Vikipeedia

Tsisalpiini vabariik

Tsisalpiini vabariik (itaalia Repubblica Cisalpina) oli Prantsusmaa tütarvabariik Põhja-Itaalias aastatel 1797–1802.

Tsisalpiini vabariik
Repubblica Cisalpina

1797–1802
Lipp
Tsisalpiini vabariik (roheline) aastal 1799
Valitsusvorm vasallvabariik
Osa Prantsuse vabariik
Pealinn Milano
Riigikeeled itaalia
Eelnev Järgnev
Transpadaani vabariik, Tsispadaani vabariik, Mantova hertsogkond, Veneetsia vabariik Itaalia vabariik (Napoleoni)

Sünd muuda

Pärast Lodi lahingut mais 1796 asus Napoleon Bonaparte korraldama kahte riiki: üks Po jõest lõunas, Tsispadaani vabariik, ja teine põhjas, Transpadaani vabariik. 19. mail 1797 muutis Napoleon endise Modena hertsogkonna territooriumid Transpadaniaks ja 12. messidooril (29. juunil) kuulutas ta Tsisalpiini vabariigi sündi, luues vabariigile direktooriumi ja nimetades selle ministrid. Prantsusmaa avaldas uue vabariigi põhiseaduse 20. messidooril (7. juulil), kehtestades territooriumi jaotamise 11 departemanguks: Adda (Lodi), Alpi Apuane (Massa), Crostolo (Reggio), Lario (Como), Montagna (Lecco), Olona (Milano), Panaro (Modena), Po (Cremona), Serio (Bergamo), Ticino (Pavia) ja Verbano (Varese).

Ülejäänud Tsispadaania ühendati Tsisalpiini vabariiki 27. juulil, ühendatud vabariigi pealinnaks sai Milano. 1. brümääril (22. oktoobril) teatas Bonaparte Valtellina ühinemisest vabariigiga, pärast selle eraldumist Šveitsi Kolmest liigast. Austria tunnistas uut üksust Campo Formio rahuga 17. oktoobril, saades vastutasuks Veneetsia vabariigi riismeid. 25. brümääril (15. novembril) ratifitseeriti uue riigi täielik rahvusvaheline tunnustus ja seaduslikkus seadusega, mis reguleeris vallutatud territooriumide lõplikku annekteerimist.

Parlament, mis koosnes kahest kojast (Suur Nõukogu ja Vanemate Nõukogu), nimetati otse Napoleoni poolt 1. frimääril (21. novembril). Ta põhjendas seda ebademokraatlikku meedet sõja vajadustega. Uued departemangud ühinesid 11 esialgsega ja Valtellina järgnevatel kuudel: Benaco (Desenzano) 11. vantoosil (1. märtsil 1798), Mella (Brescia) 13. floreaalil (2. mail), Mincio (Mantova) 7. preriaalil (26. mail) ja 5 Emilia departemangu. Vabariigi struktuuriline faas peatati 14. früktidooril (31. augustil), kui Prantsusmaa vallandas kõik vabariigi võimud, asendades need uue põhiseaduse abil tugevama täitevvõimuga.

Institutsionaalne vorm muuda

„Tsisalpiini vabariik oli palju aastaid Austria keisririigi võimu all.
Prantsuse vabariik omandas selle vallutaja õigustes. Ta loobus võimust selle üle sel päeval, ja Tsisalpiini vabariik on nüüd vaba ja sõltumatu. Tunnustatud Prantsusmaa ja keisri poolt, nagu see saab varsti olema samaviisi tunnustatud kogu Euroopa poolt.
Prantsuse vabariigi täidesaatev direktoorium, mitte rahul olles kulutatud mõjuvõimuga ja vabariigi armeede võitudega Tsisalpiini vabariigi poliitilise olemasolu kindlustamiseks, lükkas edasi oma varmuse; ja olles veendunud, et kui vabadus on kõigi heade asjade seas esimene, jätab revolutsioon endast maha halvima kõigist hädadest, andes nüüd Tsisalpiini rahvale põhiseaduse, mis on kõige valgustatuma rahva teadmiste tulemus.
Sõjalisest režiimist peab Tsisalpiini rahvas seetõttu minema põhiseaduslikku režiimi.
Selleks, et see toimuks katkestuseta, ilma anarhiata, otsustas täidesaatev direktoorium vaid sel ainsal korral nimetada valitsuse ja seadusandliku võimu liikmed, nii et rahvas ei tohi ühe aasta jooksul nimetada ametnikke vabanenud kohtade täitmiseks vastavalt põhiseadusele.
Tegelikult ei ole palju aastaid Itaalias vabariike olnud. Vabaduse püha tuli suruti maha ja kõige ilusam osa Euroopast elas võõrvalitsejate ikke all. On Tsisalpiini vabariigi asi näidata maailmale oma tarkust ja energiat ning oma armeede head korraldust, et kaasaegne Itaalia ei ole mandunud ja et see on siiski vabadust väärt.
Allakirjutanud Bonaparte.“

– Tsisalpiini vabariigi põhiseaduse preambul, "20. messidoor, aasta V (7. juuli 1797)"

Uue vabariigi institutsioonid olid väga sarnased Prantsusmaa omadele. Territoorium jagati departemangudeks, mis valisid rahukohtunikud, täitevametnikud ja valijamehed, üks iga 200 inimese kohta omas õigust valida. Viimased valisid kaks nõukogu: Consiglio dei Seniori ('vanemate nõukogu') ja Gran Consiglio ('suur nõukogu'). Esimene koosnes algselt 40–60 liikmest ning kiitis heaks seadusi ja põhiseadusliku harta muudatusi. Teine koosnes algselt 80–120 liikmest ja kavandas seadusi. Mõlemad nõukogud arutasid lepinguid, direktooriumi valikut ja autasude määramist. Seadusandlikku korpusse kuulusid sellised mehed nagu Pietro Verri, Giuseppe Parini ja teadlane Alessandro Volta. Valijamehed pidid olema maaomanikud või rikkad.

Direktoorium koosnes viiest direktorist ja esindas täitevvõimu: juhid olid kohalikud poliitikud nagu esimene president Gian Galeazzo Serbelloni. Direktoorium valis oma sekretäri ja nimetas kuus ministrit: justiits-, sõja-, välis-, sise-, politsei- ja rahandus-. Kõrgeim võim oli siiski Prantsuse vägede komandör. Vabariik kasutas ka Prantsuse revolutsioonikalendrit.

Igal departemangul oli oma kohalik viieliikmeline direktoorium, nagu ka 3000 – 100 000 asukaga kommuunil. Suurimad kommuunid olid jagatud valdadeks, keskne ühiskomisjon käsitles linnade üldküsimusi. Väikseimad kommuunid olid ühendatud ühe valla ringkondadeks, igas kommuunis oli oma valla agent.

Teine põhiseadus muuda

 
Kindral Brune püüdis sügisel 1798 korraldada riigipööret

Esimesel põhiseadusel ei olnud pikka iga. 14. früktidooril aastal VI (31. augustil 1798) vallandas Prantsuse suursaadik Claude-Joseph Trouvé (kes oli vaid 30-aastane) direktooriumi ja kuulutas järgmisel päeval välja uue põhiseaduse tugevama täitevvõimuga.

Departemange oli jälle 11, mis nüüd katsid suurema geograafilise ala: Olona (Milano), Alto Po (Cremona), Serio (Bergamo), Adda ja Oglio (Morbegno), Mella (Brescia), Mincio (Mantova), Panaro (Modena), Crostolo (Reggio), Reno (Bologna), Basso Po (Ferrara), Rubicone (Forlì). Kohalike direktooriumide liikmelisus vähenes kolmele ja 3000 – 10 000 asukaga vallad kommuunides kaotati.

Trouvé nimetas uue direktooriumi, millel oli tugevam võim, ja uus parlament koosnes kahest nõukogust: Anziani ("Vanemad") ja Giuniori ("Nooremad"). Esimene koosnes 40 valitud liikmest koos endiste direktoritega. Teises oli 80 liiget.

Uue riigipöörde, mida proovis sügisel ellu viia Prantsuse kindral Guillaume Brune, salgas Prantsuse direktoorium 17. frimääril (7. detsembril) maha.

Direktorid muuda

Vabariigi esimese direktooriumi nimetas Napoleon ametisse samal päeval, kui kuulutati riigi sündi, 12. messidooril aastal V (29. juunil 1797).

Vabariigi teise direktooriumi nimetas Trouvé samal päeval, kui kuulutati välja teine põhiseadus, 14. früktidooril aastal VI (31. augustil 1798).

21. žerminaalil aastal VII (10. aprillil 1799) sai direktoorium erivolitused vastata Austria ja Venemaa sissetungile pärast Teise koalitsiooni moodustamist. Järgmisel päeval loodi Sõjakomitee, Rahanduskomitee ja Rahva Tervise komitee. 7. floreaalil (26. aprillil) anti käsk evakueerida seadusandlik nõukogu. 29. aprillil 1799 taastati Austria võim ja direktoorium saadeti laiali.

Liiduleping muuda

Ametlikult oli Tsisalpiini vabariik sõltumatu riik liidus Prantsusmaaga, kuid liiduleping kehtestas uue vabariigi tegeliku allumise Prantsusmaale. Prantslased omasid tegelikult kontrolli kohaliku poliitika üle ja jätsid alles 25 000-mehelise armee, mida rahastas vabariik. Tsisalpiinid moodustasid ka 35 000-mehelise oma armee, mis võttis osa Prantsuse kampaaniatest.

4. märtsil 1798 esitas direktoorium selle lepingu Suurele Nõukogule ratifitseerimiseks. Nõukogu ei nõustunud tingimustega ja viivitas otsuse tegemisega, kuid lõpuks sundis Prantsuse kindral Berthier liikmed nõusolekule. Vanemad siiski tõrjusid selle päris algusest peale, kuna uus riik ei olnud võimeline nõutud institutsioone rahastama. Berthier ähvardas sõjaväelise valitsuse kehtestamisega, kuid vahetati hiljem kindral Brune poolt välja. Viimane saavutas pärast mõningate Vanemate ja Nooremate asendamist lepingu sõlmimise 8. juunil.

Suhted Šveitsiga muuda

Uue valitsuse eesmärk oli ühendada kõik Itaalia maad ühte riiki. See tõsiasi tekitas pingeid Šveitsiga, millesse kuulusid itaaliakeelsed alad Alpidest lõunas. 10. oktoobril 1797 toetasid prantslased mässu Valtellinas. Tsisalpiini vabariik võttis Graubündenilt Campione d'Italia ja Valtellina ning ühendas vabariigiga. Tsisalpiinide püüe vallutada üllatusega Lugano nurjus aastal 1797.

Teine vabariik muuda

 
Tsisalpiini vabariigi 30-soldine münt (võrdus 1½ liiriga), 1801

Vabariik lõpetati pärast Prantsusmaa kaotust Teisele koalitsioonile aprillis 1799. See okupeeriti kindral Suvorovi Vene ja Austria vägede poolt, mis nimetas ajutise valitsuse, mida juhtis Mantova krahvi Luigi Cocastelli keiserlik komisjon. Nad lahkusid alles 30. mail 1800, vaid mõni päev enne Napoleoni võitu Marengo lahingus.

Tsisalpiini vabariik taastati Napoleoni poolt 15. preriaalil aastal VIII (4. juunil 1800). 28. preriaalil (17. juunil) nimetas Esimene konsul üheksaliikmelise erakorralise valitsuskomisjoni ja seadusandliku Consulta: täidesaatvate ja seadusandlike institutsioonide lõplik loend avaldati 5. messidooril (24. juunil). 16. messidooril (6. juulil) tühistati kõik Austria okupatsiooni ajal välja antud aktid ja seejärel taastati trikoloor.

Napoleoni uued võidud andsid talle võimaluse stabiliseerida poliitiline olukord kõikjal Põhja-Itaalias. 3. vandemjääril aastal IX (25. septembril) koondus erakorralise komisjoni võim kolmeliikmelise palju kitsama valitsuskomitee kätte: Giovan Battista Sommariva, Sigismondo Ruga ja Francesco Visconti, mis peegeldas Prantsusmaa Konsulaadi institutsiooni. 21. vandemjääril (13. oktoobril), omades põgenenud kuninga Carlo Emanuele IV keeldumist sõlmida rahuleping olukorra lahendamiseks okupeeritud Piemontes, käskis Napoleon annekteerida vabariiki Novara, nihutades selle läänepiiri Ticino jõelt Sesia jõeni. Pärast Austria allaandmist ja Lunéville'i rahu sõlmimist 9. veebruaril 1801 laienes vabariigi territoorium ka ida poole, seades piiri Saksa-Rooma riigiga Adige jõele ilma Campo Formios kokku lepitud eranditeta. 23. floreaalil (13. mail) jagati vabariigi territoorium 12 departemanguks, lisades Agogna (Novara), taastades Lario ja kaotades Adda-e-Oglio.

 
Tsisalpiini vabariigi Consulta võõrustab 26. jaanuaril 1802 Esimest konsulit. Nicolas-André Monsiau, 1806–1808

21. brümääril aastal X (12. novembril) kutsuti Lyonis kokku erakorraline Tsisalpiini Consulta. Jaanuaris 1802 otsustas Consulta muuta riigi nime Itaalia vabariigiks, kusjuures Napoleon valiti 24. jaanuaril Talleyrandi nõuandel presidendiks. Kaks päeva hiljem ilmus Bonaparte Murat, Berthier, Louis Bonaparte, Hortense ja Joséphine de Beauharnais saatel Lyoni Collège de la Trinité ja teatas kokkukutsutud tähtsatele kodanikele Itaalia vabariigi väljakuulutamisest. 21. plüvioosil (10. veebruaril) kuulutati uus põhiseaduslik valitsus Sommariva ja Ruga poolt välja Milanos. Samal päeval taastati Gregoriuse kalender.

Vaata ka muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tsisalpiini_vabariik&oldid=6539066"