Väino Niitvägi
Väino Niitvägi (sündinud 8. oktoobril 1956 Pärnu-Jaagupis) on eesti ehtekunstnik ja sepp, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud, SA Tartu Rahvaülikooli lektor ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaimulik (preester).
| Väino Niitvägi | |
|---|---|
| Sünniaeg |
8.10.1956 Pärnu-Jaagupi alev |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus |
1990–1991 Lublini Ülikool, poola keele ja kultuuri kursus 1984–1989 Riia Katoliku Vaimulik Seminar 1977–1978 välisüliõpilane Jerevanis meister Artsrun Berberjani käe all 1975–1981 Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, arhitektuuri eriala, metallehistöö eriala |
| Tegevusala | ehtekunstnik, sepp, pärandtehnoloogia metallitöö õppejõud, vaimulik (preester) |
Elukäik muuda
Niitvägi lõpetas 1975. aastal Tallinna Spordiinternaatkooli ja alustas samal aastal arhitektuuriõpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis. Peale esimest õpinguaastat vahetas ta kokkuleppel kateedrijuhataja Arseni Mölderiga õppesuunda ning kõrgkooli lõpetas 1981. aastal metallehistöö erialal[1]. Õppejõud olid näiteks Ellen Tamm, Salme Raunam, Leili Kuldkepp, Heino Müller ja Tõnu Lauk. Aastatel 1977 ja 1978 õppis Niitvägi välisüliõpilasena Jerevanis meister Artsrun Berberjani käe all. 1984. aastal asus ta õppima Riia Katoliku Vaimuliku Seminari ja lõpetas selle 1989. aastal. Niitvägi täiendas oma teadmisi 1990.-1991. õppeaastal Lublini Ülikoolis, õppides poola keelt ja kultuuri.[viide?]
Aastatel 1980–1981 töötas ta Tallinna Linnamuuseumis metallirestauraatorina ning 1981.–1983. aastal KARgrupi (kunstialase restaureerimise osakond) restaureerimisvalitsuses. 1984.–1985. aastal Riia Katoliku Vaimulikus Seminaris õppides töötas Niitvägi katlakütjana ja pärast õpingute lõppu 1989.–1990. aastal oli Riias ametis vaimulikuna. 1991.–1994. aastal tegutses ta Tartu katoliku koguduse preestrina. 1994.–1997. aastal töötas Niitvägi AS-is Timmet sepana, 1999.–2007. aastal oli ta õpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumis ja metallikoja meister Mihkli gildis; 2007.–2009. aastal õpetas Niitvägi Tartu Katoliku Hariduskeskuses. Alates 2010. aastast on Niitvägi SA Tartu Rahvaülikool metalliringi juhendaja, aastatel 2011–2016 tegutses ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias metallitöö meistrina. 2014. aastast on ta Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester Setomaal Luhamaa ja Miikse koguduses. Alates 2016. aastast töötab ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku metallitöö lektorina. [viide?]
Niitvägi ja tema abikaasa Tiina Niitvägi-Hellamaa on MTÜ Kikkasepa Pärandkultuuri Edendamise Koja asutajad. 2019. aastal loodud mittetulundusühingu põhitegevusala on korraldada koolitusi ja õpitubasid, mis aitavad kaasa esivanemate talletatud teadmiste ja käsitööoskuste säilimisele.[2]
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu eestvedamisel filmiti traditsioonilisi käsitöötehnikaid tutvustavaid õppematerjale ja Raul Valgiste tegi Väino Niitväest 2020. aastal lühifilmi “Küünlajala sepistamine, meister Väino Niitvägi”. [3]
Looming muuda
Niitvägi peab ennast ise pigem käsitööliseks kui kunstnikuks ning on oma loominguliste tõekspidamiste kohta öelnud järgmist: “Kunstnik on nagu prohvet, kes puudutab ühiskonna valusaid punkte. Kunstiteos ei pea olema tingimata ilus, selle peamine eesmärk on anda edasi mingit olulist sõnumit. Käsitöö peab aga olema eelkõige ilus. Ilu on Jumala olemuse üks väljendus, mida me kõige täiuslikumal kujul kohtame looduses.” [4]
Niitväe kirg sepa- ja metallitöö ning huvi traditsiooniliste käsitöötehnikate vastu on oskuslikult ühendatud sooviga esivanemate pärandi säilitamise teadmisi õpetada ja edasi anda.[5] (Jürisson, 2013) Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõuna on Niitväel oluline osa pärandtehnoloogia metallitöö teadmiste ja oskuste edasiandmisel. Olemata jäigalt kinni vanas, suudab ta õpetades põimida vanameistrite tehnika ja üliõpilaste uuendusmeelsuse viisil, mille tulemuseks on sümbioos modernsest ja samas juurte ja oma looga esemest.[viide?]
Olles ise laia haardega metallikunstnik, on Niitvägi võimeline juhendama üliõpilaste seminari- ja lõputöid olenemata sellest, kas uuritav teema käsitleb väikesemõõtmelisi ehtekomplekte[6] või majapidamises tarvilikku[7], kirikutalitusele iseloomulikke esemeid [8],[9] või linnaruumi kaunistavaid suuremaid taieseid[10]. Niitvägi on juhendanud ka Kõrgema Kunstikooli Pallas üliõpilasi.[11]
SA Tartu Rahvaülikooli lektorina töötades on Niitvägi juhendanud asjahuvilisi ja innustanud neid pärandtehnoloogiat uurima ja säilitama, soovitades minna edasi õppima. Paljud tänased Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased on saanud esimese kokkupuute metallehistööga Niitväe juhendatud täiendkoolitustel SA Tartu Rahvaülikoolis. Sealt saadud innustus ja tekkinud motivatsioon on ajendanud igas vanuses inimesi langetama otsust asuda edasi õppima pärandtehnoloogia metallitöö erialal.[viide?]
Lisaks pedagoogiametile on Niitvägi ka ise aktiivselt tegev kultuuripärandi säilitaja ja väärtustajana. Tema tuntum töö on 2020. aastast Valgas Kuperjanovi 12 hoone fassaadil asuvate kõrgreljeefsete lõvipeakujuliste maskaroonide konserveerimine. [12] Muinsuskaitselise väärtusega hoone tervikliku renoveerimise lugu on ilmunud “Muinsuskaitse aastaraamat 2020” , mille kaanelugu on viie autori artikkel “Valga kaunitari noorenduskuur”. [13] Samuti on hinnatud tema valmistatud unikaalsed Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pühakute hauamonumendid Valgas.[14]
Niitvägi on Tartus Tähe tänaval asuva kohviku Anna Edasi sissepääsu kaunistava metallkringli ja seda hoidva sepise autor, olles sealses kogukonnas tuntud ka kui Karlova Eha tänava sepp. Kohrutatud vaskplekist kringli ja selle sepistatud seinakinnituse loomisel pöördus autor tagasi ajalukku, saades inspiratsiooni praeguse Villa Margaretha hoone küljes enne II maailmasõda rippunud kringlist. [15]
Sepa- ja õppejõuameti kõrval on Niitvägi tegev ka õigeusu preestrina, kelle vaimulikunimi on Herodion. 2019. aasta augustis avas ta oma koduõuel esimese õigeusu tsässona ehk palvekoja Võrumaal.[16]
Näitused muuda
- 1981 “ERKI-81”, (asukoht täpsustamisel)
- 1983 “Vabariiklik noorte kunstnike tööde näitus”, Tallinna Kunstihoone
- 1994 “Tartu sügisnäitus”, Tartu Kunstimaja
- 1999–2009 “Ferromenaalne“, Tallinna Kunstihoone galerii
- 2004 Põhjamaade seppade näitus “RaudTuli”, Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja
- 2017 isikunäitus “Tuli ja rist”, Kondase Keskus Viljandimaal
- 2019 „AJATUS“, Tallinna Katariina Kirik, Eesti Rahva Muuseum, Vana-Võromaa Kultuurikoja Galerii
- 2021 “Mehed teevad käsitööd”, Eesti Rahvakunsti Muuseum
Teoseid kogudes muuda
Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala fondis on hoiul kaks Niitväe kaelaehte komplekti, mis valmisid tema diplomitöö “Põhjamaade ja soome-ugri rahvaste ornamentika” osana.
Ehtekomplekt 1: Kaelaehe 1981, diplomitöö (Niitvägi, 1981a)
Juhendaja: Salme Raunam
Materjal: Hõbe 916°, kuld 583°, messing
̈Ehtekomplekt 2: Kaelaehe 1981, diplomitöö (Niitvägi, 1981b)
Juhendaja: Salme Raunam
Materjal: Hõbe 916°, kuld 583°, messing
Viited muuda
- ↑ https://www.artun.ee/ehte-ja-sepakunst-metallikunst/
- ↑ Leht, M.-A. (2022, jaanuar 6). Maailma näinud pereema eelistab vaikses kohas elada. Lõunaleht. http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=32817&print=1
- ↑ Valgiste, R. (Director). (2020, juuni 29). Küünlajala sepistamine, meister Väino Niitvägi [Õppefilm; Lühifilm]. https://e-koolikott.ee/en/oppematerjal/30403-Luhifilmid-Eesti-traditsioonilistest-kasitootehnikatest/257868
- ↑ Sarv, T. (2017, märts 4). Mehine tähendusega metall ja võluvad pildid. Sakala. https://dea.digar.ee/article/sakala/2017/03/04/17.1
- ↑ Jürisson, A. (2013, aprill 25). Tudengid tegid muuseumis järele vanu ehteid. Pärnu Postimees, 6.
- ↑ Poll, Maria (2019). "Krõll ja pärl: krõllide edasiarendus modernse ehtekomplekti näitel" (PDF). DSpace. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Lk 15, 21. Vaadatud 11. oktoobril 2023.
- ↑ Salumaa, Paul (2017). "Karpluku valmistamine Ketta talu talliluku eeskujul". DSpace. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Lk 56. Vaadatud 11. oktoobril 2023.
- ↑ Merila, Meelis (2023). "Sepisristide elementide valmistamise tehnoloogia Paistu kalmistu ristide näitel". DSpace. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Lk 80. Vaadatud 11. oktoobril 2023.
- ↑ Rist, Andre (2019). "Paistu Maarja kiriku palveküünalde hoidja" (PDF). DSpace. Tartu Ülikooli Viljlandi Kultuuriakadeemia. Vaadatud 11. oktoobril 2023.
- ↑ Luik, Tõnis (2015). "Jalgrattaparkla sepistatud rattahoidjad". DSpace. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Vaadatud 11. oktoobril 2023.
- ↑ Aavik, Urmas (2022). "Terasskulptuur "Eva õunaga"". DSpace. Tartu Ülikool Viljandi Kultuuriakadeemia. Vaadatud 11. oktoobril 2023.
- ↑ Niitvägi, V. (2020). Hoone fassaadil asuvate kõrgreljeefsete lõvipeakujuliste maskaroonide konserveerimine. https://register.muinas.ee/ftp/Kunst/Kunsti_aruanded/23328_Maskaroonide_konserveerimise_Aruanne.pdf
- ↑ Sein, Margis; Tintera, Jiri; Ribelius, Kristiina; Tael, Kadri; Niitvägi, Väino (2021). "Valga kaunitari noorenduskuur". Muinsuskaitse aastaraamat 2020: 5–11.
- ↑ https://kondas.ee/naitused/2017/vaino-niitvagi-sepiste-ja-ehete-naitus-tuli-ja-rist
- ↑ Silm, S. (2011, august 30). Karlova elanikud kinkisid sealsele kohvikule vasest kringli. Õhuleht. https://www.ohtuleht.ee/441453/karlova-elanikud-kinkisid-sealsele-kohvikule-vasest-kringli
- ↑ Allas, E. (2019, august 29). Tuntud sepp avas koduõuel Võrumaa ainsa tsässona. LõunaLeht. http://www.lounaleht.ee/?page=1&id=27339