Principia Ethica

"Principia Ethica" on 1903. aastal ilmunud George Edward Moore'i teos, mida peetakse analüütilise filosoofia alguse üheks tähiseks.

Raamatu moto on: "Iga asi on see, mis ta on, ja mitte mingi muu asi." (Everything is what it is, and not another thing.) Moto on võetud Joseph Butlerilt.

Kokkuvõte

Eessõna

Eessõna on dateeritud augustiga 1903 ning kirjutamise kohaks on märgitud Cambridge'i Trinity College.

Eessõna algab nii:

"Mulle tundub, et eetikas, nagu ka kõigil teistel filosoofia uurimisaladel, tulenevad raskused ja lahkarvamused, mida ajalugu on täis, põhiliselt ühest väga lihtsast põhjusest: nimelt katsest vastata küsimustele, olemata kõigepealt täpselt välja selgitanud, millisele küsimusele tahetakse vastata. Ma ei tea, mil määral oleks see vigade allikas kõrvaldatud, kui filosoofid püüaksid enne küsimusele vastama hakkamist välja selgitada, mis küsimust nad esitavad; analüüsi ja eristamise töö on ju sageli väga raske: sageli võib vajalik avastus tegemata jääda, olgugi et selleni kindlalt püütakse jõuda. Kuid ma kaldun arvama, et paljudel juhtudel piisaks õnnestumise tagamiseks kindlameelsest katsest; nii et kui ainult tehtaks see katse, kaoksid paljud meie kõige räigemad raskused ja lahkarvamused filosoofias. Igal juhul tundub, et filosoofid üldiselt ei tee seda katset; ja olgu siis selle tegematajätmise tagajärjel või mitte, püüavad nad pidevalt tõestada, et "Jah" või "Ei" on vastus küsimustele, mille korrektne vastus pole kumbki, sest nende vaimusilmas ei ole mitte üks küsimus, vaid mitu, millest mõnele on tõene vastus "Ei", mõnele "Jaa"."

Ma püüan oma raamatus teha selget vahet kahel küsimusel: "Mis laadi asjad peaksid olemas olema nende endi pärast?" (on iseenesest head, omavad seesmist väärtust) ja "Mis laadi tegusid peaks tegema?" (mida teha on õige või kohus).

Raamatus jõutakse tulemusele, et esimese küsimuse vastustele ei saa tuua mingeid asjakohaseid tõendeid: ühestki muust tõest ei saa järeldada nende tõesust ega väärust. Seevastu teise küsimuse vastuseid saab tõestada ja ümber lükata, sest nende tõesusesse ja väärusesse puutuvad paljud erinevad kaalutlused ning kindla vastuseni pole võimalik jõuda. Sealjuures on need tõendid kahesugused: ühed sisaldavad propositsioone teo tagajärgede kohta, (kausaalseid tõdesid), teised sisaldavad enesestmõistetavaid eetilisi tõdesid. Muud tõendid ei puutu asjasse. Kui eetik põhjendab esimese küsimuse vastuseid või ei too teise küsimuse vastuste põhjenduseks nii kausaalseid kui ka eetilisi tõdesid, siis ei ole tema arutlus kehtiv ning ta ajab nähtavasti eri küsimused segi. Nii see nähtavasti enamasti on siiamaani olnudki.

Raamatu peaeesmärk oli välja selgitada eetikaalase arutluse alusprintsiibid. VI peatükis püüdsin ka vastata küsimusele "Mis on iseenesest hea?". Leidsin, et paljud erinevad asjad on iseenesest head või iseenesest halvad, kuid ei iseenesest headel ega iseenesest halbadel asjadel pole muud eristavat tunnust.

Nimetades propositsioone intuitsioonideks, pean ma silmas üksnes seda, et neid ei saa tõestada, viitamata nende tunnetamise allikale.

Pärast selle raamatu valmimist leidsin Franz Brentano raamatust "Vom Ursprung sittlicher Erkenntnis" arvamusi, mis on minu omadele palju sarnasemad kui ühegi mulle teadaoleva eetiku omad. Paistab, et oleme ühel meelel selles, et:

1. peame kõiki eetikapropositsioone määratletuks asjaoluga, et nad preditseerivad ühtainust ainulaadset objektiivset mõistet;
2. jaotame need propositsioonid selgelt nendekssamadeks kaheks liigiks;
3. oleme seisukohal, et neid ei saa tõestada;
4. oleme ühel meelel selles, millised tõendid on tarvilikud teist liiki propositsioonide tõestamiseks.

Ent Brentano meelest ei ole fundamentaalne eetikamõiste mitte lihtne mõiste "hea", vaid liitmõiste "kaunis". Erinevalt minust on ta sunnitud eitama minu nn orgaaniliste ühtsuste printsiipi. Seetõttu on väga erinevad ka tema järeldused selle kohta, millised asjad on iseenesest head. Ent ta on minuga ühel meelel selles, et on palju erinevaid hüvesid, sealhulgas armastus heade ja kaunite objektide vastu.

1 Eetika aine

§1

Eetika tegeleb kahtlemata sääraste igapäevaste otsustuste nagu "See-ja-see on hea inimene" ja "See sell on lurjus" tõesusega. Eetika asi on kahtlemata arutada sääraseid küsimusi nagu "Mida ma peaksin tegema" ja "Kas mul on väär niiviisi toimida?" ning selliseid väiteid nagu "Karskus on voorus ja purjusolek on pahe." Kasutades sõnu "voorus", "pahe", "kohus", "peaks", "õige", "hea" ja "halb" teeme enamasti eetikaotsustusi.

See ei võimalda veel eetika valdkonda määratleda. Mis on kõigile säärastele otsustustele ühine ja iseäralik? Sellele küsimusele on tunnustatud eetikud vastanud väga erinevalt ja võib-olla mitte ükski neist täiesti rahuldavalt.

§ 2

Ülaltoodud näited puudutavad kõik inimeste "käitumist", millega eetikat väga tihedalt seostataksegi. Käitumine on kahtlemata eetikaotsustuste kõige tavalisem ja üldhuvitavam objekt.

Paljud eetikud peavadki eetika adekvaatseks määratluseks, et see tegeleb küsimusega, mis on inimeste käitumises hea või halb, vastavalt terminile "praktiline filosoofia". Mina aga kavatsen eetika all mõista üldist uurimist selle kohta, mis on hea.

Kuigi eetika tegeleb sellega, mis on hea käitumine, peab ta kõigepealt ütlema, mis on hea ja mis on käitumine. Kui me ei tea, mis on ühine heale käitumisele ja muudele headele asjadele, siis me ka ei tea, mis on hea käitumine. Seetõttu vaatlen ma algul head üldiselt ning nimetan eetikaks teadust sellest, mis on hea ja mis on halb.

§3

Seda küsimust võib mõista mitmeti. Teaduslik eetika ei küsi hinnanguid konkreetsetele asjadele. Eetika peab sisaldama aluseid ja printsiipe hinnangute andmiseks. Eetiku asi ei ole isiklikud nõuanded ega manitsused.

§4

Küsimus "Mis on hea" võib tähendada ka: "Mis laadi asjad on head?" Eetika peab näiteks uurima, kas on tõene, et nauding on hea, kuigi see pole nii tähtis kui uurida, kas on tõene, et ainult nauding on hea. Ka raamatutes, kus loetletakse voorusi, näiteks Aristotelese "Eetikas", tehakse seda laadi otsustusi. Ent sama laadi otsustusi tehakse ka kasuistikas. Võidakse öelda, et kasuistika tegeleb üksikumate, eetika üldiste asjadega. Tegelikult on erinevus ainult üldisuse astmes. Eetika, mis loetleb voorusi või nimetab ideaali koostisosi, on kasuistikast eristamatu. Kasuistika on loodusteadustele lähemal kui tavaliselt eetikaks peetu, sest ta ei rahuldu tõdemusega, et ligimesearmastus on voorus, vaid püüab võrdlevalt hinnata ligimesearmastuse eri vorme. Ilma kasuistikata ei saa eetika olla täielik. Kasuistika puudused ei ole põhimõttelised, vaid tulevad sellest, et meil ei jätku teadmisi nii keeruka aine adekvaatseks käsitlemiseks. Kasuistika on eetikaalaste uurimuste eesmärk, kuid selleni me saame jõuda alles lõpuks.

§5

Küsimus "Mis on hea" võib tähendada ka küsimust selle kohta, kuidas "head" defineerida. See küsimus kuulub ainult eetikasse, mitte kasuistikasse, ja selle juurde kõigepealt asumegi.

See on eetika kõige fundamentaalsem küsimus. Koos küsimusega, mis on "halb", on see ainus eetikale eriomane küsimus. "Hea" defineerimine on eetika defineerimise juures kõige olulisem. Viga selles asjas toob kaasa kõige rohkem ekslikke eetikaotsustusi. Tõese vastuseta sellele küsimusele pole mõtet tegelda eetikasüsteemi teiste osadega. Ülal mainitud kahte laadi tõeseid eetikaotsustusi saab teha ka teadmata vastust sellele küsimusele. Küll aga viib eksimus selles küsimuses väga tõenäoliselt vigadeni kõige üldisemates eetikaotsustustes. Ja igal juhul pole vastuseta sellele küsimusele võimalik teada, millised võivad üldse olla eetikaotsustuse tõendid. Nõnda aga ei saa anda õigeid põhjendeid arvamusele, et see või teine asi on hea; süstemaatiline eetika peab aga sellised põhjendid andma.

§6

Võib jääda mulje, et "hea" defineerimine on puhtverbaalne küsimus. Ent kuigi defineerimine tähendab sageli sõna tähenduse väljendamist teiste sõnadega, ei ole küsimus siin seda sorti definitsioonis. Ma tahan leida selle objekti või idee loomust, mille tähistamiseks seda sõna tavaliselt kasutatakse.

Minu vastus on, et hea on hea, ja kõik. "Head" ei saa defineerida. Kõik propositsioonid hea kohta on sünteetilised, mitte analüütilised. See tähendab ka, et ei saa olla niisugust aksioomi nagu "Nauding on ainus hüve" või "Hea on see, mida soovitakse" ning "nauding" ja "soovitav" ei ole ka sõna "hea" tõeline tähendus.

§7

Väidan, et 'hea' on lihtne mõiste nagu 'kollane'. Nagu pole võimalik selgitada, mis on "kollane", pole võimalik ka selgitada, mis on "hea". Definitsioon, mis kirjeldab sõnaga tähistatava objekti või mõiste tõelist loomust, on võimalik ainult siis, kui see objekt või mõiste on liitne. Liitse objekti kirjeldus peab taanduma lihtsatele osadele, mida kirjeldada pole võimalik.

§8

Kui defineerida hobust kui "kapjadega neljajalgset perekonnast Equus", siis sellel võib olla kolm tähendust.
1. See võib tähendada: "Kui ma ütlen "hobune", siis tuleb selle all mõista kapjadega neljajalgset perekonnast Equus." Seda võib nimetada meelevaldseks sõnaliseks definitsiooniks. Ma ei pea silmas, et "head" ei saaks selles mõttes defineerida. 2. Seletavas sõnaraamatus tähendab see, et inimesed mõtlevad hobuse all tavaliselt kapjadega neljajalgset perekonnast Equus. Seda võib nimetada õigeks sõnaliseks definitsiooniks. Ma ei pea silmas, et "hea" oleks selles mõttes defineerimatu. Võib näiteks öelda, mis on sõna "hea" tõlkevasted teistes keeltes.
3. See võib tähendada, et hobusel on teatud kindel ehitus ning tema koostisosad on omavahel teatud kindlal viisil seotud. Ma väidan, et selles mõttes ei ole "hea" defineeritav. Ta ei koosne osadest ja nendevahelistest suhetest, millega me võiksime "hea" kui terviku mõttes asendada.

§9

Ma ei pea "head" defineerimatuks selles mõttes, et oleks võimatu teiste tunnuste abil piiritleda, millised asjad on head. Ma pean võimatuks defineerida "head" kui asjade tunnust.

§10

See kvaliteet, mis asjale omistatakse, väites, et ta on hea, on defineerimatu. "Hea" on lihtne ja tal ei ole osi. Ta on üks definitsioonide loendamatutest elementaarsetest osadest, mis on ise defineerimatud.

Samalaadne kvaliteet on "kollane".

Võib küll olla tõsi, et kõik asjad, mis on head, on ka midagi muud, nii nagu kõik asjad, mis on kollased, tekitavad teatud valgusvibratsiooni. Neid muid omadusi püüab eetika ka välja selgitada. See aga ei ole "hea" defineerimine. Nende omaduste nimetamise samastamist "hea" defineerimisega ma nimetan naturalistlikuks eksituseks (naturalistic fallacy).

§11

Vaatleme naturalistlikku eksitusse langenud filosoofide väiteid. Esiteks tuleb rääkida, et neil on omavahelisi lahkarvamusi. Ühed väidavad, et hüve (hea) on nauding, teised väidavad, et hüve on see, mida soovitakse. Mõlemad pooled püüavad näidata, et teine eksib. Ent kui väita, et hüve lihtsalt tähendab soovi objekti, siis sellest järeldub üks kahest:

1) Võib-olla püütakse tõestada, et soovi objekt ei ole nauding. Sellisel juhul ei ole tegemist eetikaga, vaid psühholoogiaga. Sellel küsimusel pole vaidluse ainega mingit pistmist. Kui oponendil on eetikaalane seisukoht, et hüve on nauding, siis psühholoogiaalane väide, et nauding ei ole soovi objekt, ei puutu asjasse. Kui hüve on defineeritud millegi muuna, siis pole võimalik tõestada, et mõni teine definitsioon on väär, ega isegi teist definitsiooni eitada.

2) Teine võimalus seisneb selles, et kui A ütleb ""Hea" tähendab 'nauditav'" ja B ütleb ""Hea" tähendab 'see, mida soovitakse'," siis nad räägivad lihtsalt sellest, kuidas sõna "hea" tavaliselt kasutatakse. Ent ka see ei puutu eetikasse. Ja ma ei usu, et ükski naturalistliku eetika pooldaja nõustuks, et ta peab silmas seda. Nad ju püüavad meid veenda, et heaks tuleb nimetada sedasama, mida nemadki.

§12

Kui keegi ütleb "Ma tunnen naudingut" ning ta ei valeta ega eksi, siis see tähendab, et tal on teatud vaimuseisund, mida nimetatakse naudinguks. Muud see ei tähenda. Naudingu aste ega liik pole siin oluline. Nauding on defineerimatu. Võib küll kirjeldada naudingu suhteid teiste asjadega. Kui keegi defineeriks naudingu kui punaseaistingu ning järeldaks sellest, et nauding on värvus, siis me naeraksime ta välja. See oleks samalaadne eksitus nagu naturalistlik eksitus. Naturalistliku eksituse puhul ei olegi õigupoolest oluline see, et "hea" ei ole looduslik objekt. Kui me ütleme, et apelsin on kollane, siis me ei arva, et sellest järelduks, et "apelsin" ei tähenda midagi muud kui "kollane" või et miski peale apelsini ei saa olla kollane. Kui "kollane" tähendab lihtsalt "kollane", kas siis on raskem olla seisukohal, et apelsin on kollane? Sama lugu on "heaga". Pole mõtet öelda, et nauding on hea, kui hea ei ole midagi erinevat naudingust.

§13

Kui "hea" ei tähista midagi lihtsat ja defineerimatut, siis jääb kaks võimalust: kas ta on liitne tervik (nagu "hobune"), mille õige analüüsi osas võib olla lahkarvamusi, või ta ei tähendagi midagi ning eetikat kui valdkonda pole olemas. Tavaliselt ei ole eetikud "head" defineerida püüdes aru saanud, mida "hea" defineerimine tähendab ja mis laadi see definitsioon peaks olema.

1) "Seda, et hüpotees, et lahkarvamused "hea" tähenduse üle on lahkarvamused antud terviku õige analüüsi osas, ei ole õige, võib väga selgesti näha, kui arvestada asjaolu, et mis tahes definitsiooni ka ei pakuta, nõnda defineeritava kompleksi kohta võib alati mõttekalt küsida, kas ta ise on hea. Võtame näiteks ühe liitsematest ja seega usutavamatest nõnda väljapakutud definitsioonidest: esmapilgul võib kergesti arvata, et olla hea tähendab olla see, mida me soovime soovida. Nii et kui me rakendame seda definitsiooni erijuhule ning ütleme: "Kui me arvame, et A on hea, siis me arvame, et A on üks asjadest, mida me soovime soovida," siis võib meie propositsioon tunduda üsna usutavana. Ent kui me uurimist jätkame ning küsime endalt: "Kas on hea soovida soovida A-d?", siis on pärast väikest järelemõtlemist ilmne, et see küsimus on ise sama arusaadav nagu algne küsimus "Kas A on hea?" – et me nüüd tegelikult küsime sama informatsiooni soovi kohta soovida A-d, mis me enne küsisime A enese kohta. Ent on ka ilmne, et seda teist küsimust ei saa õigesti analüüsida kujule "Kas soov soovida A-d on üks neist asjadest, mida me soovime soovida?": meil ei ole vaimusilma ees midagi nii keerukat kui küsimust kui "Kas me soovime soovida soovida soovida A-d?" Pealegi saab igaüks kontrollides hõlpsasti veenduda, et selle propositsiooni predikaat – 'hea' – on positiivselt erinev mõistest 'soovida soovimine', mis esineb propositsiooni subjektis: "Soovida soovida A-d on hea" ei ole lihtsalt ekvivalentne sellega: "A hea-olemine on hea." Võib küll olla tõsi, et see, mida me soovime soovida, on alati hea; vahest võib olla tõsi isegi ümberpöördu; on aga väga kaheldav, kas see nii on, ja juba ainuüksi asjaolu, et me saame väga hästi aru, mida mõeldakse selles kahtlemise all, näitab selgesti, et meil on vaimusilma ees kaks eri mõistet." [ Lahtise küsimuse argument ]

2) Sama kaalutluse põhjal saab tagasi lükata oletuse, et "hea" ei tähenda mitte midagi. Väga loomulik on ekslikult oletada, et see, mis on universaalselt tõene, on niisuguse loomuga, et selle eitus on vastuoluline. Väga kergesti võidakse teha järeldus, et see, mis paistab universaalse eetikaprintsiibina, on tegelikult tautoloogia. Näiteks kui iga asi, mida nimetatakse heaks, paistab olevat nauditav, siis võidakse kergesti teha järeldus, et propositsioon "Nauding on hüve" ei väida seost kahe eri mõiste vahel, vaid selles on juttu ainult naudingust, mida hõlpsasti tunnistatakse omaette entiteediks. Ent kes tähelepanelikult vaatleb, mis tal vaimusilma ees on, kui ta küsib, kas nauding on ikka hea, veendub, et ta ei küsi lihtsalt seda, kas nauding on nauditav. Ja kui ta proovib sama küsimust ka teiste definitsioonide puhul, siis ta saab aru, et tal on vaimusilma ees üks kindel objekt, mille seose kohta teiste objektidega võib omaette küsimuse esitada. Igaüks saab aru küsimusest "Kas see on hea?". Kui ta seda küsib, on tal teistsugune vaimuseisund kui siis, kui ta küsib, kas see on nauditav, soovitav või heakskiidetav. Sellel, kes mõtleb "seesmisest väärtusest" või ütleb, et mingi asi "peaks olemas olema", on vaimusilma ees üks kindel objekt – asjade teatud kindel omadus –, mida ma mõtlen "hea" all.

§14

Nii et "hea" on defineerimatu, kuid minu teada on eetikutest ainsana seda selgelt tunnistanud ja väitnud Henry Sidgwick. Toome ühe näite.

Sidgwick viitab Jeremy Benthamile, kelle alusprintsiip on, et kõikide nende suurim õnn, kelle huvi on kõne all, on inimeste tegevuse õige eesmärk. Samas aga võib tema jutust sama peatüki teistes lõikudes välja lugeda, et "õige" tähendab tema jaoks "üldisele õnnele kaasaaitav". Sidgwick leiab, et tulemus "suurim õnn on inimeste tegevuse eesmärk, mis aitab kaasa üldisele õnnele" on nii absurdne, et Bentham ei saanud seda silmas pidada. Minu meelest võis Bentham sellise vea teha küll, ja kindlasti tegi selle vea John Stuart Mill.

Kui "õige" tähenduseks arvata "üldisele õnnele kaasaaitav", siis siin ei pruugi veel olla naturalistlikku eksitust. Sõna "õige" kasutatakse tavaliselt tegude kohta, mis viivad heade asjade saavutamiseni. Neid tegusid ei vaadelda omaette eesmärgina, vaid vahendina ideaali saavutamiseks. Kui Bentham oleks kasutanud sõna "õige" selles mõttes, siis oleks ta võinud väga hästi defineerida "õige" 'üldisele õnnele kaasaaitavana", eeldusel, et ta oleks juba tõestanud või aksioomiks võtnud, et üldine õnn ongi hüve. Siis ta oleks juba defineerinud "hea" üldise õnnena; et "õige" tuleb defineerida 'hüvele kaasaaitavana", siis ta tähendakski 'üldisele õnnele kaasaaitav'. Ent Benthamil see nii ei ole, sest ta räägib "õigest eesmärgist". Seetõttu on ta sattunud naturalistlikku eksitusse. Väide, et üldine õnn on inimeste tegevuse õige eesmärk, ei saa tal tegelikult olla eetikaprintsiip, vaid kas propositsioon sõnade tähenduse kohta või propositsioon üldise õnne loomuse kohta.

Naturalistliku eksituse olemasolu Benthamil ei kummuta tema väidet, et suurim õnn on inimeste tegevuse õige eesmärk, kui võtta seda eetikapropositsioonina. Jutt on sellest, et põhjendid, mis Bentham esitab, sisaldavad eksijäreldust, mida ta ise ei märganud, sest muidu oleks ta otsinud oma utilitarismile teisi põhjendeid. Ja sel juhul poleks ta neid võib-olla leidnud ning oleks võib-olla oma süsteemi muutnud. Või siis oleks ta leidnud kehtivad põhjendid.

Minu vastuväide naturalismile seisneb selles, et ta ei põhjenda ühtki eetikaprintsiipi. Teiseks viib ta väärade eetikaprintsiipide omaksvõtmisele.

§15

Meie esimene järeldus eetika aine kohta seisneb selles, et on olemas lihtne defineerimatu analüüsimatu mõtteobjekt, mille kaudu eetika tuleb defineerida. Pole tähtis, kuidas me seda objekti nimetame, kui me ainult anname endale aru sellest, mis see on ning et ta erineb teistest objektidest. Kõik sõnad, mida tavaliselt peetakse eetikaotsustuste tunnusteks, osutavad sellele objektile, ja sellepärast ongi nende näol tegu eetikaotsustustega. Tähtis on aga eristada kaht viisi, kuidas nad sellele osutavad. Eetika peab loetlema kõik tõesed üldised otsustused, mis väidavad millegi kohta, et see on hea iga kord, kui ta esineb. Ent kuigi kõik sellised otsustused osutavad sellele, mida ma nimetan "heaks", ei tee nad seda ühel ja samal moel. Nad kas väidavad, et kõnealusel asjal on alati omadus "hea", või väidavad üksnes, et kõnealune asi on teiste, selle omadusega asjade olemasolu põhjus või tarvilik tingimus. Need kaks universaalsete eetikaotsustuste liiki on väga erineva iseloomuga. Tavakeeles väljendub see erinevus väljendite "hea vahendina" ja "hea iseenesest" ning "väärtus vahendina" ja "seesmine väärtus" erinevuses. Eetikas on neid eristatud ainult kõige ilmsematel juhtudel.

§16

Kui me teeme otsustuse, et asi on "vahendina hea", siis me teeme otsustuse asja kausaalsete suhete kohta: me teeme otsustuse, et asjal on teatud laadi tagajärg ning et see tagajärg on iseenesest hea. Kuid leida universaalselt tõeseid põhjuslikkuseotsustusi on äärmiselt raske. On ilmne, et me ei saa olla veendunud, et ükski meie universaalsetest põhjuslikkuseotsustustest on tõene isegi samas mõttes nagu füüsikaseadused. Pole võimalik välja selgitada isegi hüpoteetilisi seadusi kujul "Täpselt see tegu kutsub nendel tingimustel alati esile selle tagajärje." Ent õigelt eetikaotsustuselt teatud tegude tagajärgede kohta me nõuame kahes suhtes veel enam. 1) Me nõuame teadmist, et antud tegu kutsub esile kindla tagajärje, olgu asjaolud millised tahes. Kuid see on kindlasti võimatu. On kindel, et teistel asjaoludel võib seesama tegu esile kutsuda tagajärjed, mis on väga erinevad kõige poolest, mis määrab tagajärgede väärtuse. Seega pole meil kunagi õigust öelda enamat kui: "See tulemus tuleneb üldiselt seda laadi teost"; ja isegi selline üldistus on tõene üksnes juhul, kui asjaolud on enam-vähem samasugused. Suurelt jaolt kehtib see ka kindla ajastu ja kindlate ühiskondlike olude puhul. 2) Me nõuame mitte ainult teadmist, et kutsutakse esile üks hea tagajärg, vaid et kõigi antud teost mõjutatud sündmuste hüvebilanss on suurem kui mis tahes muu võimaliku teo puhul. Selles suhtes sisaldavad eetikaotsustused teo tagajärgede kohta palju suuremat raskust kui need, mis on mängus füüsikaseaduste kindlakstegemisel. On ilmne, et me ei saa kunagi näha nii kaugele, et olla kindlad, et mingi tegu kutsub esile parimad võimalikud tagajärjed. Peame rahulduma sellega, kui suurim võimalik hüvebilanss kutsutakse esile piiratud ajavahemiku piires.

§17

Otsustused, mis väidavad, et teatud liiki asjadel on head tagajärjed, on tõenäoliselt väärad, kui nad väidavad, et teatud liiki asjadel on alati head tagajärjed, ja isegi kui nad väidavad, et neil asjadel on üldiselt head tagajärjed, on paljud neid tõesed ainult teatud ajalooperioodide kohta. Otsustused, mis väidavad, et teatud liiki asjad on iseenesest head, peavad aga juhul, kui nad on tõesed, olema universaalselt tõesed. Seetõttu on väga tähtis neil vahet teha. Mõlemat tüüpi otsustusi väljendatakse samas sõnastuses: "Nii- ja niisugune asi on hea." Ühel juhul tähendab "hea" 'vahendina hea', teisel juhul 'eesmärgina hea'. Kui pole selge, kumba silmas peetakse, siis on vähe šansse õigesti otsustada, kas väide on tõene või väär. Just see selgus on eetikas seni peaaegu täielikult puudunud. Eetikaküsimusi esitatakse tavaliselt kahemõttelises vormis. Kui küsitakse: "Mis on inimese kohus neil asjaoludel?" või "Kas on õige niiviisi toimida?" või "Mille tagamine peaks olema meie eesmärk?", siis neid küsimusi saab edasi analüüsida. Õige vastus mõnele neist sisaldab nii otsustusi selle kohta, mis on hea iseenesest, kui ka põhjuslikkuseotsustusi. Seda eeldavad isegi need, kes väidavad, et me saame absoluutsete õiguste ja kohustuste üle otseselt ja vahetult otsustusi teha. Selline otsustus võib tähendada ainult seda, et kõnealune toimimisviis on parim, mida saab teha; et niiviisi toimides tagatakse kõik hüved, mida on võimalik tagada. Kui selline otsustus on tõene, siis ta eeldab nii propositsiooni kõnealuste teo headuseastme kohta võrreldes teiste asjadega ning mingeid põhjuslikkuseotsustusi. Tõepoolest, teol on vaieldamatult mingid tagajärjed; nende tagajärgede eitamine on otsustus nende seesmise väärtuse üle võrreldes teo endaga. Väites, et see tegu on parim, mida saab teha, me väidame, et sellel teol koos oma tagajärgedele on suurem summaarne seesmine väärtus kui mis tahes võimalikul alternatiivil. Ja nii võib olla kolmel juhul: a) kui teol endal on suurem seesmine väärtus kui mis tahes alternatiivil, kusjuures selle teo tagajärgedel ja alternatiivsete tegude tagajärgedel puudub igasugune (positiivne või negatiivne) seesmine väärtus; b) kui teo tagajärjed on küll seesmiselt halvad, kuid seesmise väärtuse bilanss on suurem kui mis tahes alternatiivi puhul; c) kui teo tagajärjed on seesmiselt head ning tagajärgede ja teo summaarne väärtus on suurem kui mis tahes alternatiivi puhul. Lühidalt, väita, et mingi käitumisviis on antud hetkel absoluutselt õige või kohustuslik, tähendab väita, et kui valitaks teiste võimaluste asemel see toimimisviis, siis oleks maailmas rohkem head või vähem kurja. See aga eeldab otsustusi nii toimimisviisi enda kui ka selle alternatiivide tagajärgede väärtuse üle, seega sisaldab põhjuslikkusotsustusi.

Ka vastuses küsimusele "Mille tagamine tuleks võtta eesmärgiks?" sisalduvad põhjuslikkusotsustused, kuigi pisut teisel moel. Sellele küsimusele vastates tuleb ju nimetada midagi niisugust, mida on võimalik tagada. Mitte kõike ei saa tagada. Isegi kui me teeme otsustuse, et ühelgi asjal, mida pole võimalik saavutada, ei oleks võrdset väärtust sellega, mis on saavutatav, ei ole teo õigeks eesmärgiks olemise seisukohast oluline mitte üksnes saavutatava väärtus, vaid ka võimalikkus. Ei meie otsustused selle kohta, milliseid tegusid me peaksime tegema, ega meie otsustused selle kohta, milliste eesmärkide poole me peaksime püüdlema, ei ole puhtalt seesmise väärtuse otsustused. Teol, mis on absoluutselt kohustuslik, ei pruugi olla mingit seesmist väärtust. Selle täielik vooruslikkus võib tuleneda pelgalt sellest, et tal on parimad võimalikud tagajärjed. Parimatel võimalikel tulemustel, mis meie tegu õigustavad, saab olla vaid niipalju seesmist väärtust, kui loodusseadused meil võimaldavad tagada. Ja teiselt poolt, neil ei pruugigi olla mingit seesmist väärtust; nad võivad olla vaid vahend selleks, et kaugemas tulevikus saavutada midagi, millel on seesmine väärtus. Vastates eetikaküsimustele peame teadma nii erinevate asjade seesmise väärtuse astet kui ka seda, kuidas neid erinevaid asju on võimalik saada. Valdav enamik küsimusi, mida eetikas on arutatud, eeldavad neid kaht liiki teadmist; kuid neid on arutatud neid kaht liiki küsimusi selgelt lahutamata. Suur osa suurtest lahkarvamustest eetikas tuleneb sellest. Põhjuslikkuseotsustuste tähelepanuta jätmisest tuleneb kaks viga. Kas eeldatakse, et millelgi pole seesmist väärtust, või eeldatakse, et kõigel, mis on, peab olema seesmine väärtus. Nii jäetakse kindlaks tegemata, millistel asjadel on seesmine väärtus ja mil määral. Teiselt poolt on hooletusse jäetud ka vahendite põhjalik arutamine, lähtudes aimdusest, et see ei puuduta seesmiste väärtuste küsimust. Igal juhul tuleb möönda, et küsimus, mis on iseenesest parim ja mis toob kaasa parima võimaliku, on äärmiselt erinevad. Mõlemad kuuluvad eetika ainesse. Mida selgemalt neid eristada, seda suuremad šansid on mõlemale õigesti vastata.

§18

Küsimused, millele eetika peab vastama, jagunevad põhiliselt kaheks: millised asjad on iseenesest head ja milliste muude asjade tagajärjed need asjad on. Esimene sisaldab asjade õiget võrdlust seesmise väärtuse astme poolest. Sellega kaasneb üks põhimõtteline raskus. Nagu öeldud, seisneb üks erinevus kaht tüüpi otsustuste vahel selles, et otsustus, mis väidab, et asi on iseenesest hea, on paratamatult tõene kõikide seda tüüpi asjade kohta; aga asjal, millel on ühtedel asjaoludel head tagajärjed, võivad teistel asjaoludel olla halvad tagajärjed. On küll tõsi, et kõik otsustused seesmise väärtuse kohta on selles mõttes universaalsed. Aga on palju erinevaid asju, mis on seesmiselt head või seesmiselt halvad, ja veel rohkem asju, mis paistavad olevat ei head ega halvad. Kuid asi, mis kuulub mõnda neist klassidest, võib olla osa tervikust, mille teised osad kuuluvad samasse klassi ja teistesse klassidesse. Ja ka neil tervikutel võib olla seesmine väärtus. Ja sellise terviku väärtus ei ole mingi korrapära järgi seotud oma osade väärtuste summaga. Hea asi võib olla teise hea asjaga niisuguses suhtes, et terviku väärtus on palju suurem kui osade väärtuste summa. Tervikul, mille moodustavad hea asi ja ei hea ega halb asi, võib kindlasti olla palju suurem väärtus kui heal asjal üksinda. Kaks halba asja või halb asi ja ei hea ega halb asi võivad kindlasti moodustada palju halvema asja kui nende kahe halbus kokku. Ka ainuüksi asjadest, mis ei ole head ega halvad, võib nähtavasti koosneda väga hea või väga halb asi. See, kas halva asja lisamine heale tervikule võib tervikut paremaks teha või kas kahe halva asja kokkupanemine võib anda tulemuseks hea terviku, tundub kaheldavamana, kuid see on vähemalt võimalik. Seetõttu võib kergesti tunduda, nagu väited seesmise väärtuse kohta poleks universaalsed.

Võib tunduda tõesena, et kaunist objektist teadlik olemine on suure seesmise väärtusega. Kuid kui sellest objektist ei ole keegi teadlik, siis tal ei ole kuigi suurt väärtust, võib-olla üldse mitte. Aga teadlikkus kaunist objektist on kindlasti teatud laadi tervik, milles ma saame osadena eristada objekti ja teadlikkust. Aga see viimane tegur esineb iga kord, kui me millestki teadlik oleme, ise terviku osana. Ja võib tunduda, et mõnel neist tervikutest pole kuigi suurt väärtust ja mõned pole ehk ei head ega halvad või on koguni halvad. Ent me saame nende väheväärtuslikkuse alati panna selle objekti negatiivse väärtuse arvele, mis eristab neid iluteadlikkusest. Objekt ise võib olla nii lähedal kui võimalik absoluutsele neutraalsusele. Et pelk teadlikkus ei anna alati suurt väärtust tervikule, mille osa ta moodustab, ei saa kaunist asjast teadlikkuse suurt üleolekut kaunist asjast enesest panna pelgalt selle arvele, et kauni asja väärtusele lisandub teadlikkuse väärtus. Kui suur ka ei oleks teadlikkuse seesmine väärtus, see ei anna tervikule, mille osa ta moodustab, väärtust, mis oleks proportsioonis teadlikkuse ning selle objekti väärtuse summale. Kui see on nii, siis on meil näide tervikust, mille seesmine väärtus erineb selle osade summa seesmisest väärtusest.

§19

Seega on tervikuid, mille väärtus on erinev oma osade väärtuste summast ning mille suhteid oma osadega pole seni välja toodud ega omaette sõnaga tähistatud. Eriti märkimisväärsed on kaks asjaolu. 1) Iga sellise osa olemasolu on tarvilik tingimus terviku kui hüve olemasoluks. Sama võib öelda vahendi ja selle hea tagajärje vahelise suhte kohta. Ometi on neil kahel juhtumil väga tähtis erinevus: erinevalt vahendist on osa selle hea terviku osa. Vahendi ja tagajärje suhte puhul on tegemist pelgalt loodusliku, põhjusliku tarvilikkusega (paratamatusega). Kui loodusseadused oleksid teistsugused, võiks seesama hüve olemas olla ka ilma selleta, mis praegu on tema olemasolu paratamatu tingimus. Vahendi olemasolul ei ole seesmist väärtust. Selle hävimine jätaks täiesti puutumata tolle väärtuse, mida praegu on tarvis tagada, täiesti puutumata. Ent osa ja terviku suhte puhul on asi teisiti. Sel juhtumil pole mõeldav tolle hüve olemasolu ilma osa olemasoluta. Tarvilikkus (paratamatus), mis neid seob, ei sõltu loodusseadusest. 2) Ent osa olemasolul endal ei pruugi olla suuremat seesmist väärtust kui vahendil. Seesmine väärtus on terviku olemasolul, ja see sisaldab osa olemasolu. Tundub, nagu sellest järelduks, et osa olemasolul on seesmine väärtus. Kuid see oleks sama väär nagu järeldada sellest, et kahe kivi arv on kaks, et ka kumbki kivi on kaks. Väärtusliku terviku osa väärtus ei sõltu sellest, kas ta on selle terviku osa. Nii et ei saa väita, et üks ja seesama asi on ühtedel asjaoludel seesmiselt hea, teistel mitte, nii nagu saab väita, et vahend mõnikord toob kaasa head tulemused, mõnikord mitte. Ja ometi on õigustatud väita, et on palju soovitavam, et teatud asi oleks ühtedes tingimustes kui teistes: on soovitavam, et teised asjad oleksid temaga sellistes suhetes, et moodustuks väärtuslikum tervik.

§20

Ma ütlesin, et osa ja terviku vahelisel suhtel, millest äsja juttu oli, pole eraldi nime. Ent see võiks tal olla, ning on üks väljend, mis sobiks, kui see praegusest kasutusest lahutada. Filosoofid, eriti Hegelile toetujad, on viimasel ajal palju kasutanud väljendeid "orgaaniline tervik", "orgaaniline ühtsus", "orgaaniline suhe". Need eeldavad just niisugust suhet osa ja terviku vahel, kuid praegu on nende tähendus segane.

Kui midagi nimetatakse orgaaniliseks tervikuks, siis tavaliselt eeldatakse, et selle osad suhtuvad üksteisesse ja tervikusse nagu vahendid eesmärgisse. Samuti eeldatakse, et osadel "pole tähendust ega mõtet lahus tervikust". Lõpuks eeldatakse ka, et tervikul omadus, mille tähistamiseks ma seda väljendit soovitan. Ent selle termini kasutajad ei ütle, kuidas need kolm omadust omavahel seotud on. Nähtavasti peetakse neid identseteks. Või vähemalt peetakse nende omavahelist seost paratamatuks. Ma juba püüdsin näidata, et identsed nad ei ole. Samuti pole nende vahel paratamatut seost, sest teine omadus on vastuoluline ning seda ei saa millelgi olla, esimene ja kolmas on aga teineteisest sõltumatud.

§21

Neid suhteid kolme eristatud omaduse vahel saab illustreerida inimese organismi näitel.

1) Organismi paljude osade vahel on suhted, mis on tuttavad Menenius Agrippale omistatud valmist kõhu ja selle liikmete kohta. Organismis on selliseid osi, et ühe olemasolu jätkumine on teise olemasolu jätkumise tarvilik tingimus. Nad on teineteisest vastastikuses põhjuslikus sõltuvuses. Sageli ei peetagi orgaanilise ühtsuse all midagi muud silmas, kui et terviku osad on üksteise vahendid ja eesmärgid. See on iseloomulik elusatele asjadele, kuid ei esine ainult nendel. Võib juhtuda, et kummalgi kahest asjast, mis on sellises vastastikuses sõltuvuses, pole seesmist väärtust, või ühel on, aga teisel pole. Nad ei pea olema teineteise "eesmärgid" muus mõttes kui see, milles "eesmärk" tähendab 'tagajärg'. Ja selles mõttes ei saa tervik olla ühegi oma osa eesmärk. Kui me siin räägime "tervikust", peame tegelikult silmas lihtsalt ülejäänud osi. Kuid rangelt võttes peab tervik sisaldama kõik oma osad ja ükski osa ei saa olla terviku põhjus, sest ta ei saa olla iseenda põhjus. Seega ei saa see vastastikuse põhjusliku sõltuvuse suhe nõuda üheltki objektilt, mis selles suhtes on, nõuda midagi väärtusesse puuduvat. Ja isegi kui mõlemal objektil on väärtus, ei saa säärast suhet olla osa ja terviku vahel.

2) Võib ka olla, et organismil kui tervikul on suurem väärtus kui osade väärtuste summa. Ja võib-olla seda peetaksegi silmas, kui öeldakse, et osad on terviku vahendid. Kui küsida: "Miks peaksid osad olema sellised, nagu ta on?", siis oleks kohane vastata: "Sest tervik, mille nad moodustavad, on nii väärtuslik." Ometi on selline suhe osa ja terviku vahel üsna erinev sellest, mis me väidame olevat osa ja osa vahel, kui me ütleme: "See osa on olemas, sest too osa ei saaks olemas olla ilma selleta." Viimasel juhul me väidame, et osad on omavahel põhjuslikus seoses. Esimesel juhul aga ei saa osa ja tervik olla põhjuslikus seoses ning nendevaheline suhe ei vajagi põhjuslikku seost. Pildi osadel ei ole sellist vastastikust põhjuslikku sõltuvust nagu organismi teatud osadel, ometi võivad põhjusliku seoseta osad olla terviku väärtuse jaoks absoluutselt olulised. Need on täiesti erinevat laadi suhted, ja ühe olemasolust ei saa järeldada teise olemasolu. Sellepärast pole mõtet ühendada neid ühe ja sama nimetusega. Kui me ütleme, et tervik on orgaaniline, sest selle osad on selles mõttes terviku "vahendid", siis pole tarvis öelda, et tervik on orgaaniline sellepärast, et selle osad on vastastikuses põhjuslikus sõltuvuses.

§22

3) Viimati on terminit "orgaaniline ühtsus" kõige rohkem kasutatud omaduse kohta, mida tervikul osadel tegelikult olla ei saa. Oletatakse, et täpselt nagu tervik ei oleks see, mis ta on, kui ei oleks osasid, ei oleks osad need, mis nad on, kui ei oleks tervikut. Ja selle all ei mõelda pelgalt seda, et ükski konkreetne osa ei eksisteeriks, kui ei eksisteeriks ka teised, vaid et osa ei ole omaette mõtteobjekt: tervik, mille osa ta on, on omakorda tema osa. See oletus on vastuoluline. Võib küll möönda, et kui mingi konkreetne asi on terviku osa, siis tal on predikaat, mida tal muidu ei oleks, nimelt et ta on terviku osa. Aga ei saa möönda, et see predikaat muudab selle asja loomust, millel ta on, või sisaldub selle definitsioonis. Juba ainuüksi väide, et asi on terviku osa, eeldab, et see asi on erinev sellest, mida tema kohta väidetakse. Muidu väidetaks, et asjal koos sellega, mida tema kohta väidetakse, on predikaat, mille olemasolu temal väidetakse. Lühidalt, ükski osa ei sisalda analüütiliselt tervikut, kuhu ta kuulub, ega teisi selle terviku osasid. Osa suhe tervikuga on erinev terviku suhtest osaga: terviku definitsioon ongi see, et ta sisaldab analüütiliselt seda, mida nimetatakse tema osast. Säärane vastuoluline õpetus näitab Hegeli mõju tänapäeva filosoofiale. Tänapäeva filosoofid hoiatavad abstraktsiooni eest: tervik olevat alati oma osa osa. Nad ütlevad: "Kui tahate teada tõtt osa kohta, siis te ei tohi vaadelda mitte seda osa, vaid midagi muud, nimelt tervikut: miski ei ole tõsi osa kohta, vaid ainult terviku kohta." Aga ometi peab osa kohta kehtima vähemalt see, et ta on terviku osa; ja on ilmne, et kui me seda ütleme, siis me ei pea silmas pelgalt seda, et tervik on iseenda osa. Seetõttu tuleb tagasi lükata õpetus, et osal ei saa olla "tähendust ega mõtet lahus oma tervikust". Selline väide ju eeldab, et väitel "See osa on tolle terviku osa" on mingi tähendus, ja selleks peab nii subjektil kui ka predikaadil olema omaette tähendus. Ja on kerge näha, kuidas see valeõpetus on tekkinud segiajamisest ülalmainitud suhetega, mis tõesti võivad olla tervikute omadused.

a) Osa olemasolu võib loodusliku ehk kausaalse paratamatusega olla seotud oma terviku teiste osade olemasoluga. Seda, mis on terviku osa, ja seda, mis on lakanud olemast terviku osa, võib nimetada ühe ja sama nimega, olgugi et nad seesmiselt teineteisest erinevad. Kui inimeselt käsi maha raiuda, nimetame seda ikkagi käeks. Ometi on elus käsi kahtlemata erinev surnud käest. Nii jõuame kergesti ütluseni: "Käsi, mis on organismi osa, ei oleks see, mis ta on, kui ta ei oleks organismi osa," ning mõtteni, et see iseloomustabki asju. Tegelikult aga pole surnud käsi kunagi olnud organismi osa: ta on vaid osaliselt identne elusa käega. Need selle osad, mis on identsed elusa käe osadega, on täpselt samad, kuulugu nad organismi või mitte. Ja nende näol on meil vaieldamatu näide ühest ja samast asjast, mil ühel hetkel on osa väidetavast "orgaanilisest tervikust", teisel hetkel mitte. Teiselt poolt, need omadused, mis on elusal käel, kuid mida pole surnud käel, ei eksisteeri viimases muutunud kujul: seal neid lihtsalt pole üldse. Kausaalse paratamatusega sõltub nende olemasolu sellest, et neil on see suhe organismi teiste osadega, mida me väljendame ütlusega, et nad on selle osad. Ent kui nad ei oleks organismi osad, siis nad oleksid ikkagi täpselt samad asjad. See, et nad seesmiselt erinevad surnud käe omadustest, ja see, et nad on organismi osad, on propositsioonid, millel puudub omavaheline analüütiline seos. Pole mingit vastuolu oletuses, et neil on need seesmised erinevused, kuid nad ei ole organismi osad.

b) Kui öeldakse, et elusal käel ei ole mingit tähendust ega mõtet lahus organismist, kuhu ta kuulub, siis on tegemist veel ühe eksijäreldusega. Väljendit "tähendust või mõtet (significance) omama" kasutatakse tavaliselt tähenduses "tähtsust omama". See omakorda tähendab "vahendi või eesmärgina väärtust omama". On täiesti võimalik, et isegi elusal käel lahus oma organismist ei oleks mingit seesmist väärtust, olgugi et tervikul, mille osa ta on, on tänu tema olemasolule suur seesmine väärtus. Nii võib kergesti jõuda ütluseni, et organismi osana on tal suur väärtus, omaette aga tal väärtust ei oleks, mistõttu kogu tema "tähendus" seisneb tema suhtes organismiga. Tegelikult aga ei kuulu see väärtus üldse talle. Väärtuse omamine üksnes osana on sama hea kui väärtuse mitteomamine, kuid olemine osa sellest, millel on väärtus. Et aga selle erinevuse ignoreerimise tõttu viib väide, et osal kui osal on väärtus, mida tal poleks, kui ta poleks osa, kergesti oletuseni, et ta on osana ka erinev sellest, mis ta muidu oleks: on ju tõsi, et kaks asja, millel on erinevad väärtused, peavad ka muus suhtes erinema. Seetõttu on oletus, et ühel ja samal asjal on sellepärast, et ta on ühel hetkel väärtuslikuma terviku osa kui teisel hetkel, ühel hetkel suurem väärtus kui teisel, julgustanud vastuolulist uskumust, et üks ja seesama asi võib olla kaks eri asja, ning ainult ühes neist moodustab ta selle, mis ta tõeliselt on.

Neil põhjustel võtan ma endale vabaduse kasutada terminit "orgaaniline" ühes spetsiaalses tähenduses. Ma tähistan sellega asjaolu, et tervikul on seesmine väärtus, mille suurus erineb oma osade väärtuste summast.

§23

"Selles peatükis ma püüdsin maksma panna järgmised järeldused. 1) Eetika eripära ei ole mitte see, et ta uurib väiteid inimeste käitumise kohta, vaid see, et ta uurib väiteid asjade omaduse kohta, mida tähistab termin "hea", ja vastupidist omadust, mida tähistab termin "halb". Selleks et oma järeldusi kindlaks teha, peab ta uurima kõikide niisuguste väidete tõesust, välja arvatud need, mis väidavad selle omaduse suhet vaid üheainsa olevaga (§1–§4). 2) See omadus, millele viidates eetika aine tuleb defineerida, on ise lihtne ja defineerimatu. (§5–§14). Ja 3) kõik väited tema suhte kohta teiste asjadega on kahte ja ainult kahte liiki: nad kas väidavad, millisel astmel asjadel enestel on see omadus, või siis väidavad kausaalseid suhteid teiste asjade ja selle omadusega asjade vahel (§15–§17). Lõpuks, 4) vaadeldes erinevaid astmeid, millel asjadel endil on see omadus, peame võtma arvesse asjaolu, et tervikul võib see olla astmel, mis on erinev sellest, mis saadakse nende astmete summeerimisel, millel selle osadel see omadus on (§18–§22).

Välislingid

• Raamatu ingliskeelne originaaltekst
• Eessõna ingliskeelne originaaltekst
• Esimese peatüki ingliskeelne originaaltekst