Ava peamenüü
Osa Tall Ḩalafi säilinud varemetest

Tall Ḩalaf (ka Tell Halaf, araabia keeles تل حلف, aramea keeles ܬܠ ܚܠܦ Tel Ḥalaf) on asulaküngas Süüria kirdeosas. Seal asus esiajal selle esimese leiukoha järgi nimetatud Ḩalafi kultuuri asula ning alates 2. aastatuhandest eKr linn Gozan (akadi keeles Guzāna, vanakreeka keeles Ptolemaiosel Γαυζανις, Gauzanis). Tähtsad leiud pärinevad Assüüria ajast kuni 1. aastatuhande keskpaigani eKr.

AsukohtRedigeeri

Tall Ḩalaf asub Ülem-Mesopotaamia Süüria osas 3 km Ra's al-‘Aynist läänes mõnesaja meetri kaugusel Türgi piirist. Künka jalamist voolab mööda Al-Khābūri jõgi, mis saab alguse Türgist, kuid toitub põhiliselt läheduses paiknevatest karstiallikatest.

AjaluguRedigeeri

 
Väljakaevamised põhjanõlval uurivad esiaega

Hilisneoliitikumis ja varaeneoliitikumis oli koht juba asustatud ning andis tüüpleiukohana nime külaeluviisiga Ḩalafi kultuurile (umbes 6000–5300 eKr). Selle Lähis-Idas laialt levinud keraamikastiili iseloomustavad mitmevärvilised geomeetrilised ja figuraalsed maalingud. Lemmikmustrid on topeltkirves, Malta rist, bukraanionornament, lamavad pullid ja linnud.

Järgmist arheoloogilist kihti nimetatakse ‘Ubaydi kultuuriks. Paistab, et pärast Ḩalafi ajajärgu lõppu jäeti see koht pikemaks ajaks maha. Tall al-Fikhīrīyah' väljakaevamised Ra's al-‘Ayni linna lõunaservas tõendasid sealset asustust ajal, mil Tall Ḩalaf oli asustamata. Pole selge, miks nähtavasti need kohad mitu korda kordamööda asustatud olid.

 
Aleppo rahvusmuuseumi sissepääs on Tall Ḩalafis olnud palee rekonstruktsioon.

Gozani linn paiknes alal, mis moodustas 2. aastatuhandel eKr hurriitide riigi Mitanni keskuse. Oletatakse, et Gozanis valitsesid hurriidid, kuni sellest sai aramealaste riigi Bit-Bahianni pealinn. Raidkirjadega kõige paremini tõendatud aramealaste valitseja oli Kapara, Hadiani poeg. Oletatakse, et ta valitses 10. või 9. sajandil eKr. Ta laskis tsitadellile endale püstitada arvukate kujutistega kaunistatud monumentaalehitise (bīt ḫilāni). Sealt leitud raidkirjad tõendavad ka kohanime Guzana.

Assüüria kuningas Adad-nirari II (911–891 eKr) võitis aramealaste kuningat Abisalāmut (Absalomi) ning hakkas Gozanilt andamit saama. Nagu tõendab üks raidkiri Tall al-Fikhīrīyah'st, peeti Gozani ümbrust juba 9. sajandil eKr (vähemalt ajutiselt) Assüüria provintsiks, kuigi seda esialgu valitses kohalik dünastia. Aastatel 808 eKr ja 759–758 eKr leidsid aset aramealaste ülestõusud, mille assüürlased Adad-nirari III (809–783 eKr) ja Aššur-dan III (772–755 eKr) ajal maha surusid. Võib-olla mainib neid sündmusi Jesaja raamat 37,12: Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi?

 
Tsitadelli piirkond kirdest. Küngas vasakul näitab maapinda läänepalee (bīt ḫilāni) juures. Palee jäänused kaevati välja 2 m paksuse kihina. Uued Berliini väljakaevamised alates 2006. aastast

Linnast sai 9. sajandi lõpus eKr Assüüria Guzana provintsi asevalitsejate residents. See annab tunnistust sellest, et umbes sel ajal inkorporeeriti Bit-Bahianni kindlalt Assüüria koosseisu. Need asevalitsejad allusid omakorda Nasibina kuberneridele. Vana tsitadelli idaossa rajasid nad oma palee (kirdepalee), all-linna aga rajati uus tempel. Provintsi (ja varasema aramealaste vürstiriigi) kultuslik ja usuline keskus oli aga 3 km kaugusel paiknev Sikani. Rida Assüüria tekste annab tunnistust suurtest maksudest, mida provints pidi tasuma odra, rukki, inimtööjõu ja veiste näol. 2. Kuningate raamat 17,6; 18,11 mainib, et assüürlased viisid iisraellased Iisraelist pärast Samaaria purustamist 721 eKr peale Halahhi ja Meedia ka Gozani (Goosani) piirkonda: Hoosea üheksandal aastal vallutas Assuri kuningas Samaaria ja viis Iisraeli asumisele Assurisse, pannes nad elama Halahhi, Haabori jõe äärde Goosanis, ja meedlaste linnadesse. 1. ajaraamatu 5,26 järgi küüditas juba Tiglat-Pileser III (Tukulti-apil-Ešarra III; 744–727 eKr) iisraellasi sellesse piirkonda: Siis äratas Iisraeli Jumal Assuri kuninga Puuli vaimu, ja Assuri kuninga Tiglat-Pileseri vaimu, ja laskis vangistada ruubenlased, gaadlased ja Manasse poole suguharu ning viia need Halahhi, Haaborisse, Haarasse ja Goosani jõe äärde, kus nad on tänapäevalgi. Võib-olla on siin segi aetud Tiglat-Pileser III ja Sargon II (Šarru-kīn II; 722–705 eKr) küüditamised. Igatahes leiduvad Tall Ḩalafi tekstides ja ühes kirjas Gozanist Asarhaddonile 7. sajandist eKr heebrea nimed Hošea, Halbishu Samaariast, Palti-Jahu, Neri-Jahu ja Azari-Jahu.

Pärast Assüüria riigi kokkuvarisemist sai linnast 612 eKr Uus-Babüloonia koloonia. Hiljem muutus ta veelgi tähtsusetumaks, kuid oli asustatud islamiajani välja.

LinnapiltRedigeeri

 
Esiplaanil osa kirdepaleest kirdest. Selle taga kaevavad Tübingeni arheoloogid välja suuremat elupiirkonda valitsemishoonetega

Ḩalafi ajajärgu väikestest lihtsatest savitellismajadest ei ole äratuntavaid arhitektuurilisi jäänuseid.

Kapara laskis ühte tsitadelli künka lõunapiirkonnas laiendada ja rajada tseremoniaalpalee (läänepalee) bīt ḫilāni kujul, figuursammastega sissekäiguportaalil. Arhitektuurilt meenutas see andiga templit. Kummalgi pool ilmajumal Teššupit, kes seisis pullil, moodustasid tema abikaasa, päikesejumalanna Ḫepat, ja nende poeg Šarruma, kes kumbki seisid lõvil, karüatiidid, mis kandsid arhitraavi. Portaali külgseintel kõrgusid vägevad, kuid tahumatud loomafiguurid peenelt väljatöötatud peadega.[1] Valge vabatrepp viis paleesse, mis seisis kõrgel terrassil. Palee soklitsoon oli kaunistatud ortostaatidega, basaldist bareljeefplaatidega, mis olid asetatud ka sissepääsuala ette. Sissepääs koosnes lõunapoolsest kindluseväravast ning skorpioniväravast. Kivifiguurid kaevati välja heas seisukorras; oletatakse, et asi on selles, et mahasurutud Assüüria-vastase ülestõusu ajal 759 eKr puhkes tulekahju ning katus varises sisse ja kattis kõik paksu savikihiga.

ViitedRedigeeri

  1. Leonard Woolley (Mesopotamien und Vorderasien. Die Kunst des mittleren Ostens, Holle Verlag, Baden-Baden 1961) nimetab kujundust provintslikuks (lk 149) ning räägib toorestest ja veidratest uuendustest (lk 144).