Ava peamenüü
Valtellina kaart
Vaade Valtellinale
Tresivio kirik

Valtellina või Valtelline (inglise keeles vahel ka Val Telline); (lombardi keeles Valtulina, itaalia keeles Valtellina, saksa keeles Veltlin, romanši keeles Vuclina) on Itaalia põhjaosas Lombardia maakonnas asuv Šveitsiga piirnev org. Tänapäeval on org tuntud oma suusakeskuse, kuumaveeallikatega spaade, kuivatatud liha bresaola, juustude (eriti samanimelise jõe järgi nime saanud Bitto juust) ja veini poolest. Möödunud sajanditel oli tegemist Itaalia põhjaosa ja Saksamaa vahelise olulise Alpide ületamise kohaga ning Valtellina orgu on alati püütud kontrollida; eriti suur oli oru tähtsus Kolmekümneaastase sõja ajal.

GeograafiaRedigeeri

Oru kõige olulisem omavalitsusüksus on Sondrio; teised suuremad keskused on Aprica, Morbegno, Tirano, Bormio ja Livigno. Kuigi Livigno asub Alpide veelahkmest põhja pool, peetakse teda Sondrio provintsi piiridesse jäämise tõttu siiski Valtellina osaks.

AjaluguRedigeeri

PoliitilineRedigeeri

16.18. sajandini kuulus Valtellina Graubündeni ("Hallid Liigad") piirkonda. Kui tollal oli tegemist Šveitsist sõltumatu vastastikusel kaitsel põhineva piirkonnaga, siis nüüd on tegemist riigi kõige idapoolsema kantoniga. Graubünden on ala, kus räägitakse nelja keelt: saksa keel, romanši keel, lombardi keel ja itaalia keel. Sellest lähtuvalt sai piirkond 16. sajandil Graubündeni valitsemise all tuntuks eri nimedega: Veltlin, Westtirol (Lääne-Tirool) ja Welsche Vogteien ("Välisfoogtkonnad").

Kolmekümneaastase sõja jooksul oli Valtellina Prantsusmaa, Habsburgide jõudude ja kohalike võimude vahelise intensiivse sõjalise ja diplomaatilise võitluse tanner. Kaalul oli kontroll läbi Valtellina ala viivate Lombardia ja Doonau veelahkme vaheliste läbipääsudeni viivate teede üle.

Kolme Liiga Habsburgide-vastased jõud panid kokku kohtu, mis vahemikus 16181620 langetas hulga süüdimõistmisi (sageli tagaselja) nii Liigade alade kui Valtellina katoliiklaste vastu.[1] Habsburgide-vastase Thusise kohtu karmid otsused viisid vandenõuni, mille eesmärgiks oli protestandid orust välja ajada. Salanõu eestvedajal Planta perekonnast pärit Giacomo Robustellil olid sidemed Madridi, Rooma ja Pariisiga. 1620. aasta 18./19. juuli õhtul marssis Austria ja Itaalia vägede poolt toetatud Valtellina mässajate väesalk Tiranosse ja hakkas protestante tapma. Olles seal lõpetanud, liikusid nad edasi Tegliosse, Sondriosse ja kaugemale allapoole orgu, tappes iga protestandi, kelle nad leidsid. Selle öö ja järgneva nelja päevaga tapeti vahemikus 500[2] kuni 600[3] inimest. Rünnak ajas pea kõik protestandid orust välja, hoidis ära täiendavad protestantide rüüsteretked ning eemaldas Valtellina Kolmest Liigast. Valtellina tapmised olid osa Graubündenis aset leidnud konfliktidest, mida tuntakse nimega Bündner Wirren ehk "Liigade segadus".

1623. aasta veebruaris allkirjastasid Prantsusmaa, Savoia ja Veneetsia vabariik Pariisi rahu, millega kõik osapooled nõustusid taastama Valtellina territooriumi, püüdes selleks eemaldada seal viibivad Hispaania väed.

Aastal 1797 rajas järjest suureneva võimuga Prantsusmaa Esimene Vabariik Põhja-Itaalias Tsisalpiini vabariigi. Sama aasta 10. oktoobril toetasid prantslased Valtellina vastuhakku Graubündeni (prantsuse keeles Grisons) vastu ja piirkond liitus samuti Tsisalpiini vabariigiga.

TööstusRedigeeri

Tööstuse vallas on piirkond kuulus kui maailma esimese pealiini elektriraudtee asupaik. Valtellina liini elektrifitseerimine leidis aset aastal 1902 ja selleks kasutati kolmefaasilist toidet, mille pinge oli 3600 V ja mille suurim kiirus oli 70 km/h. Süsteemi projekteeris Ungari insener Kálmán Kandó, kes oli peatöövõtja, Budapestis baseeruva ettevõtte Ganz palgal.

Kultuur ja keelRedigeeri

Piirkonnas räägiti algselt nii romanši kui lombardi keelt, kuid tänapäeval räägitakse vaid itaalia ja lombardi keelt.

Morbegnost põhjas asuvas Costiera dei Cech'i piirkonnas elab kultuuriline rühm, kes arvatakse põlvnevat 8. sajandil Itaaliasse tunginud frankidest.

 
Valtellina panoraam, vaadatuna Castello dell'Acqua omavalitsusüksuses asuvalt Alpe Piazzolalt

Mussolini viimane tugipunktRedigeeri

Teise maailmasõja viimastel kuudel panid Itaalia diktaator Benito Mussolini ja teised Itaalia Sotsialistliku Vabariigi veendunud fašistidest juhid ette sooritada edasi tungivate liitlasvägede vastu Valtellinas "viimane vastupanu". Fašistliku partei sekretär Alessandro Pavolini oli idee, mille ta oli Mussolini juuresolekult 1944. aasta septembris tõstatanud, põhiline pooldaja.[4] Pavolini juhtis tähelepanu sellele, et org oli ümbritsetud esimese maailmasõja aegsete kindlustustega ja et orul oli ka oma elektri tootmise võime (hüdroelekter). 1944. aasta viimastel kuudel alustas Mussolini valitsus sõjamoona ja toiduladude piirkonda viimist.

Ent 1945. aasta jaanuariks ei olnud Valtellinas vastupanu osutamise kohta käivat otsust vastu võetud. Natsi-Saksamaa, keda esindas saadik Rudolf Rahn, oli idee vastu. Mussolini kabinet arutas ideed uuesti märtsis kui liitlased lähenesid juba Po jõe orule. Vabariigi sõjaline juht marssal Rodolfo Graziani, kes uskus, et sõda oli juba kaotatud, oli plaani vastu ja selle tulemusena ei hakatud mingeid tõsiseid ettevalmistusi tegema.[5] Aprilli alguses tõstatas Pavolini taas plaani "50 000 epopöa"; nimelt ta väitis, et kui Mussolini tugipunkti Valtellinasse viiks, järgneks talle 50 000 mustsärklast. Sakslased, kes pidasid sel ajal juba liitlastega kõnelusi oma Itaalias asuvate vägede alistumiseks, olid plaanile vankumatult vastu. Vabariigi välisasjade alamsekretär Filippo Anfuso juhtis aga tähelepanu sellele, et org oli juba suures osas fašistide vastu võitlevate partisanide käes.[6]

Aprilli keskpaigaks ei olnud Valtellina plaan enam aga realistlik ja kuigi Mussolini jätkas unistamist seal kangelaslikult langemisest, ei olnud plaanil tõsist toetust. Kui Mussolini 25. aprillil Milanost lahkus, eeldati, et ta läheb Valtellinasse, kuid tema tegelikke kavatsusi ei seletatud kunagi lahti – ta ütles mõnedele, et läheb Bolzano provintsis asuvassse Bolzanosse, et liituda seal Saksamaa vägedega. Mussolini tabamine partisanide poolt 27. aprillil Dongos, vaid veidi Valtellinast eemal, lõpetas mistahes võimalused fašistide viimase tugipunkti loomiseks.[7]

VeinidRedigeeri

  Pikemalt artiklis Lombardia vein

Valtellina veine toodetakse peamiselt Chiavennasca marjast (Nebbiolo viinamarjasordi kohalik nimi). Teiste väiksema tähtsusega sortide, nagu näiteks Rossola nera, lubatud hulk veinis on kuni 20% DOC klassifikatsioonitähise ja kuni 10% DOCG klassifikatsioonitähise jaoks. Viinamarjade kasvatamist on piiratud selliselt, et korjamisel on saagikuse piirang 12 tonni hektari kohta. Valminud vein peab enne tarbimist küpsema vähemalt kaks aastat (riserva nimetuse saamiseks kolm aastat) ja veini minimaalne alkoholisisaldus on 11%. DOCG-veinide saagikust on veel täiendavalt piiratud maksimaalselt 8 tonnile hektari kohta. Kuigi nõuded DOCG-veinide küpsemisele on samad, mis DOC-veinidel, peab neis veinides olema alkoholi vähemalt 12%.[8]

Oru kõige tuntumad külad punase veini valmistamise seisukohalt on Grumello del Monte, Sassella, Inferno di Valtellina, Valgella ja Maroggia. Külade nimed on tavaliselt ka veini sildil ära toodud. Lisaks valmistatakse seal ka Amarone-tüüpi DOCG veini nimega Sforzato di Valtellina (ka Sfursat).

Val PoschiavoRedigeeri

Šveitsi Graubündeni kantonisse jäävas Val Poschiavo orus, mis liitub Tirano juures Valtellina oruga, toodetakse küll sarnaseid veine, kuid neile veinidele kehtivad teistsugused viinamarjade kasvatamise piirkondade ja suhkru lisamise lubamisega seotud regulatsioonid.

Valtellinas sündinuidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Graubünden's religious history (PDF; 3.95 MB).
  2. Swiss History. Vaadatud 16.01.2012.
  3. Veltliner Mord. Vaadatud 23.03.2015.
  4. Ray Moseley. "The Last Days of Mussolini", lk 176.
  5. Ray Moseley. "The Last Days of Mussolini", lk 203.
  6. Ray Moseley. "The Last Days of Mussolini", lk 224.
  7. Ray Moseley. "The Last Days of Mussolini", lk 269.
  8. P. Saunders. "Wine Label Language", lk 143. Firefly Books, 2004, ISBN 1-55297-720-X.

VälislingidRedigeeri