Vladimir Zazubrin
Vladimir Jakovlevitš Zazubrin (Владимир Яковлевич Зазубрин; õieti Vladimir Jakovlevitš Zubtsov (Зубцов); 6. juuni (25. mai) 1895 Penza – 1938) oli vene kirjanik.
Tema isa töötas raudteel ja osales revolutsioonilises liikumises. Ema oli kodune.
Aastal 1906 kolis perekond Sõzranisse. Vladimir õppis seal gümnaasiumis ning osales bolševike põrandaaluses organisatsioonis.
Aastal 1917 arreteeriti ta revolutsioonilise propaganda eest, hiljem töötas ta ajalehes. Augustis 1917 kutsuti ta sõjaväkke. Pärast Oktoobrirevolutsiooni sattus ta valgetšehhide kontrolli all olevale territooriumile. Augustis 1918 mobiliseeriti ta Irkutski junkrukooli. Suvest 1919 teenis ta 1920. aastani Aleksandr Koltšaki armees. Ta haigestus raskelt.
Ta paranes oma tulevase abikaasa juures Kanskis, kus ta kirjutas romaani "Kaks maailma" I(Два мира; 1921). Seda raamatut kiitsid Vladimir Lenin ja Maksim Gorki ning seda kasutati Punaarmee väljaõppes. Raamatust tehti palju instseneeringuid.
Pärast teenis ta Punaarmees, töötades Kanski armee ajalehes Krasnaja Zvezda, kus ta avaldas olukirjeldusi, reportaaže ja jutustusi.
Aastal 1922 ta demobiliseeriti ning 1923 sai hiljuti asutatud Novosibirski ajakirja Sibirskije Ogni esimeheks ja sekretäriks. Seal ta töötas 1928. aastani.
Ta kirjutas jutustused "Ühiselu" ("Obštšežitije") ja "Kahvatu tõde" ("Blednaja pravda"), mis ilmusid 1923. Nendes kritiseeris ta NEP-i kui revolutsiooni ideaalidest taganemist.
Kirjanik Jefim Permitin, kes elas siis Barnaulis, meenutab teda nii: "Ma teadsin, et Zazubrin tõmbas isegi raevukamalt kui Sibkraiizdati direktor Bassov kõigist linnadest ja küladest andekaid luuletajaid, proosakirjanikke ja kriitikuid ... Juba Ust-Kamenogorskis sain ma Zazubrinilt kirja, milles ta tundis huvi Ohhotnik Altaja kirjandusrubriigi kaastööliste vastu ja tegi ettepaneku vahetada ajakirju."
Zazubrin toetas ka Altai kirjandusteadlast A. Toporovi.
Aastast 1928 kuni elu lõpuni töötas Zazubrin Moskvas kirjastuses Goslitizdat. Seal ta kirjutas ka romaani "Mäed" (Горы), mis ilmus 1933 ajakirjas Novõi Mir ja 1934 raamatuna. Romaan rääkis kollektiviseerimisest Altai materjalil.
Maksim Gorki kirjutas kirjas B. N. Volginile: "Seda romaani ma hindan üpris kõrgelt, olles veendunud, et autoril õnnestus kirjutada just eepilise tooniga teos ning et koos Šolohhovi raamatuga on see meie kirjanduse üpris edukas samm edasi. Meie realism peab olema just heroilis-eepiline, et ületada "zolaism" ja anda tegelikkuse tõeliselt kunstiline peegeldus. Mulle tundub, et Zazubrin tegi selles suunas sammu Šolohhovist kaugemale."
Novõi Miri toimetajale I. M. Gronskile kirjutas ta: "Lugesin käsikirja tähelepanelikult läbi, leian, et need peatükid [Altai kommuunide loost] on väga hästi kirjutatud, on tohutu huviga loetavad ning täis seda üliväärtuslikku, rasket, loomalikku tõde, mida peavad pojad oma isade kohta teadma."
Jutustus "Щепка", mis avaldati 1989 ajakirjas Sibirskije Ogni, kujutas tšekaa tegevust.
Zazubrin arreteeriti ja ta suri vangistuses. Ta on postuumselt rehabiliteeritud.
Välislingid
muuda- Jutustus "Щепка" (vene keeles)