Ḩalafi kultuur

Ḩalafi kultuur oli eneoliitiline kultuur Mesopotaamia põhjaosas, Süüria alal, mõnedel Türgi aladel ja kuni Iraani ala piirini ja teisel pool piiri. See õitses umbes 5900–5000 eKr (teised uurimused dateerivad selle kultuuri ajavahemikku umbes 5200–4500 eKr[1]) Nimeandev leiukoht on Tall Ḩalaf (Tell Halaf) Süürias. Teised tähtsad leiukohad on Tell Arpachiyah (Iraak) ja Yarim Tepe. See oli üks kõige laiemalt levinud tollaseid kultuure; sellest on teada palju teisi leiukohti, millest paljud on läbi uurimata.

Dateering ja periodiseering

muuda

Ḩalafi kultuuri relatiivne kronoloogia toetub keraamikale. Et piirkondlikke erinevusi on raske eristada ajalistest erinevustest, ei ole kronoloogia paigas. Kõigepealt jaotati Ḩalafi kultuur varajaseks, keskmiseks ja hilisemaks; hiljem lisati Ḩalafi ajajärgu ja ‘Ubaydi ajajärgu üleminekufaas[2]. See kronoloogia on levinud, kuid põhineb väga vähestel andmetel. Alternatiivne periodiseering on jaotus perioodideks Ḩalaf Ia, Ḩalaf Ib, Ḩalaf IIa ja Ḩalaf IIb. Perioodile Ḩalaf Ia vastab mõnikord ka proto-Ḩalafi ajajärguks nimetatud perioodile enne Vara-Ḩalafi ajajärku. Järgmised perioodid vastavad enam-vähem varajasele, keskmisele ja hilisele Ḩalafi ajajärgule[3].

Raskust valmistab ka ajastu paigutus. Ḩalafi ajajärk paigutatakse mõnikord eneoliitikumi ja mõnikord neoliitikumi. Asi on selles, et eneoliitikumi algust Mesopotaamias võrdsustatakse maalitud keraamika alguses. Seal on Ḩalafi ajajärk seega eneolitiline. Levandis algab eneoliitikum aga alles metallitöötlemise alguses. Seal kuulub Ḩalafi ajajärk hilisneoliitikumi[4].

Absoluutne kronoloogia põhineb radiosüsinikumeetodil. Ḩalafi ajajärk algab umbes 5800 eKr ja lõpeb ajavahemikus 5500–5000 eKr. Ḩalafi ajajärgu algust saab suhteliselt täpselt dateerida paljude leiukohtade põhjal, aga ülemineku kohta ‘Ubaydi kultuurile peaaegu ei ole hästi dateeritavaid kontekste. Kindel on ainult see, et 5000 eKr oli ‘Ubaydi kultuur täiesti välja kujunenud. "Klassikalist" Ḩalafi kultuuri ei saa dateerida täpsemalt kui ajavahemikku 5700–5500/5000 eKr[5].

Levik

muuda
 
Ḩalafi kultuur ning Ḩasūnah' ja Sāmarrā' kultuur

Ḩalafi kultuuri tuumala on Eufrati ja Tigrise allikate piirkonnas[6]. See ulatub kaugemale lõunasse kuni Süüria ja Iraagi põhjaosani.

Ḩalafi kultuur kujunes suhteliselt üheaegselt kogu levialal kohalikest neoliitilistest kultuuridest. Seda järeldatakse kogu levialalt leitud Proto-Ḩalafi keraamikast. Varem peeti lähtealaks Põhja-Süüriat, sest pilt Proto-Ḩalafi keraamikast oli lünklikum[7].

Kagu-Türgis on leiukohad Domuztepe, Çavı Talası, Yunus Höyük, Fıstıklı Höyük, Kazane, Girikihacıyan, Sakçagözü ja Boztepe. Põhja-Süürias kuuluvad Ḩalafi kultuuri leiukohad Tall Ḩalaf, Shams ad-Dīn, Tall Şabī Abyaḑ, Umm Qseir, Tell Aqab ja Shāghar Bāzār. Põhja-Iraagis on leiukohad Yarim Tepe, Tappa Gaura, Tell Arpachiyah ja Banahilk.

Iseloomulikud jooned

muuda

Keraamika

muuda
 
Maalitud liud
 
Ḩalafi kultuuri savifiguur

Ḩalafi kultuuri iseloomustatakse tänapäeval põhiliselt keraamikaga. Laias laastus jaotatakse see peeneks ja rikkalikult kaunistatud ning jämedaks ja kaunistamata keraamaikaks. Kaunistamata keraamilisi esemeid on palju, aga nende järgi ei saa Ḩalafi kultuuri defineerida. Kaunistatud keraamika on punane musta maalinguga. Maalitud on nii geomeetrilisi mustreid kui ka stiliseeritud inimesi ja loomi[8]. Vanemad nõud on reeglina ainult geomeetriliste motiividega. Inim- ja loomamotiive on alles hilisematel nõudel, mis on osalt valge värviga maalitud, nii et need on kolmevärvilised. Pigem erandiks on inimkujulised nõud, nagu näiteks Yarim Tepe II naisekujuline nõu[9].

Arvatakse, et nii naturalistlikult kujutatud loomad ja inimesed kui ka abstraktsed geomeetrilised mustrid olid sümboolsed ning jutustasid müüte ja lugusid[10].

Pitsatid

muuda

Pitsatid on kivist või savist templipitsatid geomeetriliste mustrite või sümbolitega[8]. Mõnes leiukohas, näiteks Tell Arpachiyah's, on neid palju, teistes peaaegu mitte. Neid peetakse halduse näitajateks.

Figuurid

muuda

On savist loomafiguure ja stiliseeeritud inimfiguure[8], enamasti rõhutatud sugutunnustega naisefiguurid.

Arhitektuur

muuda

Ḩalafi kultuuri asulad koosnesid eraldi hüttidest, mida nimetatakse ka tholoi. Nende läbimõõt on 3–7 m ja need koosnevad savitellistest ja tampsavist ja kividest. Tholoi lähedal on sageli ristkülikukujulised väikesed hooned. Et neil on väikesed kambrid, peetakse neid tavaliselt aitadeks[8] [11]. Majad moodustasid väikesi külasid, mille pindala tavaliselt ei ületanud hektarit. Paistab, et ainult mõned külad olid üle 10 ha suurused, need võisid olla piirkondade keskused[11].

Matused

muuda

Ḩalafi kultuuri matmiskommete kohta on vähe teada, aga nähtavasti ei olnud need ühtsed. Yarim Tepest on leitud hauašahte väikese kõrvalkambriga, Domuztepes maeti "surmakaevu" (death pit) 35 kuni 40 inimest. Mõnikord eemaldati neil pead ja maeti eraldi[12].

Elatis

muuda

Elatusmajanduses tegeldi põllundusega, kasvatades näiteks kultuur-üheteranisu, kaheteranisu ja heksaploidset nisu, ning karjakasvatusega (lammas, kits, siga, koer). Elatusstrateegiad olid eri leiukohtades erinevad. Sademeterikastes piirkondades sai aasta läbi vilja kasvatada, vähemate sademetega piirkondades oli majandus paindlikum. Peale hooajalise põlluharimise peeti jahti ja tegeldi rändkarjakasvatusega[13].

Viited

muuda
  1. Kronoloogia kohta: Matthews. The early prehistory of Mesopotamia, lk 108.
  2. Davidson. Regional Variation within the Halaf Ceramic Tradition, Edinburgh 1977.
  3. Campbell. Culture, Chronology and Change in the Later Neolithic of North Mesopotamia, Edinburgh 1992.
  4. Copeland, Hours. The Halafian, their Predecessors and their Contemporaries in Northern Syria and the Levant, 1987, lk 403.
  5. Campbell. Rethinking Halaf Chronologies, 2007, lk 127–132.
  6. Roger Matthews. The early prehistory of Mesopotamia, 500,000 to 4,500 B. C., Turnhout: Brepols 2000, lk 108
  7. Campbell. The Halaf Period in Iraq: Old Sites and New, lk 182–183.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Castro Gressner. A Short Overview of the Halaf Phenomenon, 2011, lk 779–780.
  9. Merpert, Muncheav. The Earliest Levels at Yarim Tepe I and Yarim Tepe II in Northern Iraq, 1987, lk 27.
  10. Campbell. Understanding Symbols: Putting Meaning into the painted Pottery of Prehistoric northern Mesopotamia, 2010.
  11. 11,0 11,1 Matthews. The early prehistory of Mesopotamia, 2000, lk. 108.
  12. Carter, Campbell, Gould. Elusive Complexity: New Data from late Halaf Domuztepe in South Central Turkey, 2003, lk 120–128
  13. McCorriston. The Halaf Environment and Human Activities in the Khabur Drainage, Syria lk 328–330

Kirjandus

muuda