannatusi. Ülemäärase teo tegematajätmine on laiduväärne ja väär, kuid toob kaasa ainult mitteformaalse kriitika, mitte institutsionaalse karistuse. Ülemäärasel teol pole seesmist väärtust. Siis on olemas ka sunnitud ülemäärane tegu: selle tegematajätmine pole laiduväärne, kuid on selgelt väär (Cohen 2015).[1]

Teise versiooni järgi, mis saab alguse Aquino Thomasest. on ülemäärased teod nõutavad, kuid mitte kõigilt. Neid saab oodata ainult neilt, kes tunnevad kohustust neid teha, ja neilt, kes on tugeva iseloomuga ja vooruslikud. Siin on probleemiks, et kas inimesed valivad oma kohustusi või moraalisubjektid jagatakse klassideks. Ja siin ei arvestata tegude erilist raskust või riskantsust. Ka John Rawls (A Theory of Justice, lk 117) viitab ülemääraste tegude puhul suurele kaotusele või riskile.[1]

Sarnane analüüs võtab aluseks tegude põhjendid: meil võib olla hea ja isegi otsustav põhjend teatud moel toimida, kuid ka teist järku luba mitte selle järgi toimuda. See luba põhineb teist järku põhjendil ning lubab subjektil ignoreerida esimest järku põhjendite tasakaalu. Subjekti tegu on ülemäärane, kui ta sellegipoolest selle tasakaalu järgi toimib (Raz 1975). Tavaliselt on esimest järku otsustavad põhjendid, mis teevad teo esmapilgul kohustuslikuks, teisi inimesi silmas pidavad kaalutlused, näiteks summaarne hüve, ning teist järku luba tegu tegemata jätta iseennast silmas pidavad kaalutlused, näiteks indiviidi autonoomia järgida oma eesmärke. Eneseohverdus on ülemäärase teo paradigmaatiline näide. Kuigi isiklik autonoomia ei ole rangelt võttes vabandus, võimaldab see teatud moraalselt nõutava teo tegemisest vabastust. Autonoomia aga eeldab isikliku hüve väärtust, mis on kohusest sõltumatu, mitte ei põhjenda seda. Tingimusliku supererogatsionismi pooldajatele ei oleks selline analüüs vastuvõetav, sest see ei jäta ülemäärasele teole moraalset väärtust.[1]

Ühe idee järgi põhineb ülemäärane tegu moraalsetel põhjenditel, mida vastustatakse mittemoraalsete ratsionaalsete põhjenditega (Portmore 2003, Portmore 2008). Kuigi mul on täiesti hea moraalne põhjend midagi teha, oleks see valik lõppkokkuvõttes siiski ebamõistlik, sest see toob kaasa riski minu elule ja tervisele või kahjustab isiklikke projekte, millega ma end samastan. Nii et mittemoraalsed põhjendid võivad moraalsetelt põhjenditelt jõu ära võtta. Filosoofid ei taha hästi aktsepteerida sellist lõhet ratsionaalsuse ja moraali vahel. Selle lähenemise kriitikaks on öeldud, et kõik ülemäärased teod ei ole irratsionaalsed ning moraaliteooria, mis julgustab tegema irratsionaalseid tegusid, on puudulik (Postow 2005). Aga sellest kriitikast tuleneb tingimuslik supererogatsionism.[1]

Tingimuslik supererogatsionism püüab säilitada ülemäärase teo preskriptiivsust, jättes alles selle erinevuse kohusest. Kui ülemäärast tegu samastatakse nõrgemat sorti kohusega, mittetäieliku kohusega, mitteuniversaliseeritava kohusega, "peaksiga", mis pole kohus, siis tunnustatakse ülemääraseid tegusid ainult kohusekontseptsiooni raames. Siis võib kaduda silmist, mis teeb ülemäärase teo ainulaadselt teenekaks, sageli kiiduväärseks ja sageli liigutavaks.[1]

Tingimusteta supererogatsionismRedigeeri

Tingimusteta supererogatsionismi pooldajate meelest on ülemäärastel tegudel selline seesmine väärtus, mis kohusetäitmisel puudub. Nad eeldavad erilist vabaduse valda (Tertullianusel licentia), mis võimaldab inimestel kasutada moraalse valiku võimet. Isegi Kant, kes räägib ideaalsest eesmärkide riigist, milles moraalikogukonna liikmed kasutavad loomusunnil vaba tahet, usub, et ebatäiuslikel moraalsetel olenditel on vaba valik (Willkür) hea ja kurja vahel, milles kätkebki moraali eriline väärtus, vähemalt inimeste jaoks. Kohuse ületamist võib pidada selle vaba valiku ilminguks. Puhas ehk tingimusteta supererogatsionism tõstab esile igas mõttes ettekirjutamata, käskimata, pealesundimata, nõudmata hea teo moraalset potentsiaali. (Ülemäärase teo ärajätmine ei vaja viidet erilisele loale, vabastusele ega vabandusele.) Ülemäärane tegu on hea ka sellise vabaduse tõttu, tema väärtus seisneb ka selles, et ta ületab kohuse.[1]

Tingimusteta supererogatsionismi järgi ei ole ülemäärane tegu mitte see, mida subjektil on lubatud mitte teha, vaid võimalus, mille ta saab valida. Luba antakse tegudeks, mida on mingi alus mitte teha, ja võimalus on loa positiivne vaste. Võimalused on teod, mida tegija soovib teha, mis tunduvad talle head ja valimisväärsed. Asja mõte on heas tahtes, altruistlikus kavatsuses, valikus olla helde või andestada, ohverdada end või teha väike palumata teene, mitte täita rangelt oma kohust. Asi on isiklikus algatuses, ülemäärane tegu on spontaanne (saab alguse isiklikust valikust, mitte välistest või universaalsetest nõudmistest). See võimaldab väljendada isiklikku hoolimist või muret teise pärast ning võib seega olla isikliku suhte avaldus või luua isikliku suhte. Ülemäärased teod on väärtuslikud, sest me usume, et universaalsele moraali ja kohuse võrgustikule lisaks on ruumi erisuhetele, mida ei valitse õigluse ja õiguste printsiibid. Ühiskonna seisukohast võib ülemäärastele tegudele ruumi jätmine tugevdada vastastikust usaldust ja kogukondlikke sidemeid, sest sageli ilmutab ja edendab see armastust ja isiklikku hoolimist, mitte lihtsalt austust inimeste vastu ja õiglustunnet. Selline vaade paigutab ülemäärased teod ideaalide, mitte printsiipide mõõtmesse, mida Urmson nimetab moraali kõrgemateks korrusteks ja Henri Bergson püüdluse moraaliks. Talmud ütleb, et Jeruusalemm hävitati ainult sellepärast, et otsustati rangelt Seaduse järgi ega tehtud rohkem, kui seadus ette näeb.[1]

Kohuse ja ülemäärase teo põhimõttelise piiritlemise õigustamine meenutab seadusliku ja moraalse piiritlemist. Paljud filosoofid usuvad, et osa moraalse kohuse täitmise väärtusest seisneb selles, et tegutsetakse kohuse enda pärast. See on põhimõtteline alus moraali vabaks jätmiseks seadusega jõustamisest. Tingimusteta supererogatsionismi pooldajad väidavad analoogselt, et näiteks kinkimine ja andestamine kaotaksid väärtuse, kui nad muutuksid kohustusteks, mille tegemata jätmine toob kaasa laidu ja hukkamõistu. Ülemääraste tegude vabatahtlikkus on sammu võrra ees moraalse kohuse järgi toimimise vabadusest Kanti vaimus.[1]

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Aquino Thomas. Teoloogia summa, I IIae qq. 107, 108; II IIae q. 106.
  • James Opie Urmson. Saints and Heroes. – A. Melden (toim). Essays in Moral Philosophy, Seattle: University of Washington Press 1958. Veebiversioon. Vt James Opie Urmson#Pühakud ja kangelased
  • Roderick Chisholm. Supererogation and Offence: A Conceptual Scheme for Ethics. – Ratio, 1963, 5, lk 1–14.
  • P. Eisenberg. From the Forbidden to the Supererogatory: The Basic Ethical Categories in Kant's 'Tugendlehre'. – American Philosophical Quarterly, 1966, 3, lk 255–269.
  • J. Feinberg. Supererogation and Rules. – J. Thomson, G. Dworkin (toim). Ethics, New York: Harper and Row 1968.
  • Richards. A Theory of Reasons for Action, Oxford: Clarendon Press 1971.
  • T. Hill. Kant on Imperfect Duty and Supererogation. – Kant-Studien, 1971, 62, lk 55–76.
  • M. Schumaker. Deontic Morality and the Problem of Supererogation. – Philosophical Studies, 1972, 23, lk 427–428.
  • C. New. Saints, Heroes and Utilitarians. – Philosophy, 1974, 49, lk 179–189.
  • M. Forrester. Some Remarks on Obligation, Permission, and Supererogation. – Ethics, 1975, 85, lk 219–226.
  • J. Raz. Permissions and Supererogation. – American Philosophical Quarterly, 1975, 12, lk 161–168.
  • S. Shilo. On One Aspect of Law and Morals in Jewish Law: Lifnim Mishurat Hadin. – Israel Law Review, 1978, 13, lk 359–390.
  • David Heyd. Ethical Universalism, Justice, and Favouritism. – Australasian Journal of Philosophy, 1978, 56, lk 25–31.
  • David Heyd. Beyond the Call of Duty in Kant's Ethics. – Kant-Studien, 1980, 71, lk 308–324.
  • E. Pybus. 'Saints and Heroes'. – Philosophy, 1982, 57, lk 193–199.
  • F. Kamm. Supererogation and Obligation. – Journal of Philosophy, 1985, 82, lk 118–138.
  • G. Trianosky. Supererogation, Wrongdoing and Vice: On the Autonomy of the Ethics of Virtue. – Journal of Philosophy, 1986, 83, lk 26–40.
  • M. Baron. Kantian Ethics and Supererogation. – Journal of Philosophy, 1987, 84, lk 237–262.
  • J. Dancy. Supererogation and Moral Realism. – J. Dancy jt (toim). Human Agency, Stanford: Stanford University Press 1988.
  • P. Montague. Acts, Agents, and Supererogation. – American Philosophical Quarterly, 1989, 26, lk 100–111.
  • J. Driver. The Suberogatory. – Australasian Journal of Philosophy, 1992, 70, lk 286–295.
  • Gregory Mellema. Business Ethics and Doing What One Ought to Do. – Journal of Business Ethics, 1994, 13 (2), lk 149–153.
  • Gregory Mellema. Supererogation, Blame, and the Limits of Obligation. – Philosophia, 1994, 24 (1–2), lk 171–182.
  • David Heyd. Obligation and Supererogation. – W. Reich (toim). Encyclopedia of Bioethics, New York: Macmillan 1995.
  • Michael Zimmerman. The Concept of Moral Obligation, Cambridge: Cambridge University Press 1996, ptk 8.
  • D. Guevara. The Impossibility of Supererogation in Kant's Moral Theory. – Philosophy and Phenomenological Research, 1999, 59, lk: 593–624.
  • Christopher Heath Wellmann. Gratitude as a Virtue. – Pacific Philosophical Quarterly, 1999, 80, lk 284–300. Veebiversioon
  • B. Haydar. Forced Supererogation and Deontological Restrictions. – Journal of Value Inquiry, 2002, 36, lk 445–454.
  • Jason Kawall. Self-Regarding Supererogatory Actions. – Journal of Social Philosophy, 2003, 34, lk 487–498.
  • D. W. Portmore. Position-Relative Consequentialism, Agent-Centered Options, and Supererogation. – Ethics, 2003, 113, lk 303–332.
  • Ulla Wessels. Die Gute Samariterin: Zur Struktur Der Supererogation, 2003-
  • J. Dreier. Why Ethical Satisficing Makes Sense and Rational Satisficing Doesn't. – M. Byron (toim). Satisficing and Maximizing, Cambridge: Cambridge –University Press 2004.
  • David Heyd. Supererogatory Giving: Can Derrida's Circle Be Broken? – B. Sharon Byrd, Jan C. Joerden (toim). Philosophia Practica Universalis, Berlin: Duncker & Humblot 2005.
  • David Heyd. A Comment on Kawall's 'Promising and Supererogation'. – Philosophia, 2005, 32, lk 399–403.
  • J. Timmermann. Good but Not Required? – Assessing the Demands of Kantian Ethics. – Journal of Moral Philosophy, 2005, 2, lk 9–27.
  • B. C. Postow. Supererogation Again. – Journal of Value Inquiry, 2005, 39, lk 245–253.
  • D. W. Portmore. Are Moral Reasons Morally Overriding? – Ethical Theory and Moral Practice, 2008, 11, lk 369–388.
  • T. Horgan, M. Timmons. Untying a Knot from the Inside Out: Reflections on the 'Paradox' of Supererogation. – Social Philosophy and Policy, 2010, 27, lk 29–63.
  • J.-P. Vessel. Supererogation for Utilitarianism. – American Philosophical Quarterly, 2010, 47, lk 299–317.
  • Espen Gamlund. Supererogatory Forgiveness. – Inquiry, 2010, kd 53, nr 6, lk 540–564. Vt Espen Gamlund#Ülemäärane andestus.
  • Edna Ullmann-Margalit. Considerateness. – Iyyun, 2011, 60, lk 205–244; lk 213–215. Veebiversioon
  • J. Weinberg. Is Government Supererogation Possible? – Pacific Philosophical Quarterly, 2011, 92, lk 263–281.
  • Paul McNamara. Supererogation, Inside and Out: Toward an Adequate Scheme for Common-Sense Morality. – M. Timmons (toim). Oxford Studies in Normative Ethics (kd 1), Oxford: Oxford University Press 2011.
  • C. Cowley (toim). Supererogation (Royal Institute of Philosophy Supplement, 77), Cambridge: Cambridge University Press 2015.
  • Shlomo Cohen. Forced Supererogation. – European Journal of Philosophy, 2015, 23 (4), lk 1006–1024.
  • Royal Institute of Philosophy Supplement, 2015, kd 77.

VälislingidRedigeeri