Hüve
Hüve (inglise good) on üldises keelekasutuses tavaliselt täpsemalt määratlemata tähistus kõigele sellele, mille kasuks heakskiitvalt argumenteeritakse või mis on üldiselt tunnustatult püüdlemist väärt. Ettekujutus hüvest eetilises tähenduses on see, millest lähtuvad head teod või otsused. Hüveks võib olla õnn, heaolu, nauding, sõprus.
Hüve on mänginud filosoofias ja eetikas aluspõhimõttena olulist rolli, kuid paljud tänapäevased filosoofid on vaidlustanud hüve mõiste relevantsuse lausete jaoks, mis midagi moraalselt heana märgistavad. Platon (428-348 eKr) õpetas, et hüve on kõrgeim vorm, on väljendamatu, jumalasarnane, sõltumatu ning tunnetatav üksnes pärast pikaajalisi filosoofiaõpinguid.[1] George Edward Moore väitis teoses "Eetika printsiibid", et hüve ei ole defineeritav. Mitte ükski definitsioon ei suuda tema arvates vältida naturalistlikku viga.
Ajalugu
muudaPlaton
Platoni dialoogid Sokratesega käsitlevad hüve mõistmist. Platoni arvates ei lange üksikisiku hüved kokku tema antud hetke egoistliku huviga, ja et avalik hüve, näiteks õiglus, on vaid nõrkade voorus. Sel juhul poleks hüve mõistel mingit mõtet ning inimestevahelisel heal, lugupidamisest ja armastusest kantud suhtlemisel puuduks alus. Ja kas me mitte ei koge armastuse spontaanses väes, eros'es, mis meid kauni poole tõmbab, täiesti isetut soovi armastatud olendile head teha? Järelikult ei eksisteeri hüve mitte ainult mõistena selle kohta, mis on ühine õiglusele, vaprusele, armastusele ja nii edasi, vaid tal on ka reaalne eksistents teispool muutuvat maailma ning ta mõjutab meie elu.[2] Platonilt pärineb õpetus ideedest. Platoni arvates on hüve üks neist ideedest, üks olev, mis on kogetav vaid intuitsiooni varal ning mida mõisteline definitsioon, mille kohaselt ta on see, mis on kõikidele voorustele ühine, vaevalt aitab tabada, sest kõik voorused ongi ju defineeritavad ainult selle kaudu, et nad saavad osa hüvest.[2] Platoni arvates on hüveks ilu ja tõde ning hing on see, mis asub inimese sees ja loob sideme juhusliku kehalis-meelelise elu ja vaimse ideede maailma vahel.
Platoni teosest Riik pärinev katkend:
- Sokrates (S): Ütle mulle, kas sa arvad, et on olemas seda laadi hüve, mida me tervitame mitte sellepärast, et sooviksime selle tagajärgi, vaid tema enda pärast: rõõm näiteks, et kõik need kahjutud naudingud, millel pole muid tagajärgi peale selle rõõmu, mida nad pakuvad?
- Glaukon (G): kahtlemata on, ma arvan, et säärane hüve on olemas.
- S: Edasi, on olemas hüve, mida me tervitame tema enese pärast ja ühtlasi ka tema tagajärgede pärast, näiteks teadmine, ning nägemine ja tervis. Sääraseid asju me tervitame mõlemal põhjusel.
- G: Jah.
- S: Kas sa oled teadlik ka kolmandat liiki hüvest, nagu näiteks kehaline treening, ravi, mille osaliseks saad haige olles, arstikunsti harrastamine ja teised rahategemise viisid? Peaksime ütlema, et need asjad on tüütud, kuid teevad meile head; me ei peaks neid tahtma nende eneste pärast, vaid selle tasu ja muu kasu pärast, mis on nende tulemuseks.[1]
Ülaltoodud tsitaadis eristab Sokrates kolme liiki hüvesid:
- puhtseesmised hüved (mille näiteks on lihtsad rõõmud);
- puhtinstrumentaalsed hüved (mille näiteks on arstikunst ja rahategemine);
- kombineeritud hüved (säärased nagu teadmine, nägemine ja tervis, mis on head iseenesest ja head kui vahendid teiste hüvede saavutamiseks).
Seesmised hüved on head oma loomuse tõttu. Nad ei tulene teistest hüvedest, samas kui instrumentaalsed hüved on soovimisväärsed sellepärast, et nad on tõhusad vahendid meie seesmiste hüvede saavutamiseks. Raha on Sokratese näide instrumentaalse väärtuse kohta. Üldiselt ei hinnata raha tema enese pärast, vaid nende asjade pärast, mida raha eest saab osta. Kui küsime "milleks meile raha?", on vastuseks säärased hüved nagu toit ja rõivad, peavari ja autod.