Lähis-Ida esiaeg
See artikkel vajab toimetamist. |
Lähis-Ida eelajalugu annab ülevaate selle piirkonna arhailisest perioodist. Sellesse aega jäävad Mesopotaamia kõrgkultuuri sünd ning sumeri kultuuri esilekerkimine. Arhailine periood lõppes sumeri varadünastilise ajastu algusega ning esimeste kirjalike tekstide ilmumisega.
Arhailine periood muuda
Umbkaudu 9000 eKr (vahemikus 11 000 – 7000 eKr) tekkis Lähis-Idas põllumajandus ning hakkas arenema püsiv asustus. Kasvatati teravilju ja kodustati esimesed loomad. Umbkaudu 7000 eKr on leiutatud ka põletatud keraamika. Mesopotaamia, Süüria-Palestiina ja Anatoolia varajasi kõrgkultuure võib pidada maailma ajaloos esimesteks, mistõttu kutsutakse seda piirkonda ka tsivilisatsiooni hälliks. Kiilkirja tekke eelseid (u 3300–3200 eKr) tsivilisatsioone ja asulaid saab analüüsida ainult arheoloogilise leiumaterjali põhjal, mistõttu võib kirjalike ajalooallikate eelset aega nimetada ka eelajalooliseks või arhailiseks perioodiks. Lähis-Ida eelajaloolise perioodi etapid on saanud nime muistsete asulakohtade järgi, kust mingile ajastule omast keraamikat või muid arheoloogilisi mälestisi on leitud.
Çatal Hüyük muuda
Çatal Hüyük (türgi keeles "kahvlimägi") on maailma tuntumaid kiviaegseid linnalisi asulakohti Anatoolias tänapäevase Türgi aladel Konya linna lähistel. Asulakoha väljakaevamisi juhatas aastatel 1961–1965 briti arheoloog James Mellaart, alates 1993. aastast on asulakoha uurimine jätkunud tänaseni. Selgus, et tegu oli u 7500 eKr neoliitikumis asutatud linnaga, mille territoorium hõlmas üle 100 hektari ning kus võis elada hiilgeaegadel kuni 10 000 inimest. Linn oli ehitatud põletamata tellistest, majade vahel puudusid tänavad ja muud ühendusteed ning oma valdustesse sisenesid inimesed katustel olnud uste kaudu. Kokku on avastatud 18 arheoloogilist kihti, mis annavad tunnistust sellest, et vanade elamute deformeerudes ehitati nende tasandatud varemetele uus asula. Majad olid väga oskuslikult ehitatud ning tihti kaunistatud kõikvõimalike reljeefide ja maalingutega. Asulakohast on muude skulptuuride hulgas leitud rohkelt ka naise kehavorme kujutavaid kujukesi, mille tõttu on tihti oletatud, et Çatal Hüyükis elanud inimeste religiooni keskmes võis olla viljakust sümboliseeriv emajumalus. Peamised tegevusvaldkonnad olid põllumajandus, karjakasvatus ja jahipidamine. Asulakoht hüljati 6. aastatuhande keskel eKr.
Jeeriko muuda
Jeeriko (tänapäevase nimega Tell es-Sultan) on üks vanimaid teadaolevaid linnalisi asulakohti maailma ajaloos. Tänapäevane Jeeriko linn asub Jordani jõe läänekalda lähedal Palestiina territooriumil. Esimesed andmed asustusest Jeerikos pärinevad umbes aastast 9400 eKr. Aastaks 7000 eKr kujunes välja mitme tuhande elanikuga varajane asula. See asus loodusliku allika juures, mistõttu oli tegu ka ajaloolise küttide-korilaste laagri- või kogunemispaigaga. Asulakohta ümbritsesid müürid. Surnuid maeti elamute põrandate alla. Levinud oli komme vormida surnute koljude ümber kipsist näojooned, mis viitab esivanemate kultusele.
Hassuna muuda
Hassuna kultuur õitses Lähis-Idas vahemikus u 6000–5250 eKr. Tänapäevane Tell Hassuna väljakaevamiskoht asub Iraagis Tigrise jõest läänes umbkaudu 40 kilomeetri kaugusel muistsest Assüüria Nineve linnast. Hassuna ajastul tekkisid ka esimesed Põhja-Mesopotaamia põllumajandusasulad. Väga tuntud on ka rikkalike kaunistustega Hassuna stiilis keraamika. Kultuuril on palju sarnasusi ka Jeerikoga. Elati väikestes linnalistes asulates, kus majad olid ehitatud ümber keskse väljaku.
Samarra muuda
Samarra kultuur, mis levis Lähis-Idas vahemikul u 6000–4800 eKr, on nimetuse saanud Tell Sawwani väljakaevamiskoha järgi, mis asub Tigrise jõe idakaldal 125 km Bagdadist põhja pool. Tegu oli üpriski suure ja rikka linnalise asulaga, kus oli välja kujunenud juba kindel sotsiaalne hierarhia. Leitud on ka jälgi varajasest niisutuskanalite süsteemist. Samarra kultuuri kõige tuntum mälestis on Samarra keraamika, mida iseloomustavad geomeetrilised kujundid (sh svastika) ning stiliseeritud loomade ja lindude kujutised. Keraamika oli laialt levinud kõikjal Lähis-Idas, seega oli see kultuur varasematega võrreldes suure tähtsuse ja ka mõjuga hilisematele kultuuridele.
Ḩalaf muuda
Pikemalt artiklis Ḩalafi kultuur
Ḩalafi kultuur (u 6100–5400 eKr) on nime saanud Tall Ḩalafi väljakaevamiskoha järgi, mis asub tänapäevases Kirde-Süürias Türgi piiri ääres. Kasvatati nisu, otra, lina. Kodustatud olid kitsed ja lambad. Iseloomulikuks sellele perioodile oli käsitsi valmistatud ja põletatud keraamika, mis oli dekoreeritud kõikvõimalike geomeetriliste kujunditega, tavaliselt ühe- või kahevärvilised.
‘Ubayd muuda
- Pikemalt artiklis ‘Ubaydi ajajärk
‘Ubaydi ajajärguks kutsutakse ajavahemikku Mesopotaamia ajaloos u 6000–3800 eKr. Periood sai nime Tell al-Ubaidi väljakaevamiskoha järgi, mis asub Lõuna-Iraagis muistse Uri linna lähistel. Tegemist on ka Lõuna-Mesopotaamia esimese kultuuriga. Oletatavasti liikus kultuuri kese Lõuna-Mesopotaamia aladele osalt ka seetõttu, et alanes võis veetase, mis tegi võimalikuks sealse püsiva asustuse. Sel ajastul võeti kasutusele ratas. Keraamikas tuli kasutusele potikeder, perioodi lõpuks oletatavasti ka vankrirattad. Toimus üleminek halkoliitikumi ehk vase-kiviaega. Sel ajal ehitati Mesopotaamias kiirelt välja niisutuskanalid. Ubaidi kultuur hakkas kõikjal domineerima eelnenud Halafi kultuuri asemel.
Ajastu lõpuks toimus kiire linnastumine. Samal ajal algas ka elanikkonna kihistumine ja eliidi väljakujunemine, mis varasematel perioodidel ei olnud nii oluliselt täheldatav. Levisid isiku tuvastamiseks kasutatavad pitsatid. Seda ajajärku võib nimetada ka tsivilisatsiooni tekke ajastuks tänapäevases mõttes. Juba 5000 eKr hakkas arenema muistne Eridu linna tempel, mille ümber kujunes linnaline asula. Sellest maailma ajaloos esimesest teadaolevast pühakojast kasvas aegade jooksul välja hiiglaslik templikompleks tsikuraadiga.[1][2]
Uruk muuda
Uruki perioodi nimetatakse ka Sumeri arhailiseks ajastuks, see hõlmab ajavahemikku u 4000–3000 eKr. Sellel ajastul oli Mesopotaamia tähtsaim keskus suureks arenenud Uruki linn, mis domineeris piirkonna kõikide teiste asulate üle. Sellesse ajastusse jääb riikide sünd, linnade tormiline areng ja kiilkirja arhailiste vormide kasutuselevõtt. See oli pronksiaja algus Lähis-Idas. Tsivilisatsiooni areng Lõuna-Mesopotaamias mõjutas kogu Lähis-Ida ja ka kaugemaid piirkondi.
Ühiskond muutus üha rohkem organiseerituks ja tekkisid erinevad ühiskonnaklassid, mis jaotusid vastavalt ametitele ning üha enam ka sotsiaalsele, nii päritavale kui ka varanduslikule staatusele. Uruki ajastu lõpupoolelt pärinev kiilkirjatekst "Ametite nimekiri" on selgelt hierarhiline ja kogu riigi kõrgeim amet näis kuuluvat nn preesterkuninga funktsioonis ametimehele. Temast allpool on omakorda mainitud kõikvõimalike elualade juhte.[3] Tekkinud on ka töölistele organiseeritud ja standardiseeritud palgamaksmissüsteemid. Vahel kutsutakse kogu seda ajastut pöördelisuse tõttu "Uruki fenomeniks" ja ka "linnastumise revolutsiooniks".
Varem oletati, et suurte muutuste taga Mesopotaamia kultuuris võis olla uue rahvagrupi, sumerite sisseränd, kes asusid elama põlisrahva ubaidlaste territooriumile. Kuna aga ühtegi otsest arheoloogilist tõendit teatava teise rahva saabumisest ei ole, siis tänapäeva teaduses peetakse sumereid üldiselt Mesopotaamia põlisasukateks. Samas ei saa välistada ka mõne suurema rahvakillu sisserännet 4. aastatuhande jooksul. Varasem käsitsi tehtud ja meisterlikult viimistletud keraamika asendub potisseparattal tehtud masstoodanguga. Eriti levisid on aga vormi sees valmistatud standardse mahuga savikausid. Tõenäoliselt jagati kausside standardmõõtude kohaselt ka palgana makstavat toitu kõikvõimalikele töölistele ja ametnikele. Neid kausse kutsutakse viltuse servaga kaussideks. 4. aastatuhande keskpaigaks eKr oli Uruki kultuuri mõju levinud kõikjale Lähis-Itta ja ka Süüriasse, Elamisse ning Egiptusse. Võib oletada, et Egiptus sai mõjutusi Lähis-Idast ning tellised, võib-olla ka kiri ja silinderpitsatid, kujunesid seal osalt Lähis-Ida mõjul.
Urukist pärit kaupmehed ja rändurid asutasid oma kolooniaid või kaubavahetusjaamu nagu näiteks Habuba Kabira Eufrati keskjooksul Süüria aladel. Uruki ajastul tulid kasutusele silinderpitsatid.[4] Uruki linna Eanna rajooni templikompleksi kaunistused savikoonustest mosaiikidega on Uruki ajastu arhitektuuri üks peamisi näiteid.[5] Kiilkiri tekkis Sumeris u 3300–3200 eKr, pisut hiljem tekkis kiri iseseisvalt tänapäevase Iraani aladel muistses Elamis. Üks sellaseid tuntumaid kunstiteoseid on nn Uruki vaas.[6]
Jemdet Nasr muuda
Jemdet Nasri periood oli ajavahemikul 3100–2900 eKr. Toimus Uruki süsteemi langus ning kultuuri levik rohkematesse Mesopotaamia linnadesse. Üks suur keskus Uruk asendus väiksemate kõrgelt arenenud linnaliste keskustega. Kujunesid välja Mesopotaamia riigid, mille keskmes oli linn ning mis hõlmasid ümbruskonna põllumaid ja väiksemaid asulaid. Arenes bürokraatia, kiiremini eristusid ühiskonnaklassid. Kiri arenes piktograafilisest kirjast üha rohkem kiilkirjaks. Ajastut määratletakse eelkõige keraamika järgi.
Arhalise perioodi lõpp muuda
Jemdet Nasri perioodile järgnenud ajastut kutsutakse Sumeri varadünastiliseks ajastuks. Sel perioodil hääbusid sumerite linnriigid ja tekkisid iseseisvad suurriigid, kasutusele võeti kiilkiri. Kirja pandi esimesed ajaloolised tekstid. Seejärel tekkisid Akadi riik ja Vana-Babüloonia riik, mis kestis üle kaheksa sajandi.
Viited muuda
- ↑ "The Eridu temple". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2007. Vaadatud 18. jaanuaril 2012.
- ↑ "Ubaidi visit and photos". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2012. Vaadatud 18. jaanuaril 2012.
- ↑ "Idamaise despotismi lätted" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2007. Vaadatud 18. jaanuaril 2012.
- ↑ silinderpitsat hilisemast Jemdet Nasr ajastust, pildid tänapäeva Urukist.
- ↑ Uruk visit and photos, pildid tänapäeva Urukist.
- ↑ Lost treasures of Iraq, Warka Vaas.
Kirjandus muuda
- Charvàt, Petr (1993). Ancient Mesopotamia. Humankind’s Long Journey into Civilization Oriental Institute. Vaadatud 1993.
{{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|accessdate=(juhend) - Leick, Gwendolyne (2001). The Invention Of the City.
- Mieroop, Marc Van De (2004). History of the Ancient Near East ca.3000-323 B.C.